Analüüsi eest vedanud Uppsala ülikooli neuroteadlasel Colin Chapmanil on probleemiga isiklikud kogemused. Oma esimese suurema projektina otsustas ta uurida, kas oksütotsiini sisaldavast ninaspreist võiks olla rohtu ülekaalulisuse vastu. Vähemalt mõjutas hormoon ülekaaluliste meeste söögiisu ja impulsiivset käitumist. Mõeldud-tehtud! Oodatud tulemusi aga ei tulnud.

"Sellest pidi saama mu suur projekt, millega neuroteadusesse minna. Nägin seda oma lapsukesena ja olin seetõttu väga pettunud," meenutas Chapman. Umbes samal ajal tekkis samasugune idee aga ühel teisel sõltumatul töörühmal. Erinevalt noorest ajuteadlasest jõudsid aga nemad oodatud tulemusteni.

Chapman hakkas pikapeale kahtlustama, et ehk mõjutasid katseid nende tegijate enda hormoonid. Teadlane teadis küll, et tema uuringuid aitasid läbi viia kaks naist ja üks mees, kuid asja lähemalt uurides avastas ta, et tal pole mingit võimalust välja selgitada, kes millal midagi tegi.

Teaduskirjandusse kaevudes avastas Chapman kolleegidega, et oletus pole laest võetud. "Näiteks ühest 1970. aastatel tehtud uuringust selgub, et naissoost teadlasel meessoost üliõpilase intelligentsuskvooti testima pannes on testitavate IQ kõrgem. Vaatamata sellele, et IQ peaks olema elu jooksul suhteliselt muutumatu," nentis neuroteadlane.

Chapman tõi välja, et juba selle süütu mõõdiku kasutamisel tekkiv kallutatus võib kanduda edasi teistesse teadustöödesse. Näiteks võivad selle tõttu mõned uued tähelepanuhäire raviks kasutatavad ravimid toimida näiliselt paremini. Teised aga anda mitte nii häid tulemusi. Teise ja kolmanda näitena jõuavad meesteadlase käe all ülesandeid lahendavad inimesed loovamate lahendusteni ning isegi lihtsates sorteerimisülesannetes on katsealuste tulemus parem, kui neid juhendab vastassoost eksperimentaator.

Soo mõju on ehedalt nähtav ka valualastes uuringutes. "Kui testitav ravim annab ülihäid tulemusi, tasuks enne kaugeleulatuvate järelduste tegemist kindlasti üle kontrollida, mis soost on katsetegija ja keda õigupoolest testitakse," märkis Chapman. Heteroseksuaalsete meeste valulävi on naissoost teadlase juuresolekul tüüpiliselt kõrgem. Alati pole kindel, kas see tõuseb teadvustamatult või üritavad mehed lihtsalt vastassugupoolele muljet avaldada.

Igal juhul on teistes uuringutes selgunud, et naiseksperimentaatorite kohalolu kergitab meeste organismis testosterooni estradiool-17 beeta taset. Chapman kahtlustab seetõttu kolleegidega, et see võib mõjutada seeläbi vähemal või rohkemal määral kõigi ravimiuuringute tulemusi, milles uuritakse testrosterooni mõju kergitavate toimeainete mõju.

Vähemalt mõnikord ei pea olema teadlane ja uuritav soost lähtuvalt tulemuste mõjutamiseks isegi samast liigist. Näiteks 2014. avastati, et hiirte organismis nähtava reaktsiooni tekitamiseks piisas isegi mehe läbihigistatud särgist või mehe kaenla alt vatitikuga higiproovist. Meeste lõhn tekitab hiirtes tugevama stressireaktsiooni, mis summutab omakorda nende valu.

Mündi teise tahuna esitleti 2017. aasta novembris tulemusi, mille kohaselt mõjus uuritav antidepressant hiirtele vaid juhul, kui seda manustasid meesteadlased.

Inimeste käitumisele keskenduvatest töödes on mõju veelgi selgem. Näiteks leiti klassikaks saanud 2005. aastal ilmunud uurimuses, et oksütotsiini sisaldava ninasprei manustamine paneb inimesed üksteist rohkem usaldama. Kuigi tööd on tsiteeritud tänaseks juba pea 3300, pole suudetud aljudes hiljem ilmunud uurimustes samadele tulemustele jõuda. Juba ainuüksi see tekitab Chapmani sõnul küsimusi.

Samuti näib eksperimentaatorisugu mõjutavat inimeste omavahelist suhtlust ja agressioonitaset. Näiteks käituvad mehed agressiivsemalt, kui samas ruumis on mõlemast soost inimesi, olgu nendeks katsetegijad, kaasuuritavad või lihtsad abilised.

Ja nagu arvata võib, teadlaste sugu mõjutab ka otseselt seksuaalkäitumist käsitlevaid uuriguid. Selle üheks näiteks on katsed, mis mõõdavad uuritavate reaktsiooni selgelt seksuaalse sisuga materjalile. Kui naised tundsid end meeseksperimentaatori puhul pärast selle vaatamist ärevamana, siis mehed hindasid materjali vastassugupoole juuresolekul kõrgemalt.

Tegu on tõsise probleemiga. Antud juhul võib teadlaste sugu võimendada või vähendada kliinilistes katsetes kõrvaltoimena seksuaalfunktsiooni häireid põhjustavate ravimite mõju.

Lahendus on Chapmani hinnangul õnneks sirgjooneline. "Teadlased peaksid jäädvustama taolistes uuringutes kindlasti ka katsetegijate soo ja tegema vajadusel statistilisi analüüse, et välja selgitada, kui suur see antud juhul on," sõnas neuroteadlane. Lisaks rohujuure tasandil toimuvale liikumisele peaksid seda julgustama aga ka ülikoolid, teadustöö rahastajad ja teadusajakirjad.

Analüüs ilmus ajakirjas Science Advances.