Kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad? – Vale puha ({{commentsTotal}})

Maailmas laineid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele.
Maailmas laineid löönud uuring, mis väitis, et kõrgeid kontsi kandvad naised on seksikamad, ei vasta tõele. Autor/allikas: freepik.com

Meedias laia kõlapinda leidnud prantsuse psühholoogi tööd põhinevad küsitaval statistikal ning kompavad meetodite poolest kohati hea maitse ja eetikapiire. Pahateadusele jälile saanud teadlaste hinnangul pole tegu üksikjuhtumiga.

"Teaduslikult tõestatud: meeste jaoks on kõrged kingad tõesti seksikamad", "Üks prantsuse teadlane leidis 5 teadusel põhinevat viisi naiste telefoninumbrite saamiseks", "Uuring leiab, et mehed aitavad harvemini naisi, kellel on ponisaba". Need on vaid mõned näited Prantsusmaal asuva Bretagne-Sud ülikooli sotsiaalpsühholoogi Nicolas Guégueni uurimuste põhjal sündinud klõpsa-mind pealkirjadest. Mehe tegemisi on kajastanud ka soliidsed väljaanded nagu New York Times ja The Atlantic.

"Ma ei olnud temast enne 2015. aastat midagi kuulnud, meest kohanud ja ausalt öeldes ei hooli ka. Kuid me tahame, et tema töödes olev teadus ära parandataks. Parimal juhul oleks tore, kui sellest õpiks ka keegi teine. Mõned ajakirjad muudaksid oma uurimuste avaldamise tavasid ja kogukond küsiks endalt, miks saavad väliselt säravad, kuid sisult tühjad uurimused nii palju tähelepanu," nentis Nicholas Brown, Hollandis asuva Gröningeni ülikooli teadlane.

Guégueni oodates
Brown otsustas koos James Heathersiga Bostonis asuvast Northeasterni ülikoolist oma leide laiemale avalikkusele tutvustada peaaegu kaks aastat pärast esimese anomaalia märkamist. Sellele eelnes rida viljatuid katseid paluda kümne töö kohta selgitusi kõnealuselt teadlaselt endalt. Guéguen viivitas aasta ka Prantsuse Psühholoogia Seltsi päringule vastamisega. Psühholoog tegi seda alles pärast seda, kui ühendus mainis võimalust kaasata Prantsuse riiklik ülikoolide nõukogu. See oleks teinud kaebuse ametlikuks ja halvimal juhul seadnud ohtu mehe karjääri.

Guéguen läkitas seltsile lõpuks paki dokumente, mille edastas ühendus omakorda Brownile ja Heathersile. Lähemal uurimisel osutusid need aga hoopis 25 erineva bakalaureusetudengi projekti alusmaterjalideks. "Dokumendid seostusid hoopis teiste eksperimentidega," nentis Heathers. Kahtlustada võis katset uputada teadlased infomürasse.

Möödunud aasta novembris saatsid Heathers ja Brown Guéguenile uue e-kirja üksikasjaliku infopäringuga. Muu hulgas soovisid nad näha eetikakomitee raporteid ja eksperimentide käigus kogutud toorandmeid. Samuti näiteks neid läbi viia aidanud abiliste kontaktandmeid, eksperimentide planeerimisega seotud e-kirju ja teisi tõendeid, et ilmunud uurimuste jaoks andmete kogumine leidis tõesti aset.

Vastus saabus aasta hiljem. 2017. aasta septembris laekunud kirjas õigustab Guégen peaasjalikult katsetes nähtud mõjude suurust. Siinkohal tuleb mängu statistiline suurus Coheni d, mis peegeldab kahe rühma tulemuste vahelist suhet. Näiteks meeste ja naiste pikkust kõrvutades on enamikes riikides d väärtus 1,8. Psühholoogiakatsete puhul kirjeldas Cohen ise d=0,2 väikese, d=0,5 keskmise ja d=0,8 suure mõjuna. Guégueni ühes töös, milles uuriti meeste valmidust aidata lahtiste juuste ja ponisabaga naisi, ulatus d väärtus aga 2,44-ni.

Teise töö puhul märkis Guéguen, et tema käealustel polnud naiste telefoninumbrite saamisega mitte mingisuguseid probleeme. Kõnealuses töös pandi proovile hüpotees, et päikesepaistelise ilmaga jagavad naised seda kergekäelisemalt. Kummalisel kombel jäi iga katse käigus peatatud 500 naise vanus 18–25 aasta vahele ja iga vallaline naine vastas ka vastavasisulisele küsimusele. Isegi kui ta keeldus hetk varem andmast Guégueni abilisele oma telefoninumbrit.

Brown ja Heathers nentisid, et kahel juhul olid tööde statistilise poole suhtes avaldatud kahtlused tõepoolest alusetud. Vähemalt pakkus Guéguen neile rahuldava selgituse. Eksperimentide reaalsele toimumisele viitavaid materjale ega ka uurimuste toorandmeid psühholoog Brownile ja Heathersile aga ei saatnudki.

"Kujutan ette, et kui sinu peatoimetaja kahtlustaks sind selle intervjuu võltsimises ja sisu välja mõtlemises, ei magaks sa ilmselt kaks ööpäeva ja tahaksid asja võimalikult ruttu kaelast ära saada. Ent kui teadlane, kellega ühendust võtame, meid kuude kaupa lihtsalt eirab, siis ütleb see midagi tema olemuse kohta," nentis Brown.

Õigus vaikimiseks tema hinnangul puudub. Eriti juhul, kui tehtavat teadustööd rahastatakse kaudselt või otseselt riigieelarvest. Infopäringud on õigustatud ka siis, kui teadustööd ei seata otseselt kahtluse alla. Teadusajakirjadesse jõudvad uurimused kujutavad sageli ainult läbilõiget ühest projektist või eksperimentide seeriast. Katsete edukalt kordamiseks on vaja teada täiendavat tausta.

Teaduskirjanduse võlud ja vaevad
Kuidas aga logisevatel alustel seisvad teadustööd teaduskirjandusse jõuavad? "Kvantitatiivsematel erialadel muutub alusandmetega tegelevate toimetajate roll üha tähtsamaks. Teistel erialadel on andmetoimetaja ametikoht sisuliselt ennekuulmatu. Andmete kontrolliks puuduvad meetodid ja vahendid, kuigi neid oleks pidanud looma juba aastate eest. Tegu pole retsenseerimissüsteemi kui sellise läbikukkumisega," rõhutas James Heathers. Andmete kontrollimine pole olnud lihtsalt traditsiooniliselt retsenseerijate roll.

Isegi uurimust lugev statistik vaatab eeskätt kasutatud meetodite kohasust, mitte üksikuid andmepunkte. Selle ühe eheda näitena leiab ühest avaldatud uurimusest keskväärtuse A ja B ning nende koondväärtuse A+B summa. Iseseisvalt A ja B kokku liitnud teadlased said tulemuseks teise vastuse, kui töös mainitud A+B. Piltlikult polnud 2+3 tulemuseks mitte 5, vaid midagi muud. Anomaalia leidus uurimuse esimesel leheküljel asuva tabeli esiotsas. Tööd jõuti eksituse avastamise hetkeks tsiteerida enam kui 30 korda.

"Inimestel tekib teatud andmevormide suhtes uurimusi lugedes valikuline pimedus. Päevas pole piisavalt palju tunde, et iga uurimust kõigi anomaaliate märkamiseks vajaliku põhjalikkusega lugeda," lisas Heathers. Tavaliselt keskendutakse uurimuste tulemuste alajaotusele, jäetakse kasutatud meetodite osa vahele ja liigutakse edasi arutleva osa juurde. Nõnda ei avasta selliseid eksimusi enamasti mitte teised teadlased, vaid neile juhivad tahtlikult või tahtmatult tähelepanu uurimuste autorid ise.

Taoliste eksimuste võimalikust levikust annab aimu Heathersi ja Browni möödunud aastal ilmunud töö. Paar töötas välja lihtsa matemaatilise tehnika psühholoogiaalastest uurimustes esitletava kokkuvõtliku statistika kontrollimiseks. Prooviks võtsid nad vaatluse alla kogukonnas hea mainega psühholoogiale keskenduvates ajakirjades ilmunud 71 tööd. Vähemalt üks viga leiti neist 21s. Üheksa uurimuse autorid, kellega õnnestus Heathersil ja Brownil ühendust võtta, tunnistasid selle olemasolu pärast veale osutamist.

"Ma ei saa sellega ilmselt sõpru juurde, aga kahjuks pole kogemuse põhjal suur osa psühholoogidest statistiliste meetodite rakendamises väga osavad," lisas Brown.

Kui uurimus on juba kord vastuvõetud, on selles leiduvate vigade parandamine erakordselt keerukas. Ajakirjade toimetajad ei avalda uurimuste parandusi alati sugugi heal meelel. Mõnel juhul ongi jäänud Brown ja Heathers nende vastust ootama. "Kui sa leitud vea täpsest kirjeldamisest aga ei hooli või sellele lausa vastu oled, pole sa palju parem kuutõbistest, kes usuvad oma termomeetrinäidu põhjal, et kliima ei soojene," laiendas Heathers.

Harvad pole juhtumid, kui samas ajakirjas avaldavad toimetajad või nende kolleegid omaenda teadustöid. Kui professionaalse arengu kaarikul eelnevalt avaldatud kehva teadustöö tõttu ratas logiseb, võib see mõjutada nende karjääri. Eksimuse tunnistamine tähendab mainekahju nii ajakirjale kui ka kaudselt seega neile endile.

Teadusel pole reaalpoliitikast pääsu
Seetõttu poleks Browni ja Heathersi hinnangul paha välja öelda, et teadus sarnaneb nii mõnegi aspekti poolest poliitikale või täpsemalt reaalpoliitikale. "Selle tunnistamine ei ole vääritu. Pigem on häda selles, et meile meeldib jätta mulje, nagu juhiks teadussüsteemi emotsioonideta ja ratsionaalne härra Spock või oleme kõik mansetinööpe kandvad 19. sajandi inglise härrasmehed," sõnas Brown. Džentelmenid, keda huvitavad ainult universumi tähtsaimad küsimused ja kes selle pealt midagi ei teeni. Isegi kui see juhtub, pole sel tähtsust.

"Kellelgi ei tule pähegi, et mõned teadlased võivad aeg-ajalt nurki sirgeks sõita või petta. Kuid teadlased peavad üüri maksma ja tahavad isegi vahetevahel restoranis käia. Süsteem ei suuda räigete üleastumiste, veel vähem väikeste inimlike nõrkustega tihtipeale veel piisavalt hästi tegeleda," lisas Brown. Kuigi bürokraatlikud süsteemid reguleerivad teadlaste rahastamist, ei jälgita väga lähedalt dotsendist kõrgemal ametipostil tegutsevate teadlaste teadustöö täpset sisu. Akadeemiline vabadus on loomulik ja tervitatav nähtus.

Teisalt loob see keskkonna, kus üleastumisega seostuv risk ja potentsiaalne võit on ühele poole kaldu. "Üleastumine ei pea olema ilmtingimata pahatahtlik. Mõnikord jääb lihtsalt tulemusest natuke puudu, kuid samas on sul vaja täiendavat rahastust või oma positsiooni kindlustamiseks veel ühte head teadustööd. Seejuures oled sa mõju olemasolus ise absoluutselt kindel," lisas Heathers. Tihtipeale ei arva psühholoogid tema sõnul, et neid endid mõjutavad täpselt samasugused bioloogilised mehhanismid kui inimesi, keda nad uurivad.

Samal ajal valitseb kogukonnas teatav vastumeelsus süstemaatiliselt teiste vigadele osutamise suhtes. "See muudetakse küsimuseks, kas sul on piisavalt võimu, et mängida teaduspolitseid. Kuid ühel hetkel saab probleemi nägevatel teadlastel endil jaks otsa. Nad ei jõua enam ülikoolide teadustöö usaldusväärsust alal hoidvatele osakondadele ega teadusajakirjadele kirjutada. Guégueni juhtumit hoidsime salajas enam kui 1,5 aastat ja üritasime lahendada seda ametlikke kanaleid pidi. Lõpuks polnud meil muud valikut, kui seda avalikult edasi arutada," põhjendas Heathers musta pesu n-ö avalikult pesemise vajalikkust.

Ehk on aeg, et ilmunud uurimuste parandused saaksid meedias võrdväärselt tähelepanu, kui algsed tööd nende avaldamise ajal? "Miinusena jõuaksid need paratamatult näiteks kreatsionistide ja kliimaskeptikute veebilehtedele: "Siin on mõned teadlased, kes käituvad halvasti. Seega pole tõsiselt võetav ka evolutsiooniteooria ja idee inimtekkelisest kliimamuutusest". Ent selle maha vaikimine tuleb ühel välja ja siis toimub see juba plahvatuslikult," mõtiskles Brown. Usalduse võitmiseks peab tõestama vigade eemaldamiseks sobiva läbipaistva mehhanismi olemasolu.

Paralleeli võib tuua populaarse e-poega, mis saadab ühel päeval välja vale paki. Kui eksimus kiirelt parandatakse, hindavad inimesed seda hiljem kõrgemalt.

Teadusajakirjanike roll
Mida peaksid tegema aga teadusajakirjanikud, kelle postkasti potsatab teade näiteks naiste kõnnaku seksikusest ovulatsiooni ajal? Vastavat Nicolas Guégueni tööd kajastav artikkel ilmus tabloidis Daily Mail pealkirja all "Miks hööritab naine (puusi), kui ta on armatsemiseks valmis?". Seejuures värbas psühholoog naistest katsealused töö kohaselt hoopis teisel otstarbel. Tõsi, selles uurimuses kasutati ainult nende naiskatsealuste kohta kogutud andmeid, kes seda lubasid.

"Ülikoolilt saabuvat pressiteadet tuleks kohelda nagu iga teist omalaadset. See jagab ajakirjanikud kohe kaheks. Need, kes selle õigsuses kahtlevad, ja need, kes selle erilise kriitikameeleta ümber trükivad. Kahjuks leidub viimaseid teadusajakirjanike seas päris palju," nentis Brown. Võib kahtlustada, et erilise kriitikameele puudumise taga on usk retsenseerimisprotsessi kõikvõimsusesse.

Selle põhjal teadustööde järsult kaheks jagamine tuleks lõpetada. "Kui uurimus pole seda veel läbinud, pole selles kirjeldatu ilmselt tõsi. Kuid selle läbimine ei muuda selle sisu puhtaks kullaks ning kõrgekvaliteediliseks ja korratavaks teaduseks, mille paikapidavuse üle võid inimestega kihla vedada," lisas Brown.

Samas tunnistas ta, et isegi headel teadusajakirjanikel jääb oskustest eristada head teadust halvast mõnikord vajaka, rääkimata pettuste avastamisest. Uuriv teadusajakirjandus selle parimas tähenduses kujutab teadlaste ja ajakirjanike tihedat koostööd.

Omaette küsimuseks on eetika ja selle piiride kompamine. Guégueni katsed hõlmasid kirjelduste järgi sageli noorte naiste seksuaalsetesse situatsioonidesse paigutamist ja objektifitseerimist. Neist ühes pidid lebama Guégueni abilised punastes bikiinides rannas ja istuma teises liibuvas topis baarileti taga.

Nagu eelpool mainitud, ei tunnustata uurimuses vabatahtlike panust, rääkimata nende autorite sekka lisamisest. See tõstatab küsimuse, mida tudengid üleüldse vastutasuks said. Mitme Guégueni töö puhul tuli lõpuks välja, et uuringu eetilisust hindas tema enda labor.

"Igal riigil on erinevad eetilised standardid. Ideaalis peaksid hoolitsema ajakirjad selle eest, et norme ei rikuta. Ajakirjanikuna on sul õigus eeldada, et teadusajakirjad tegid oma töö ära. Paraku ei saa aga isegi neid jagada rangelt kaheks: kiskjalikeks ja headeks teadusajakirjadeks. See on pidev spekter," nentis Heathers. Kui number tuleb uurimustega täita, on kehval ajal kört võrreldav lihatükiga. Nii nagu õhtuses uudistesaates, nii on see ka madalama mõjufaktoriga teadusajakirjades.

Osaliselt taandub halb teadus ühiskonna tellimusele. Inimestele meeldib saada teada midagi, mida nad juba teavad või mis kinnitab olemasolevaid stereotüüpe. "Me tahame saada iga päev kätte doosi jagu kassipilte. Sellega paralleelselt on tekkinud ka teadusesse nišš, mis toodab kassivideote teaduslikku ekvivalenti. Tõsise teadusega tegelevad inimesed tahavad teada, mida peaksid nad taolise kajastuse saamiseks tegema. Nurki sirgeks sõitvatel teadlastel on võimalus saada neist praegu palju kuulsamaks," märkis Brown.

Eksimise ja vahelejäämise hind on aga väike. Sõltuvalt rahastusmehhanismidest soodustavad poolvalede levikut oma pressiteenistusesse ka ülikoolid.

"Kokkuvõtlikult, kui ma midagi jõuluks soovida saaks, siis tahaksin näha "X põhjustab Z" või "Teadlased näitasid Z" pealkirjade asemel "Teadlased näitasid X% Z-st ja kui nad nüüd veel 20 uuringus samale tulemusele jõuavad, siis tasub seda ehk meelde jätta," lootis Brown.

Heathers ja Brown kirjutavad Guégueni nelja töö puudujääkidest täpsemalt oma ajaveebides:

Some problems in a field study of sexual attraction and hitchhiking
More problematic sexual attraction research, this time with high heels
Life In The Tinderbox
Long Hair, Don’t Care



Külm ei tapa viirusi ja külmalaine ajal nakatumine ülemiste hingamisteede viirushaigustesse hoopis suureneb.

Külmetushaigusi pole olemas ja külm ei vähenda viirushaigusi

Ilm läks külmemaks ja ERR Novaatori lugejad on kahe päeva jooksul meilt neljal korral küsinud, kas külm tapab pisikuid ja kas nüüd väheneb külmetushaigustesse nakatumine? Vastused on ehk üllatavad ning paraku päris mitte see, mida ilmselt oodatakse.

Aevastuse allasurumine võib kurvalt lõppeda

Kuuldava aevastuse vältimiseks üheaegselt ninasõõrmete ja suu kokkusurumine võib mõnikord halvasti lõppeda. Arstid kirjeldavad ajakirjas BMJ Case Reports ilmunud raportis juhtumit, kus päädis see tugeva valu ning kõne- ja neelamisraskustega.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: