1971. aastal tehtud Stanfordi vanglaeksperiment oli sirgjooneline. Stanfordi ülikooli rajati libavangla ning katses osalenud üliõpilased jagati vangideks ja valvuriteks. Juba õige pea pärast eksperimendi algust asusid "valvurid" "vange" väärkohtlema, kehtestasid autoritaarsed reeglid ja kasutasid psühholoogilist piinamist.

Nimekas psühholoog Philip Zimardo järeldas sellest kolleegidega, et tavalised inimesed hakkavad võimu saades seda ära kasutama. Igasuguse võimu kaotanud taluvad ahistamist aga passiivselt ja võivad kaotada isegi terve mõistuse.

Kuigi eksperiment on saanud juba popkultuuri lahutamatuks osaks, on tulemuste paikapidavuses kaheldud varemgi. Muu hulgas kaotas vanglat "juhatanud" Zirmado erapooletuse ja eksperimenti jälginud abiliste tehtud tähelepanekud olid suuresti subjektiivsed.

Stanfordi ülikooli arhiive uurinud Ben Blumi artiklist selgub, et tegu on osaliselt ka otsesema pettusega. Zimardo abilised andsid "valvuritele" juhiseid ja soovitusi, kuidas nad käituma peaks. Teisisõnu, "valvurid" ei muutunud julmaks mitte olukorra ja võimu, vaid katsetegijate ootuste tõttu.

Selle ühe näitena viitab Blum "valvurite" käitumismustritele ja "piinamisvõtetele". Kuigi Zimbardo väitis oma karjääri jooksul mitmeid kordi, et "valvurid" jõudsid nendeni ise, kopeerisid nad suuresti eksperimendi väljavõtlemisel võtmerolli mänginud bakalaureusetudengi David Jaffe juhitud koosolekul toodud näiteid. Näiteks pandi vangid selle mõjul määrdunud tekkidest okkaid välja noppima.

Jaffe instrueerib valvurit "karmilt" käituma al 8.35:

Ühel Stanfordi ülikooli arhiivis leiduval salvestisel innustab Jaffe "valvureid" eksperimendi käigus karmimalt käituma. "Valvurid peavad teadma, et igast valvurist saab meie määratluse järgi karm valvur. [...] Loodetavasti soovitatakse selle uuringu mõjul (vanglasüsteemi) väga tõsist reformimist, nii et peaksime pääsema sellega meediasse, et öelda: "Tegelikult on asi selles, et.."," manitseb Jaffe.

"Eriti karmi valvuri" kuulsuse omandanud ja lõunaosariikide aktsendiga kõnelenud Dave Eshelman oli aga õppinud nii keskkoolis kui ka kolledžis näitlemist. Blumile antud intervjuus nentis ta, et võttis eksperimenti improvisatsiooniharjutusena ja "uskus, et tegi seda, mida teadlased tahtsid, et ta teeks". Kuigi Eshelman läks enda hinnangul selle käigus üle piiri, tänas Zimbardo teda pärast eksperimenti isiklikult.

Vanglaeksperimendile pühendatud dokumentaalfilmis "Vaikne raev" esitletud vangi Douglas Korpi hullumeelset karjumist edasi andev audiofail rebiti aga kontekstist välja. Filmi jõudis küll Zimbardo selgitus, et Korpi mängis alguses hullumeelset, kuid kaotas enda üle kontrolli, ent mitte Korpi tõdemus, et ta näitles ja see muutus lõpuks isegi väsitavaks.

Telekanal NBC reportaažist lõigiti aga välja teise vangi Richard Yacco meenutus, kuidas neile öeldi, et nad ei saa eksperimenti pooleli jätta. Zimbardo hinnangul unustasid vangid lihtsalt selleks võimaluse andva lausekatke: "Ma tahan eksperimendi lõpetada".

Blum toob artiklis välja, et kurikuulsat eksperimenti on püütud hiljem teiste poolt korrata. Nendes pole aga suudetud Zimbardo järeldusteni jõuda või pole olnud tulemused sedavõrd ühesed. Näiteks seda 2001. aastal Suurbritannias korrata püüdnud Alex Haslam ja Stephen Reicher nentisid lõpuks, et võtmeroll näib olevat hoopis juhi olemasolul, kes tuletaks osalistele meelde nende teguviisi õilsust. Zimbardo püüdis uurimuse ilmumist Reicheri sõnul takistada.

Stanfordi vanglaeksperimendi võimaliku populaarsuse põhjusena näeb Blum peamiselt kahte põhjust. Esiteks tulid tulemused avalikuks vahetult pärast kahte suurt vanglamässu. Neist ühe, New Yorki Attica vangla tagasivallutamisel hukkus 44 inimest. Zimbardo eksperiment vihjas, et nii vangidel kui ka valvuritel polnud plahvatusliku olukorra tekkimise juures erilist valikut. Vangid muudavad parandamatuks juba vangla olemasolu. Teiseks köitis eksperiment inimesi võimalusega, et igaühest võib saada sobivatel tingimustel sadist.

Loe Ben Blumi artiklit täies mahus.