Euroopa Komisjon on 2012. aastal nimetanud teadmisi uue majanduse valuutaks ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 179 on eesmärgiks seatud Euroopa teadusruumi loomine. Teadusuuringute eesmärgil võib isikuandmeid töödelda, kohaldades asjakohaseid tingimusi ja kaitsemeetmeid, mis on sätestatud liidu või liikmesriigi õiguses.

Teadusuuringute olulisusest leiab ka kurikuulsast GDPR-ist ehk mullu 25. mail jõustunud isikuandmete kaitse üldmäärusest mitmeid põhjendusi. Neis rõhutatakse, et andmekogudest saadava teabe sidumise teel võivad teadlased saada uusi väärtuslikke teadmisi näiteks laialtlevinud terviseseisundite kohta nagu südame-veresoonkonna haigused, vähk või depressioon. Sotsiaalteadustes võimaldavad andmekogudel põhinevad teadusuuringud saada olulisi teadmisi paljude sotsiaalsete tingimuste – nagu töötus, haridus, elutingimused – omavaheliste mõjude kohta. Andmetöötlusreeglid teadust ei takista, vaid seavad sellele olulisele valdkonnale mõned erisused.

Pealtnäha väikesed muudatused tõid suure vastutuse eetikakomiteedele

Isikuandmete töötlemine teadusuuringutes on Eestis olnud lubatud nii vana kui ka praeguse õigusruumi kohaselt. Kuna GDPR-i tuules uuendati ka siseriiklikku õigusruumi, sh isikuandmete kaitse seadust (IKS), siis muutusid ka mõned reeglid teadusuuringutele. Mõned väikesed, kuid üsna olulised nüansid on tekitanud omajagu küsimusi nii andmete taotlejatel, eetikakomiteedel kui ka andmekogude vastutavatel töötlejatel.

Tingimused, mis peavad isiku nõusolekuta isikuandmete töötlemiseks olema täidetud, ei ole varasemaga võrreldes muutnud, küll aga on muutunud nende täitmise hindamiseks mõeldud kontrollimehhanism.

Väljakutseks on eriliigiliste (varasemalt tuntud kui delikaatsete) isikuandmete kasutamise korraldus teadusuuringus. Varem tuli teadusuuringu tegijal eriliigiliste andmete töötlus registreerida Andmekaitse Inspektsioonis (AKI), kes omakorda kontrollis IKS-is toodud tingimuste täitmist ja kuulas selle käigus ära ka eetikakomitee seisukoha, kui see oli vastavas valdkonnas seaduse alusel loodud.

Kehtiva seaduse kohaselt on suurem roll teadusvaldkonna eetikakomiteedel ning eriliiki isikuandmetega teadusuuringud peavad läbima AKI kontrolli vaid juhul, kui selle teadusvaldkonna eetikakomitee puudub. Kui teadusvaldkonnas on eetikakomitee toodud, kontrollib töötlemise tingimuste täitmist eetikakomitee. Selline korraldus toob omakorda kaasa mitu suurt küsimust.

Küsimus eetikakomitee läbipaistvusest ja pädevusest

Varem kehtinud seaduses oli tingimus, et eetikakomitee peab olema seaduse alusel loodud. Näiteks tervise infosüsteemist andmete taotlemiseks peab taotlus läbima uuringueetika komitee, mis on loodud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. Olemas on ka inimgeeniuuringute seaduse alusel loodud eetikakomitee.

Praegu kehtiv IKS aga ei sätesta tingimust, et eetikakomitee peab olema loodud seaduse alusel, mistõttu võib eetikakomitee luua sisuliselt ükskõik kes. Varasem regulatsioon võimaldas suuremat läbipaistvust nii komitee tööst, liikmelisusest kui ka põhimõtetest, ja aitas vältida täielikku rahastust taotluse esitaja enese poolt. Uue korra järgi tekib õigustatud küsimus, kas ja kui suurt pädevust selline eetikakomitee omab.

Varasema IKS-i alusel tasandas läbipaistvuse puudujääke ka AKI hinnang. AKI puhul on tegemist taotlejast ja andmekogu vastutavast töötlejast (näiteks tervise infosüsteemi puhul sotsiaalministeerium) eraldiseisva organiga, kes on andmekaitsealase hinnangu andmisel väga pädev.

Nii puudub andmekogu vastutaval töötlejal, kes lõpuks andmete kasutamise eest ka vastutab, varasemaga võrreldav mitmeastmeline kontroll.

Küsimus eetikakomiteede uuest ülesandest

Sõltuvalt kaasuvatest riskidest andmesubjektile, tuleb iga taotlust andmekaitse osas kriitiliselt kaaluda. Varasemalt andis eetikakomitee hinnangu teadusuuringu eetilistest aspektidest lähtuvalt, hinnates muuhulgas ka teadusuuringu vajalikkust. Kehtiva seaduse kohaselt on eetikakomiteel lisakohustus kontrollida ka andmekaitse aspekte, mis eeldab väga spetsiifiliste teadmiste olemasolu.

Seoseid ja võimalikke piiranguid tuleb näha soovitud andmete ja kirjeldatud protsesside pinnalt – näiteks ühildades ühed või teised andmed võib avalikuks tulla lapsendamissaladus. Seetõttu on olulised nii soovitud andmed ise kui ka andmete ühildamise sammud.

Vastava kogemuse ja teadmiseta on aga keeruline anda hinnangut kavandatud andmetöötlusvoogudele või näha ette parimaid praktikaid andmete ühildamisel. Kompetentsi puudus jätab olulise osa hindamisel katmata.

Senine praktika viitab, et uue IKS-i alusel antud komiteede hinnangutes ei ole andmekaitse osa täielikult analüüsitud ja kaalutud ning selles on olulisi puudujääke. Kuna komitee hinnang on üheks aluseks teadusuuringu õnnestumisel ja selle täideviimisel, jääb õhku küsimus, kas ja kuivõrd tuleb muuta juba antud komitee hinnangut, kui vastutav töötleja on märganud selles puudusi?

Ei saa välistada, et andmetöötlusprotsessi või töödeldavate andmete oluline muudatus võib mõjutada ka teadusuuringule antud eetilist hinnangut tervikuna.

Küsimus õigetest andmetest

Varem kehtinud korra järgi oli AKI hinnangus selgelt välja toodud, millisest andmekogust, milliseid andmeid ning mis eesmärgil vajati. Kas reguleerimatuse või teadmatuse tõttu oleme olukorra ees, kus vastutav töötleja saab taotluse andmete väljastamiseks, omamata eetikakomitee hinnangu juures kindlust, kas info andmete, protsesside jm osas on sama, mis esitati ka eetikakomiteele nendelt hinnangu saamiseks.

Kahjuks on senine praktika näidanud, et erinevatele osapooltele esitatud materjal täies ulatuses ei ühti (näiteks on vastutavale töötlejale esitatud taotluses soovitud andmekoosseis laiem kui see, mis esitati eetilise hinnangu saamiseks eetikakomiteele).

Kui varasemalt oli esitatud info lahknevust inspektsiooni hästi põhjendatud hinnangu alusel kerge tuvastada, on praegune menetlus andmete lõplikuks väljastamiseks kulutanud erinevate osapooltega suhtlemisel isegi kuid.

Küsimus tegevuste jaotusest

Kuigi seadusandja mõte oli ilmselt AKI halduskoormust vähendada, kandus see ilma lisanduva ressursita lihtsalt üle eetikakomiteedele ja andmekogude vastutavatele töötlejatele. Tagajärjeks on Tallinna Meditsiiniuuringute Eetikakomitee otsus lõpetada tegevus juba 14. augustil 2019.

Kui aga valdkondlik eetikakomitee puudub, tuleb IKS (§ 6 lõike 4) kohaselt andmekaitse aspekte hinnata taaskord AKI-l endal. Tõsi, kuigi AKI-l on andmekaitsealaste põhimõtete hindamiseks parim kompetents, tekib teadusvaldkondlike eetikakomiteede puudumisel tühimik teises vallas – puuduks teadusvaldkonnapõhine eetiline hinnang (selle kohustust IKS ei sätesta). Ka see ei ole soovitud lahendus.

Kuidas kiiresti olukorda parandada?

Kuigi nii sotsiaalministeerium kui ka eetikakomiteed (Tartu Ülikooli inimuuringute eetika komitee ja Tallinna Meditsiiniuuringute Eetikakomitee) tõstatasid murekohad üsna teravalt juba kehtiva IKSi eelnõu menetluse käigus, on seni lõplik lahendus teadmata.

Samas ei tasu lootust sootuks kaotada. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel kohtusid maikuus eetikakomiteede, inspektsiooni ja ministeeriumide esindajad, kellega lepiti kokku töörühma moodustamine täpsemate probleemide kaardistamiseks, võimalike lahenduste leidmiseks ja põhimõtete ühtlustamiseks.

Sotsiaalministeeriumis leiame, et vaja on:

• luua selged alused eetikakomiteede struktuurile (liikmete erialane taust jms), rahastusele ning kehtestada üldised põhimõtted teadusuuringute taotluste menetlemiseks (mida hinnata ja kaaluda);
• kaasata eetikakomiteede koosseisu andmekaitsealase pädevusega liige, kes aitaks eetikakomiteel mõista võimalikke riske seoses isikuandmete töötlemisega (sh erinevate töötlemisvõimaluste kohta, et tagada vähima riivavaima meetme kasutus), sest suur osa uuringuid viiakse läbi andmekogude pinnalt;
• muuta eetikakomiteede hinnangud sisulisteks, et need avaksid teadusuuringu eesmärke ja isikuandmete töötlemise protsesse (leppida kokku selle vormistus ja olulised elemendid, mis tuleks hinnangus kindlasti tuua). Selliselt oleks andmekogu vastutaval töötlejal olemas vajalik teave teadusuuringuks andmete väljastamise või mitteväljastamise otsustamiseks ning sellele ei järgneks pikki diskussioone eetikakomitee ja taotlejaga, samuti teise vastutava töötlejaga kui andmeväljastus puudutab mitut erinevat andmekogu.

Eesti on tuntud oma e-riigi kuvandi ning siinsete e-lahenduste poolest. Teadusuuringu tegija jaoks tähendab see ühtseid andmestandardeid ja neist tulenevalt kvaliteetseid andmeid ning hõlpsaid elektroonilisi kasutusviise. Just seetõttu võib eeldada üha suurenevat huvi Eesti vastu ka selles vallas ning segane olukord andmete kasutamisega teadusuuringutes tuleb kiiresti lahendada.

Nele Nisu töötab sotsiaalministeeriumi õigusosakonnas, Kristel Niidas nutika arengu toetamise osakonnas.