Mitme miljoni dollarilise käibega ajutreeningutööstus on hädas, kirjutab The Guardian. Üle-eelmise aasta oktoobris kirjutasid enam kui sada tunnustatud neuroteadlast ja psühholoogi avaliku kirja, hoiatades, et väited, nagu mälumängud arendaksid aju, on sageli liialdatud ning mõnikord eksitavad. Selle aasta alguses sai ajutreeningu rakenduste valdkonna üks suuremaid tegijaid, Lumosity, kaks miljonit dollarit trahvi ning käsu tagasi maksta raha klientidele, kes olid läinud valeväidete õnge, nagu edendaksid ettevõtte tooted nende vaimseid võimseid ning aeglustaksid vananemisega kaasnevaid vaimsete võimete kängumist. Ka leidis üks hiljutine ajutreeningu rakenduste kasulikkust lubavaid töid analüüsinud ülevaateartikkel, et on vähe tõendeid selle kohta, et säärane treening parandaks vaimseid võimeid.

Aju treenimise mängud ja programmid ei pruugitäita neile pandud ootusi, kuid on hästi teada, et on olemas muud tegevused ja elustiilivalikud, mis võivad pakkuda neuroloogilisi eeliseid. Need turgutavad üleüldiselt aju tervist ning võivad aidata ka vananedes mõtte vaheda hoida. Üks selliseid vahendeid on muusikaõpingud. Uuringud näitavad, et muusikariista mängima õppimine on kasulik nii lastele kui ka täiskasvanutele ja võib kaasa aidata isegi ajukahjustusega haigete paranemisele.

Ajukahjustusega inimestega tegeleva muusikaterapeut Kaili Inno sõnul haaravad aktiivne musitseerimine, pillimäng ja laulmine ajukahjustusega inimese “siin ja praegu” situatsiooni, kus paraneb orienteerumine, tähelepanu, keskendumine ja reaalsustunne ning väheneb segadus.

Mõne pilli mängimine on mitmekülgne ja keerukas tegevus, mis hõlmab nägemist, kuulmist ja kompamist, samuti peenmotoorseid liigutusi ning sellisel tegevusel võib olla pikaajaline mõju meie ajule. Elukutselised muusikud on äärmiselt vilunud esinejad, kes harjutavad pillimängu aastaid. Nad sobivad hästi uurimisobjektiks neuroteadlastele, kes saavad vaadelda, kuidas muutused – neuroplastilisus – nende elu jooksul tekivad.

Muutused aju struktuuris
Juba esimesed ajuskaneerimised näitasid samas vanuserühmas muusikute ja mittemuusikute aju sehituses märkimisväärseid erinevusi. Näiteks corpus callosum, aju kaht poolkera ühendav valgeainest mõhnkeha muusikutel tunduvalt suurem. Samuti on elukutselistel klahvpillimängijatel suuremad need aju piirkonnad, mis seotud liikumise, kuulmise, visuaal-ruumiliste võimetega. See ala, mis töötleb vasemast käest lähtuvaid kompamissignaale, on suurem aga viiulimängijatel.

Nende uuringutega võrreldi erinevate inimrühmade andmeid ühel kindlal hetkel. Seega polnud võimalik kindlaks teha, kas täheldatud erinevused tulenesid muusikalisest haridusest või olid nende anatoomilised eripärad muusikuks hakkamise eeltingimuseks. Kuid hilisemad pikaajalised uuringud, mis vaatlesid inimesi pika perioodi vältel, on näidanud, et lastel, kes õpivad 14 kuud muusikat, ilmnevad märkimisväärsed struktuurilised ja funktsionaalsed ajumuutused võrreldes muusikat mitteõppinutega.

Nii võib järeldada, et muusikariista mängimine suurendab hallolluse kogust teatud ajupiirkondades ja tugevdab üksiti pikaajaliselt nendevahelist ühendust. Teised uuringud on näidanud, et muusika õppimine parandab ka sõnamälu, ruumilist mõtlemist ja kirjaoskust – elukutselised muusikud on nendes valdkondades mittemuusikutest tavaliselt tugevamad.

Musitseerimise püsivad plussid
Aju skaneerimine on näidanud, et muusiku aju anatoomilise muutuse ulatus on tihedalt seotud sellega, kui vanalt ja intensiivselt muusikat õpiti. Kõige nooremalt õppinutel ilmnesid võrreldes mittemuusikutega kõige suuremad muutused.

Siinjuures piisab isegi lühiajalisest õpingust noores eas, et tekiks pikalt kestev positiivne mõju. Näiteks ühes 2013. aasta uuringu jaoks valiti 44 eakamat täiskasvanut, kes jagati lapsepõlves saadud muusikakoolituse alusel kolme rühma. Ühe rühma liikmed polnud üldse muusikat õppinud, teise rühma liikmed olid natuke õppinud (üks kuni kolm aastat) ja kolmanda rühma liikmed olid keskmisel määral õppinud (neli kuni neliteist aastat).

Teadlased mängisid uuringus osalejatele keerukaid kõnesalvestusi ja mõõtsid peanaha külge kinnitatavaid elektroodide abil aju reaktsioonikiirust ajutüve kuulmiskeskuses. Vananedes selle piirkonna reageerimisaeg halveneb, mis teeb meil kõne mõistmise raskeks, eriti keskkonnas, kus on palju taustamüra. Need osalejad, kes olid vaadeldutest kõige kauem muusikat õppinud, näitasid kõige kiiremat reaktsiooniaega. Sellest võis järeldada, et isegi mõõdukas muusika õppimine lapsepõlves võib aidata säilitada kõne töötlemise oskust ja suurendada vastupanu vananemisega kaasnevale kuulmisvõime vähenemisele.

Värskemad andmed näitavad, et muusika õppimine aitab taastuda rabanduse ja muud ajukahjustused üle elanud haigetel. Mõned teadlased väidavad nüüd, et see võib aidata ka düslektilistel ning muude keele- ja kõneprobleemidega lastel kõnet töödelda ja õppida. Pealekauba paistab, et muusika õppimise tulus mõju kestab aastaid, isegi aastakümneid. Kõigist neist näidetest moodustub tõik, et mõne muusikariista lapsepõlves mängima õppimine kaitseb aju kognitiivsete hädade ja dementsuse eest.

Muusika õppimine arendab enamat kui muusikalisi võimeid
Erinevalt kommertslikest aju treenimise toodetest, mis parandavad vaid selle tegevusega otseselt seotud oskuseid, kaasneb muusika õppimisega nähtus, mida psühholoogid nimetavad ülekandeefektiks. Teisisõnu – pilli mängima õppimisel näib olevat ajule ja vaimsele võimekusele suur mõju ning see parandab teisi oskusi, mis ei paista olevat esmapilgul seotud otseselt musitseerimisega.

Seega võib öelda, et muusikariista mängimine näib olevat kõige tõhusam aju treenimise vahend. Muusika õppimine võib põhjustada mitmeid struktuurilisi ja funktsionaalseid muutusi ajus, olenevalt sellest, millist pilli õpitakse ja kui intensiivselt õpitakse. See on näide sellest, kui tugevalt üks kogemus võib muuta aju, nii et see kohaneb oma omaniku elustiili eripäradega.