Priit Ennet

Lapsepõlve pillimängu õpingutest on inimesele täiskasvanueas kasu ka siis, kui ta enam ammu ühtegi pilli ei ole mänginud. Kasu on nimelt kuulmise alal. Ameerika teadlased on avastanud, et need, kes on lapsena muusikaga tegelenud, reageerivad inimkõne helile kiiremini kui need, kes mitte kunagi pillimängu õppinud pole.

Uuringut juhtis Nina Kraus Northwesterni ülikoolist, kes kirjutab sellest koos kolleegidega ajakirjas Journal of Neuroscience. Vanemas eas kipub ajus tekkima muutusi, mis halvendavad kuulmist. Näiteks ei suuda aju enam endise nobedusega reageerida kiiresti muutuvatele helidele.

Varasematest uuringutest on teada, et muusikaga tegelemine aitab neid muutusi pidurdada. Muusikute aju reageerib kiirelt muutuvatele helidele ärksamalt kui mittemuusikute aju. Nüüd siis selgub, et musitseerimise kasulik mõju ilmneb isegi veel aastakümneid pärast pillimängust loobumist. Vähemalt juhul, kui pilli on mängitud lapsepõlves.

Uuring hõlmas 44 tervet täiskasvanut vanuses 55-76 aastat, kes kuulasid katses arvutil sünteesitud silpi „Da“ sel ajal, kui teadlased mõõtsid nende ajutüve kuulmispiirkonna elektrilist aktiivsust. Tuli välja, et kuigi keegi neist ei olnud vähemalt 40 aastat pilli mänginud, oli nende, kes olid nende seast noorpõlves 4-14 aastat muusikat õppinud, ajureageering kuuldud kõne helile umbes millisekundi võrra kärmem kui neil, kes muusikaga tegelnud polnud.

Vaata veel:

Just a few years of early musical training benefits the brain later in life (EurekAlert!)