Eurooplaste IQ langeb, paanikaks pole (veel) põhjust

Inimeste keskmine IQ on hakanud pärast sajandi kestnud kasvu mitmes Euroopa riigis langema. Psühholoogid ei suuda trendi pöördumist veel üheselt selgitada ega ole jõudnud ka kokkuleppele, kas selle pärast peaks üleüldse erilist muret tundma.
"Inimesed võivad küll väita, et IQ pole oluline ja emotsionaalne intellekt on vähemalt sama tähtis, kuid julgen oletada, et surnud pilootidega ja parasjagu alla kukkuvas reisilennukis oleks neil teistsugused mõtted. Isiklikult tunneksin end julgemalt, kui kangi taha roniks mõni arukam, kõrgema IQ-ga kodanik," märkis Edward Dutton, Oulu Ülikooli antropoloogia dotsent ligi 40 aastat pärast Uus-Meremaa intellektiuurija James Flynni maailma rabanud avastust.
Flynn pani 1980. aastate keskpaigas tähele, et IQ-testide tulemus paranes 20. sajandi vältel praktiliselt kõikjal maailmas. Keskmiselt kasvas IQ kümnendi kohta kolm punkti. Teisisõnu, sajandi eest oleks olnud lääneriikides elavate inimeste IQ-testi tulemus tänapäevaste standardite järgi 70. Tänapäeval võiks kahtlustada sellise tulemuse peale isegi kerget vaimset mahajäämust. See jättis õhku kaks võimalust. IQ testidega pole võimalik intellekti hästi mõõta või on iga järgmise põlvkonna intellekt tõepoolest eelnevast kõrgem.
Viimane tuli paljudele üllatusena. "Eugeenikud rääkisid terve 20. sajandi esimese poole, kuidas madalama intellekti ja haridustasemega inimesed riigipoolse sotsiaalkaitse toel teistest rohkem paljunevad. See omakorda viivat genotüübi ja terve maailma allakäiguni. Vastupidisele viitavaid vihjeid nähti ka varem, kuid Flynn näitas üheselt, et sellel väitel pole head alust," meenutas Olev Must, Tartu Ülikooli sotsiaalpsühholoogia dotsent.
Tõsi, James Flynn viitas hiljem, et keskmine IQ saab samahästi langeda, kui tõusta. Eeskätt tuleneb keskkonnast lähtuvatest muutustest. Kui riigi taristu iga kümne aasta tagant sõja või hiidlaine poolt maatasa tehakse, pole mõtet loota, et piirkonnas elavate inimeste arukuskvoot kasvab.
Seda enam ajab IQ langus mitmes Euroopa riigis teadlasi segadusse. Taanit ei laasta regulaarselt sõjad või maavärinad. Hollandi ja Soome koolisüsteem on heal järjel. Sama kehtib juunis maailmameedia kihama löönud Norra kohta. Ometi oli juunis ilmunud analüüsi alusel Norra ajateenijate intelligentsuskvoot vähenenud 20 aasta kohta seitse punkti. Eelnevate riikidega samast reast leiab Prantsusmaa, Suurbritannia ja ka... Eesti. Viimase pärast pole veel erilist põhjust paanitseda. Trendi pöördumist nähti bakalaureusetudengi kursusetöös. Tulemusi pole avaldatud teadusajakirjas.
"Ma olen selle põhjal veendunud, et negatiivne Flynni efekt on reaalne nähtus. Mitte kellelgi pole võimalik aga puhta südametunnistusega öelda, et teab, mis seda põhjustab. Kuid ükskõik, mis see lõpuks on, peame selle pärast ilmselt muretsema," nentis Stuart Ritchie, vaimset vananemist uuriv Edinburghi ülikooli järeldoktor. Paaripunktine IQ langus kümnendi kohta ei pruugi tunduda esmapilgul kuigi tõsine. Samas teevad inimesed seetõttu tööd vähem tõhusalt. Vigade hulk kasvab. Tegemata jäänud töö tähendab väiksemat SKT-d.
Klõpsa siia, et hüpata otse võimalike põhjuste juurde
IQ ABC
Teadlaste kimbatus on mõistetav. Intellekt ongi keerukas ja mitmetahuline. Sellel puudub praegu isegi ühene definitsioon. Sõltuvalt teadlastest võib mõiste ajas muutuda ja laieneda käsikäes vaimse võimekuse aluseid kirjeldavate teooriate arenguga. Kvantitatiivsele psühholoogiale keskenduva Temple'i Ülikooli dotsendi Joel Schneideri sõnul pole see probleem. Definitsioonidesse takerdumise asemel on tähtsam, et teadlased omavahel mõtteid vahetaksid. Nende intellekt on reeglina üksteise mõistmiseks piisavalt kõrge.
Terve hulk intellekti kallal töötavaid teadlasi on valinud lihtsama tee. "Intellekt on see, mida mõõdab IQ-test, nii et vabandust, kui see küsimusest kõrvale hiilimisena tundub. Kuid kuigi lühikest õpiku definitsiooni pole, nõustub enamik teadlasi, et see peegeldab hästi elu teisi tahke nagu inimese õnnelikkust, eluea pikkust, õnnetustesse sattumise riski ja hariduslikku edasijõudmist. See on juba sellisel kujul kasulik," selgitas Jakob Pietschnig, Viini Ülikooli rakendusliku psühholoogia järeldoktor. Temperatuuri mõõtmiseks ei pea teadma, kuidas termomeeter töötab.
Vaatenurk ühtib 1904. aastal maailma esimese IQ-testi loonud Alfred Binet' ja Theodore Simoni algse eesmärgiga. "Neil polnud plaani testiga maailma vallutada. Selle asemel tahtsid nad luua tööriista, mis aitaks neil kindlaks teha, millised õpilased vajavad Prantsusmaa koolides järelaitamist ja kes on teistest andekamad," selgitas Olev Must. Sellest ajast saadik saab võrrelda IQ-testide arengut loodusliku valikuga. Teste on vorminud eeskätt nende võime ennustada neid täitvate inimeste tulevikku, mitte vaimset võimekust kirjeldavad teooriad.
Kitsaskohtadele vaatamata mõõdavad kaasaegsed IQ-testid kõiki teadaolevaid intellekti tahke. "Kui keegi üritab leida uut intellekti tüüpi ja koostab selle mõõtmiseks uue testi, saab IQ-testi tulemuse põhjal kohe ennustada, kui hästi inimesel läheb. Teadlased on otsinud isegi spetsiaalselt võimeid, mis intellekti teiste osadega ei haaku, kuid tulutult," märkis Stuart Ritchie. Intellekti erinevatel vormidel näib olevat ühine vundament. IQ-testide koostajad peavad vaid kindlustama, et vastuste põhjal saab teha samu järeldusi kõigi demograafiliste rühmade kohta.
Kuid sarnaselt Ritchile hoiatas Joel Schneider, et inimesi ei saa taandada mitte kunagi vaid ühele numbrile. Kontekst loeb. Testi ülejala läbi viiv arst, psühholoog või õpetaja võib kallutada testi täitmisel saadavaid tulemusi kehvemas suunas. Eriti tugev võib olla kehva testija mõju laste või mõne vaimse häirega inimeste IQ-le. Seega, kui testi kasutatakse potentsiaalselt elumuutvate otsuste langetamiseks, peab selle kõrval olema olemas kontrollmehhanism, millega vigu kiiresti märgata.
Intellekti mitmetahulisuse tõttu tuleb olla ettevaatlik ka riikide IQ põhjal ritta panemisel, mitte et seda tehtud poleks. Näiteks leidis rassismis ja teadusliku täpsuse puudumises süüdistatud Inglise psühholoog Richard Lynn seose riigi rahvastiku keskmise IQ ja SKT vahel. "Võrdluste tegemiseks peab olema mõõde sama. Lynn ja Vanhanen pole suutnud näidata, et erinevatest riikidest ja ajastustest pärit näitajad on omavahel võrreldavad. Geenid on indiviidi tasemel olulised, kuid IQ-d mõjutab ka haridus ja mitmed teised tegurid," viitas Olev Must.
Teisisõnu, rikkamatel riikidel võib olla olnud oma elanike IQ kergitamiseks ajalooliselt rohkem võimalusi. James Flynni uuringute kohaselt kasvab kuuest piisavalt hea andmereaga arengumaast kolmes IQ kiiremini kui Euroopas keskmiselt. Seetõttu ennustab Flynn, et Türgis, Brasiilias ja Kenyas elavate inimeste IQ-testi tulemused võivad olla juba lähikümnenditel eurooplaste omaga võrreldavad. Sudaanis, Saudi Araabias ja Dominikaani Vabariigis IQ kasvu soodustava keskkonna tekkimist praegu näha pole.
Tagasi Flynni juurde
Kuigi laiem avalikkus on teadnud Flynni efekti olemasolust juba kümneid aastaid, pole arukuskvoodi kasvu selgitamiseks veel kõikehaaravat teooriat. Võimalikest põhjustest üritas 2013. aastal paremat ülevaadet saada Jakob Pietschnig koos Viini ülikoolis töötava Martin Voracekiga. Analüüs põhines 1909–2013. aastal tehtud IQ-testidel, mis haarasid kokku peaaegu nelja miljonit inimest 31 riigist.
"Me saime natukene targemaks. Riigi IQ taseme kergitamiseks ei piisa ainult ühe eluvaldkonnaga tegelemisest. Flynni efekt on mitmete keskkonna ja bioloogiliste tegurite hübriid. Erinevate põhjuste olulisus muutub ajas ja sõltub riigi arengutasemest," selgitas Pietsching. Kõige rohkem paistsid silma pikem haridustase, parem toitumine ning väiksem leibkonna suurus ja kokkupuude erinevate haigustekitajatega.
Hariduse olulisele rollile viitas ka Stuart Ritchie hiljutine 600 000 inimest haaranud metaanalüüs. Iga täiendav aasta koolis käimist seostus sõltuvalt riigist 1–5 punkti kõrgema IQ-ga. Seejuures on hariduse mõju märgatav terve ülejäänud elu jooksul kõigile intellekti osadele. "Minu teada on haridus intellekti tõstmiseks kõige lollikindlam ja püsivam viis," tõdes järeldoktor. Sõnum on Ritchie sõnul selge. Lugemisel ja faktide õppimisel, mida kontrollitakse IQ-testis, on koht ka tänapäeva maailmas.
Samal arvamusel on Joel Schneider. Kaudselt mõõdavad sõnad, fraasid ja lood inimeste võimet lahendada keerukas olukorras probleeme ja sünteesida juba teadaoleva põhjal uusi lahendusi. Vähetuntud sõnad näitavad inimeste võimet anda edasi võimalikult täpselt abstraktseid ideid. Vanasõnade teadmine peegeldab otsustusvõimet ja kainet mõistust – kruvikeerajaga naela sisse ei tao. Jutt Napoleoni sõjakäigust Venemaa vastu võimaldab vältida ajaloos tehtud vigu. Viimaks näitab inimeste võime õppida midagi minevikus tema potentsiaali teha seda ka edaspidi.
"Mulle pole idee sümpaatne vaid seetõttu, et mulle meeldib maailmaasjadega kursis olevate inimestega rääkida. Arvan, et see on oluline ka ühiskonna toimimise seisukohalt. Google'il on rohkem kasu insenerist, kes ei pea igat infokildu kuskilt iga viie minuti tagant üles otsima," laiendas Ritchie. Ligipääs internetile võib muuta teadmised kättesaadavaks igaühele, kuid inimestel, kel on need juba eos olemas, on teiste ees selge eelis.
Hariduse olulisusele vaatamata paranes saja aastaga voolava intelligentsuse rakendamist nõudvates ülesannetes saadav tulemus kaks korda kiiremini, kui kristalliseerunud intelligentsusele tuginevates ülesannetes. Voolav intelligentsus peegeldab ajastule kohaselt muu hulgas võimet arutleda, infot kasutada ja tulla toime võõrastes olukordades. Kuid erisuse selgitamise võti ei pruugi peituda vaid kiiremat kohanemisvõimet nõudvas elukeskkonnas.
"Osaliselt võib-olla see tingitud IQ-d mõõtmise viisist. Inimeste suhtumine on muutunud – digiajastu soodustab lühikest tähelepanu ja aimamist. Valikvastustega testid sobivad selleks hästi. Lisaks tundub, et IQ-testide täitmisesse suhtutakse pealiskaudsemalt," arutles Olev Must. Pietschingi sõnul saab pigem raskematele ülesannetele iseloomulike läbikaalutud oletuste toel kasvada IQ vaid teatud piirini. Teisest võimaliku põhjusena võib olla kristalliseerunud intelligentsus kasvanud inimeste muutunud käitumiste põhjal oodatust vähem.
Läänemaailma allakäik või sündmuste loomulik käik?
Negatiivse Flynni efekti selgitamine hõlmab paraku rohkem võib-ollasid kui Flynni efekt ise. Vanades heaoluriikides nagu Norras, Rootsis ja Soomes peaks saama oma potentsiaali maksimumini arendada rohkem inimesi kui kusagil mujal. Ometigi algas intellekti vähikäik just sealt. "Teatud tasandil on see loogiline. Juba Steini seadus ütleb, et kõik, mille kasvul on piirid, lakkab ühel hetkel kasvamast. Võib-olla jõudsid inimesed seal oma võimete piirini esimesena," viitas Jakob Pietschnig. Psühholoog tunnistas, et nii lihtne see ilmselt siiski pole.
"Keskmine intelligentsuskvoot pole jäänud Norras samale tasemele, vaid see on hakanud langema. Me ei tea, kui kaua see kestab. Igal juhul on 3,5 punkti 10 aasta kohta alates teise maailmasõja lõpust on päris tõsine," rõhutas Ole Rogeberg, juunis ilmunud töö juhtivautor. Frischi keskuse vanemteadur nentis, et praeguste andmete põhjal selle põhjuste üle spekuleerimine on paari erandiga võrdlemisi mõttetu.
"Mõned teadlased on muretsenud, et keskmise IQ languse taga on madalama IQ-ga inimeste suurem viljakus ja laste arv. Kui asi peituks vaid düsgeneetikas, peaks arukuskvoot langema ainult teatud perekonnaliinides. Meie näeme seda aga kõikjal. Samuti pole see seotud mitme lapsega perekondade põhjal koduse kasvatuse ja vanemate haridustasemega," laiendas Rogeberg. See jätab vähemalt tema arvates sõelale vaid keskkonnategurid.
Edward Dutton, kelle välja töötatud mudelit Rogeberg oma uuringus kasutas, töö järeldustega ei nõustu. "Ma tõin välja vaid hinnanguvahemiku, mitte midagi konkreetset. Seega ei saa vendade vahel niimoodi kuidagi vahet teha. Lisaks kasutab ta võrdlusmomendi loomiseks sedavõrd keerukat kontrollrühma, et see tapab inimeste vahelised erinevused täielikult ära. Ja kolmandaks põhineb tema uuring ainult meestel," sõnas antropoloog. Duttoni arvates võib kirjanduse põhjal oodata, et naiste keskmine IQ on langenud veel rohkem.
See kõik sillutab teed ühiskonna stagnatsioonile. "Loogika on lihtne. Mida rumalamaks ühiskond muutub, seda raskem ja vähem võimalusi on neil Flynni efekti positiivsena hoidmiseks. Inimeste tahe lugeda väheneb, riik ei jõua enam ülal pidada häid koole ja ülikoole," laiendas Dutton. Antropoloog viitas siinkohal intellektiuurija Raymond Cattell 1930. aastatel ilmunud esseele. IQ vähenemisega kaasneb visiooni kohaselt demokraatia allakäik, usalduse vähenemine, populism ja potentsiaalsete kuritegude arvu kasv – "Ja seda me kõike ka näeme".
Teised Duttoni mõtted on tänapäeva teaduse peavoolu vaadetega vähem kooskõlas. IQ langus algas tema sõnul riigipoolse sotsiaalkaitse tugevnemise ja seeläbi loodusliku valiku nõrgenemise mõjul juba pärast tööstusrevolutsiooni. Trendi aitas viimasel sajandil peita vaid positiivne Flynni efekt. James Flynn ja mitmed geneetikud peavad ideed ebaloogiliseks. Inimeste genoom ei jõua muutuda sedavõrd kiiresti.
Teatavat rolli võib mängida ka sisseränne. Kuigi riiki saabuvate migrantide arv ei pruugi mõjutada olulisel määral riigi keskmist IQ-d, võib see luua siiski kitsamaid piirkondi, kus muutub Flynni efekt negatiivseks. "Kui inimesed keelt korralikult ei oska, pole neile riigi ametlikus keeles IQ-testi tegemisel mõtet paljut oodata. Neil läheb ka koolis selle tõttu kehvemini, mis mõjutab samuti IQ-d negatiivselt," tõdes Olev Must. Seeläbi on tegu veel ühe põhjusega, miks tuleks nendega rohkem tööd teha.
Nutiseadmete õnn ja needus
Täielikult ei saa mööda vaadata ka infoühiskonna mõjust. Esmajoones võiks see puudutada kristalliseerunud intelligentsust. "On täitsa võimalik, et inimeste sõnavara on sama suur kui varem, kuid sisaldab rohkem ingliskeelseid sõnu, mida ei testita. Samuti ei pruugi inimesed olla enam nii tuttavad matemaatikaga, mida läheb tarvis IQ-testis," spekuleeris Oleberg. Sinna kõrvale tõi vanemteadur kõrvale teise Norra uuringu, mis seostas sõnavara vähenemist kaabeltelevisiooni levikuga. Televisioon ei muutnud inimesi rumalamaks, kuid nad lugesid vähem raamatuid.
"Lõplik tõde nutiseadmete osas pole väga selge. Need teevad mõningaid ülesandeid palju lihtsamaks. Samas on asendunud lugemine sümbolitega tehete tegemisega. Maailm, kus inimesed viimased paar sajandit tegutsesid, on muutunud lihtsama suunas," märkis Olev Must. Lugemine nõuab paratamatult rohkem vaimset pingutust, kui pildisele kujule viidud materjali läbi töötamine.
Jakob Pietschnigu vaade on mõneti optimistlikum. "Internet ja moodne meedia ei muuda meid rumalamaks, vaid seab meie ette teistsugused väljakutsed. Kuna oleme kognitiivselt kohanemisvõimelised, kohaneme lihtsalt uute keskkonnatingimustega. Meie intellekt muutub," sõnas järeldoktor. Teadlane lisas, et psühholoogid pole jõudnud veel tehnoloogia mõju osas üksmeelele. Piltlikult neetakse nutiseadmeid üle aasta vastavalt maa põhja või kiidetakse taevani.
Inimeste kohanemisvõime tõttu kahtlustab Pietsching, et IQ kogusumma vähenemine võib olla tingitud osaliselt inimkonna üha suuremast spetsialiseerumisest. Kõigil inimestel ei lähe enam kõiki intellekti osi vaja enam sedavõrd palju. Teisalt võib mõnes teises vallas olla samad inimesed osavamad kui kunagi varem.
Armasta oma IQ-d, kuid ettevaatlikult
Kuigi negatiive Flynni efekt on kokkuvõtlikult reaalne nähtus, ei maksa teadlaste hinnangul selle pärast veel väga palju muretseda. "Meil ei ole praegu lihtsalt piisavalt palju andmeid ja statistikat, et selle kohta midagi põhjapanevat öelda," leidis Stuart Ritchie. Kuna suundumus iseloomustab eeskätt viimaseid kümnendeid, ei jää enamike riikide puhul muud üle, kui oodata piisavalt pikkade andmeridade tekkimist.
See ei tähenda aga, et oma intellekti hinnata ei võiks – lausa vastupidi. "Praegu peab kuidagi eriliselt pingutama, kui tahta selgitada, et intellekt on oluline, inimeseti erinev ja me peame sellega arvestama, seda ka haridussüsteemis. Samamoodi nagu tuleb praegu täppismeditsiin, võiks tulla täppisharidus," arutles Olev Must.
IQ-testi tulemuste laiema ühiskondliku mõju hindamisel ei tohiks aga unustada, et tegu on just nimelt IQ-testi tulemustega. Selle põhjal inimeste rumalaks või targaks liigitamine on tõlgendamise küsimus. Ilmselt ei leidu väga palju neid, kes julgeks kutsuda oma vanavanemaid nende IQ alusel lolliks.
"Tekkinud paanika juures ei tohiks me samuti ära unustada, et kuigi mõnes riigis on keskmine IQ viimasel ajal langenud, on see saja aasta lõikes siiski pööraselt kasvanud. Need mõned punktid ei tähenda, et kõik meie senine edu läheb kanalisatsioonist alla ja lõpetame mõnes düstoopilises õudusfilmis, nagu "Idiocracy"," rõhutas Jakob Pietschnig.