Suured ja väikesed eksimused

Teadusliku lähenemisviisi pooldajad armastavad mõelda, et teadus on isekorrigeeruv. Piisava aja möödudes märkab see ise selles leiduvaid puudusi, mis viib ka nende parandamiseni. Miski ei kindlusta aga, et eksimused vahepealse aja jooksul teisi eksiteele ei vii või suisa korvamatut kahju ei külva. Isegi siis, kui need pole sündinud teadlase kallutatuse tõttu või tulemusi avaldava ajakirjade oma mõjufaktori tõstmise ambitsiooni mõjul.

Nii võib küsida, kas tahtlikke rikkumisi saab üleüldse väikesteks ning suurteks jagada, kuna kujutavad endas teadusliku protsessi põhialuseks oleva usalduse reetmist. Iga kirjanduses leiduva, mõne hüpoteesi kontrollimisel lihtsast tähelepanekust koorunud fakti õigsuses pole võimalik juba logistilistel ning ajalistel kaalutlustel veenduda.

„Sa võid öelda, et seisad oma kolleegide õlgadel, kuid samal ajal on tegu ka justkui telliskiviseinaga. Sa pead kindlustama, et iga kivi on terve. Kolm kõige tõsisemat pettusetüüpi, nagu loomevargus ning andmete välja mõtlemine ja valikuline kasutamine seda on, kahjustavad teaduslikku teadmust kõige tõsisemalt,“ tõdes Iirimaa tervisteaduste nõukogu ja Science Europe teaduseetika töörühma juht Maura Hiney.

„Ent samas ilmneb ka teist tüüpi mõnede poolt kergemaks peetavat väärkäitumist. See hõlmab ametialast käitumist. Seda, kuidas sa oma kolleegidega ümber käid, oma andmeid talletad ja milliseid analüüsimeetodeid järelduste tegemisel kasutad ning kus tahtlikku rikkumist ei esine. Kuid sellega kahjustad sa teadust ennast ja inimeste usku sellesse. Nii tekitavad mõlemad minu arvates võrdselt kahju,“ lisas Hiney.

Sarnasel seisukohal on ka Norra teaduseetika komisjoni liige Torkild Vinther, kes rõhutab, et ka väikesed üleastumised võivad oma sagedusega uurimisvaldkonnale märkimisväärset mõju avaldada. „Samuti on väikese ja ulatusliku rikkumise vahel väga lai hall piiriala, mis pole sugugi hästi määratletud. Viimaks, kui sa heas mõttes oma käitumises järjepidev pole ja teaduslikku terviklikkust alguses tõsiselt ei võta, kasvab minu hinnangul hilisem risk andmete moonutamiseks, loomevarguseks või milleks iganes,“ laiendas Vinther. Samas on ta kohanud ka vaadet, mille kohaselt pole plagieerimine nii tõsine, kuna ei solgi teaduskirjandust valeandmetega.

Ja rohi pole enam nii roheline...
Mitte keegi ei tea päris täpselt, kui paljud teadlastest oma karjääri vältel ametikoha säilitamiseks või positsiooni edendamiseks küsitavaid meetodeid kasutavad. Päevavalgele ei tule sugugi mitte kõik üleastumised. Patustajate hulka on üritatud seeläbi anonüümsete küsimustikega hinnata. Näiteks Daniele Fanelli 2009. aastal ilmunud ülevaateartikli kohaselt tunnistas kolmandik teadlasi, et pole alati head akadeemilist tava järginud ning iga 50's nentis, et on andmeid fabritseerinud või falsifitseerinud.

'Avalda või hävi' mentaliteedi üha kasvava mõju tõttu võiks püstitada hüpoteesi, et vanasti oli rohi rohelisem ja taevas sinisem. Selle kontrollimist takistab aga krooniline andmete puudus – teaduse enda eetikaprobleeme on teaduslikult vähe uuritud. Sellele vaatamata ei usu nii Hiney, Vinther kui Soome teaduseetika nõukoja liige Markku Helin, et mõtteviisi pealetung on olulisi muutusi toonud.

„Sund uurimusi avaldada ja karjääriredelil tõusta on kasvanud, mil konkurents uurimistoetuste pärast on suurem kui kunagi varem – tänapäeval on noorteadlasel väga raske maailmas edasi jõuda. Surve on vaieldamatult olemas. Kuid kas üleastumiste arv on kasvanud? Varasemate aegade kohta on väga raske häid andmeid saada, mistõttu ei pruugi võrdlemine isegi võimalik olla. Samal ajal on paika seatud mehhanisme, mille abil väärkäitumisest sagedamini teada saadakse ning võibolla on ka teadlased ise muutunud teadlikumaks, mille suhtes valvel olla. Nii ei arva ma, et see võib tähendada üleastumiste üldise hulga kasvu,“ mõtiskles Hiney.

Andmete nappuse üle kurdab ka Vinther. „Irooniliselt pole väärkäitumise vallas eriti palju uurimistööd tehtud, eriti Euroopas. Senised järeldused põhinevad suuresti väikesemahulistel uuringutel ja lühijuttudel. Ent senine praktika on näidanud, et millal iganes mõni riik tugevamad kontrollsüsteemid rajab, kasvab ka väärkäitumise juhtude hulk. Viimane kinnitab, et probleem on olemas, kuid juhtumid ei tule alati päevavalgele,“ lisas ta.

Samuti märgib Vinther, et loomevargust on tänapäeval tunduvalt kergem teostada, kuid jällegi ei tea keegi, kui levinud see varasemalt oli, kuna seda oli raskem avastada. Kui vanasti võisid uurimuste retsensendid mõnda eriti suurepärast tööd lugedes avastada, et tegu ongi nende poolt kirjutatuga, siis tänapäeval hõlbustavad plagiaadi märkamist erinevad arvutiprogrammid ja muud tööriistad.

Helin rõhutab, et pettuseks leidub tänapäeval põhjusi rohkem kui kunagi varem, kuna teadlase saavutusi mõõdetakse väga kunstlikul viisil. Samas oletab ta, et kindalt kasvanud on vaid väärkäitumiste tajutav hulk. „Need probleemid on nähtavamaks muutunud. Kuigi ma ei tea veel, kas see vähendab juhtude edasist hulka või on sellel vastupidine mõju,“ märkis Turu ülikoolis pere- ning pärandiseadust õpetav professor.

Plagiaadi märkamist hõlbustavad samas erinevad spetsiaalsed arvutiprogrammid, mis toimivad samas ka omaette heidutusena. Helin märgib, et neid saab kasutada küll tööde analüüsimiseks, kuid tulemuste tõlgendamine nõuab endiselt inimeste vilumust.

Teine võimalus
Omaette küsimuseks on see, mida patustanud teadlastega ette võtta ning kas nad tohiksid teadusvaldkonnas edasi tegutseda. Lõppude lõpuks ütleb juba vanasõna, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Kuid samal ajal võivad vanade koerte teadmuspagas ja kogemused olla pea hindamatu väärtusega, millest oleks kahju mõne eksimuse tõttu loobuda.

Heaks näiteks on Hwang Woo-suk – Lõuna-Korea tüvirakkude uurimisele spetsialiseerunud teadlane, kes 1990. aastate lõpus loomade kloonimisega tõusva tähena taevalaotusel särama lõi. Ainult selleks, et 2006. aastal põrmu variseda, kui ilmnes, et kaks aastat varem esitletud väidetavalt kloonitud embrüonaalsete tüvirakkude näol oli tegu pettusega. Tänaseks on Woo-suk peamiselt koerte, lehmade ja sigade kloonimisega taas kuulsust koguma hakanud. Teadlase uurimused ilmuvad isegi mainekates eelretsenseeritavates ajakirjades. Ent plaan taas inimeste embrüonaalsete tüvirakkude kloonimisega tegelema hakata on tekitanud vastandlikke reaktsioone ja riiklikud uurimistoetuse taotlused on alati tagasi lükatud.

„Meil on hetkel Norras samasugune debatt nagu Lõuna-Koreas, mis hõlmab tuntud vähiuurijat Jon Sudbøt. Inimesed ütlevad nüüd, et tema andekuse tõttu on tema uurimistööle kehtestatud piirangud väikesele riigile liialt suur kaotus ning ta võiks jälgimise all tööd jätkata, mil teiste arvates oli tema eksimus niivõrd ennekuulmatu, et see on lubamatu,“ sõnas Vinther. Hetkel töötab doktorikraadi kaotanud Sudbø hambakliinikus.

„Ühendriikides on katset tehtud rängalt eksinud teadlastele mõeldud kasvatusprogrammidega, et nende käitumist parandada. Kuid ma ei ole kindel, kui edukad need olnud on või kas need omavad teaduskogukonna silmis üldse mingit väärtust,“ märkis Hiney. Samuti rakendatakse maailmas näiteks meetmeid, mis hõlmavad sõltuvalt rikkumise tõsidusest kolmeks kuni kümneks aastaks eksinud teadlase uurimisprojektide riikliku rahastamise peatamist.

„Võibolla peaksime me vahet tegema noorteadlaste ja teada-tuntud professorite vahel. Kui neist esimesed hea tava vastu eksivad, siis võib see olla tingitud vajaka jäänud õppest ja ebapiisavatest oskustest. Nii võiks neile uue võimaluse andmine õiglane olla. Tuntud professorid peaksid aga juba reegleid teadma. Lisaks oleks nende puhul usalduse taastamine juba raskem – paratamatult tekib eelarvamus, et kui nad on korra petnud, siis võivad nad seda uuesti teha,” mõtiskles Helin.

Mida külvad, seda lõikad
Nii või teisiti oleks aga kestlikumaks lahenduseks väärkäitumisjuhtude ennetamine. See võiks alata võimalikult vara, kuna tudengid võivad teadusartikleid ilmutama ja uurimistoetusi taotlema hakata juba magistri- või isegi bakalaureuseastmes. Tihti puuduvad aga õppekavast ained, mis teadusprojektide ja teadusartiklite koostamist ning sellega kaasas käivat eetikat puudutaks.

Hiney toob näiteks juhu, kus noorteadlane tema teadusagentuurilt vanemteaduri stipendiumit taotles. Huvide konflikti vältimiseks saadeti taotlus eksperthinnangu saamiseks välismaistele retsensentidele. Neist üks avastas aga nii sissejuhatusest kui kokkuvõttest pikad lõigud tema enda töödest. Temale oli aga 20 lehekülje pikkuses taotluses viidatud vaid korra. „Kuna projekt oli muidu hea, pärisime taotlejalt selgitust, tema vastuseks oli 'aga ma ju viitasin talle', tema enda arvates ei teinud ta midagi valesti,“ laiendas Hiney. Juhtum näitlikustab, et inimesed ei pruugi alati isegi täpselt teada, mis plagiaat on.

Nii peaks Hiney arvates algama teadlaste harimine juba bakalaureuseastmes ja jätkuma magistriastmes ning ka doktorantuuris. “Väljakutsed, millega inimesed oma karjääri erinevates astmetes kokku puutuvad, on veidi erinevad. Idee, et sa võid saata kedagi korra kunagi kahenädalasele koolitusele nende karjääri varajases staadiumis ja arvata, et ülikooli roll on täidetud, on olemuselt vale,“ rõhutas Hiney.

Kuigi see ei kujuta tema sõnul võluvitsa, millega igasugune väärkäitumine lõpetada, võiks see vähemalt teadlast või tulevast teadlast enne esimese väärsammu tegemist mõtlema panna. Väärkäitumine ei alga tavaliselt suurte rikkumistega, pigem muutuvad need tõsisemaks tasapisi.

Vintheri sõnul oleks lisaks kasulik, kui teaduseetika üle avatumalt mõtteid vahetataks. „Võiks olla loomulik, et sa saad nende küsimuste üle vabalt argielus arutleda ning oma juhendajate ja kolleegide käest küsida, kas sa oled ikka õigel pool piiri. Siin tulevad mängu eelnevad kursused ja treening, et noored oskaksid neile küsimustele üldse tähelepanu pöörata,“ mõtiskles ta.

Mitte nii suur Vend
„Eetikaküsimustega tegelemise põhiraskus peaks langema uurimisinstitutsioonidele, kus teadustöö toimub, ent siiski võiks minu arvates olla mõni teaduslikku terviklikkust edendav koordineeriv asutus, mis alustasandil juhiseid annaks,“ lisas Helin.

Kuigi tugevam sekkumine võib esialgu teadlastele pelutava tunduda, võidaksid Hiney sõnul sellest kõik: „Ma arvan, et hea töökultuuriga keskkonnas töötamine ei pärsi kellegi loovust. Kui midagi, siis see teeb nendest paremad teadlased ja tõstab tehtava töö kvaliteeti.“ Samas tunnistab ta, et kogukonnas on ehk ka osaliselt õigustatud hirm, et sellega kaasneb suurem bürokraatia. Eetilisemat käitumist ei saa aga keegi väljastpoolt peale suruda.

Hiney nendib, et eetikakultuuri kasvatamisse peaksid samas tugevamalt sekkuma ka teaduse tegemist rahastavad agentuurid. „Meil on neis küsimustes küllaltki palju mõjuvõimu, kuid samas ka rohkem vastutust, et paremaid praktikaid edendada, kuigi me ei taha seda ehk võtta. Lõppude lõpuks jagame me ju maksumaksja raha ja me ise oleme vaid selle kuraatorid,“ toonitas ta.

„Ja kui arvestada, et 20-40 protsenti teadustööst põhineb küsitavatel meetoditel, siis me rahastame valesid inimesi. Küsimus on selles, et selle tõttu võib hea teadustöö rahast ilma jääda,“ lisas Vinther.

Möödunud reedel, 6. juunil toimus Eesti Teadusagentuuri korraldatud seminar „Lubatud ja lubamatu teaduses“.