Eesti teadlased lähtuvad oma tegevuses Teaduste Akadeemia koostatud teadlaste eetikakoodeksist, kus on sõnastatud üldised eetilised printsiibid, millest juhinduda. Mõnedes ülikoolides on nii-öelda elu sunnil tekkinud doktoriõppe juures ka eraldi reeglid, kuid üldiselt Eesti teaduses siiani ühtseid juhiseid, mis aitaksid käsitleda juhtumeid, kui teadlane on hea tava vastu eksinud, ei ole.

Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel ütles, et kuigi aeg-ajalt tuleb avalikkuse ette teateid plagiaadijuhtumitest, ei ole Eesti teadus võrreldes teiste riikidega siiski vähem eetiline. Ometi on teaduse tegemine muutunud oma olemuselt keerukamaks ja konkurents teaduse rahastamisel kasvab. Nii on ka surve teadlastele suurem ning ka nõrkushetked kergemini tulema.

Koppel märkis, et seetõttu olekski nüüd vaja teatud reeglites kokku leppida. „Meil võiks olla, nagu on olemas näiteks soomlastel, välja töötatud oma juhendmaterjalid, millised on konfliktolukorrad, kuidas neid vältida ja kui siiski pattu tehakse või eksitakse teaduses valitseva hea tava vastu, kuidas neid juhtumeid siis käsitletakse. Praegu meil neid reegleid peaaegu ei ole,“ nentis Koppel.

Tartu ülikooli rakubioloogia professor ja Eesti Teadusagentuuri nõukogu liige Toivo Maimets tõdes, et teaduseetika küsimustega tuleb tegeleda. Mitte ainult sellepärast, et halbu karistada, vaid ka seetõttu, et häid teadlasi kaitsta. Samas tunnistas ta, et eetikareeglite kehtestamisel liigituvad mitmed küsimused pigem häguse ala alla, mida on keeruline reguleerida ja ainult seadustest ei pruugigi abi olla.

„Paljud on sellised väga kontekstist sõltuvad, erialast sõltuvad ja muudest asjadest, mida saab tegelikult lahendada ikkagi ainult institutsionaalse hea akadeemilise tava raames. Selle tõttu mina arvan, et eelkõige meie ülikoolid, kes põhiliselt teadustööga tegelevad, peaksid siin oluliselt lahti mõtestama selle, kuidas seda head akadeemilist tava tekitada. Tõenäoliselt siin mingi seadusepoolne abi tuleb, aga ma ei ole väga optimistlik, et see seadus väga palju aitab, sest on väga palju asju, mida ei saa seaduse tasemel siin ette kirjutada,“ lisas professor.

Eesti ühiskonna ja teaduskondade väiksuse juures on kõige sagedasemaks komistuskiviks huvide konflikt, sest inimesed on üksteisega tihedalt seotud. Sestap võib tihti mitmesuguste uuringute ja teadustööde avalikustamise, ametikohtadele valimiste ja ka rahade jagamise juures tekkida küsimusi, kas kõik ikka on eetiliselt korrektne.

Toivo Maimets utsitas selliste juhtumite puhul avalikkust ise julgemalt küsima, kuidas asju aetakse. „Ma arvan, et ega muud moodi ei saagi sellise väikeriigi võimalikke potentsiaalseid konflikte lahendada, kui avalikult asjadest rääkida,“ märkis professor.