"Me ei peaks saatma avalikkusele sõnumit, et teadus on katki. Mingit kriisi pole minu arvates olemas. Pigem on meil viimaks vahendid ja tahe teaduse kallutatuse uurimiseks. See on esimene samm probleemidele lahenduse leidmiseks. Teadus tervikuna on heas seisus ja toimib," rõhutas uurimuse juhtivautor ja Stanfordi ülikooli vanemteadur Daniele Fanelli usutluses ERR Novaatorile.

Tegu on esimese tööga, milles üritati süstemaatiliselt hinnata, mis 22 teadusvaldkonnas avaldatavaid tulemusi kõige rohkem moonutab. Töö haaras 3000 samal teemal eelnevalt avaldatud vaheanalüüsi. Need omakorda koondasid endasse peaaegu 50 000 uurimust.

"Meil on nüüd kaart, mis näitab, milliseid moonutusi põhjustavad tegurid on igas valdkonnas olulised ja millistel on kõige suurem mõju. Teadlased saavad nüüd mõelda, mida nad oma erialaga järgmiseks teha tahavad," selgitas analüüsi kaasautor John Ionnaidis, Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor.

Linnulennult kiputakse uuringutes kirjeldavate efektide mõjuga liialdama suhteliselt vähe. Valdkonniti erineb pilt samas oluliselt. Sama võib öelda moonutuste põhjuste kohta.

"Üks-suurus-sobib-kõigile lahendusi pole seega olemas. Kuigi näiteks valimite suurendamisest ja negatiivsete tulemuste avaldamisest peaks intuitiivselt tulu tõusma, ei kindlusta see, et taolised sammud teevad tõesti iga kord midagi kasulikku. Teisisõnu on piirid sellel, mida ja kui palju me üksteiselt õppida saame," nentis Fanelli. Rõõmustavamana näitab see, et teadus pole tervikuna mäda või kriisis.

Töörühm keskendus seitsmele eelnevalt kõige enam tähelepanu püüdnud teaduskirjandust moonutavale võivale nähtusele. Fanelli leidis töös kinnitust, et eelnevad aimdused ja järeldused pidasid tõepoolest paika. Neist kõige silmapaistvamaks osutus uuringu suurus. Mida vähem uurimisaluseid ja uuritavaid see hõlmab, seda suurem on töös kirjeldatav efekt.

Väikeste valimite needus?

Uuring kinnitab eelnevaid oletusi, et kõige rohkem on uuringu väiksuse mõju tuntav pehmemates teadustes, vähem bioloogias ja füüsikas. Teoreetiliselt on väikeste valimitega seonduvate probleemide lahendamine Ionnaidise hinnangul sirgjooneline. See nõuab aga väiksemat sorti mõtteviisi muutust. Eeskuju võiks võtta füüsikutest. Tugevamatel alustel seisvate tulemuste saamiseks on hakatud väikeste uurimisrühmade asemel tegema tööd suuremates (tihti rahvusvahelistes) teadlasrühmades.

Fanelli rõhutas samas, et mõõtmetelt väiksemate uuringute tegemisel võib olla hea põhjus. "Teadusmajanduslikus mõttes on neil oma koht. Sa tahad kasutada sulle eraldatud ressursse võimalikult tõhusalt. Esmalt on vaja veenduda, et sul on vähemalt mingi võimalus loodetavat efekti näha," laiendas vanemteadur. Tihti ei tehta aga teaduskirjanduse olukorda hindavates analüüsides piloot- ja hilisemate uuringute vahel vahet. Teisisõnu moonutavad eriala kallutatust uurivad teadlased ise tegelikku olukorda.

Väärarusaamad teadusest

Arenguruumi on nii teadlastel kui ka ajakirjanikel. Teadlased kalduvad avaldama üllatuslikke, kohati vastuolulisi ja kogukonnas kõige rohkem laineid löövaid töid kõrge mõjufaktoriga pilkupüüdvates teadusajakirjades.

"Ajakirjanikud esitlevad neid töid sageli puhta kullana. Tegelikult peaksime neid võtma vihjena, et võidakse olla millegi uue ja huvitava jälil. Enamasti lõppevad täiendavad uuringud pettumusega või ei näe me nendes enam nii suurt mõju. Kui oleksime teadlastena ettevaatlikumad, poleks see sellisel kujul üleüldse probleem," märkis Fanelli.

Avalda või hävi?

Nüüdisaegse teaduse üheks suurimaks probleemiks on peetud välist sundi avaldada oma olemasolu õigustamiseks sageli uusi uurimusi. "Teame ühelt poolt, et teadlased on üha suurema surve all. See võib sundida neid kurve sirgeks sõitma, petma või kasutama andmeid valikuliselt," selgitas vanemteadur. Analüüsi tulemuste kohaselt publish or perish mentaliteet teaduskirjandust siiski oluliselt ei moonuta.

Kõige produktiivsemad ja väidetavalt kõrgema avaldamissurvega riikides elavad teadlased ülehindasid oma tulemuste olulisust isegi harvem. Teisisõnu võib olla tegu paremate teadlastega, kes esitlevad oma tulemusi täpsemalt. Teise võimalusena on kõrgema avaldamissurvega riikides tugevamad kontrollimeetmed, mis tagavad teaduse kõrge taseme.

Eelnevatel aastatel on Fanelli kolleegidega leidnud, et kõrge välise avaldamissurve mõjul ei avalda teadlased tegelikult rohkem uurimusi ja riku selle käigus teaduse häid tavasid. "Värskes töös ei leidnud me taas seda, mida ennustab avalda-või-hävi hüpotees. Koos meie eelnevate tähelepanekutega vihjab see, et väärkäitumise põhjustest rääkides ei pruugi me tabada alati naelapea pihta," laiendas Fanelli.

Noored ja rohujuuretasand

Töörühm leidis ka kinnitust, et kord avaldatud uurimuse teaduskirjandusest eemaldada lasknud autorid avaldasid sagedamini mõju suurusega liialdavaid töid. Seejuures pidas see paika vaid uurimuste esimeste autorite puhul. "Nemad teevad ära n-ö musta töö. Suuresti on tegu alles karjääri alustavate teadlastega. See toetab arvamust, mille kohaselt peaksime väärkäitumise vähendamiseks pöörama tähelepanu just nendele," märkis Fanelli.

Töö rõhutab vajadust noorteadlasi karjääri alguses täiendavalt toetada ning anda neile teadlaskarjääri jaoks sobilik mõtteviis ja realistlikud ootused.

Kuigi ametlikud organisatsioonid saavad olukorra parandamist toetada, peab initsiatiiv tulema teadlastelt endilt.

"Teadlased peavad ise uskuma, et see, mida nad ette võtavad, on hea nende poolt tehtavale teadusele ja muudab seda usaldusväärsemaks. Ülevalt-alla, näiteks uurimisasutuste ja teadustööd rahastavate organisatsioonide algatused võivad aidata, kuid seejuures peavad need olema vastuvõetavad kõigile osapooltele," märkis Ionnaidis.

Uurimus ilmus Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.