Lapseea amneesia on paelunud teadlasi vähemalt Sigmund Freudi päevist saadik. Sellest ajast peale on selgunud, et tegu pole sugugi inimestele ainuomase nähtusega. Sama häda kimbutab närilisi ja ka teisi primaate. Ühe paljutõotavama selgituse kohaselt peitub põhjus esimestel eluaastatel tekkivates ajurakkudes. Sarnaselt dementsusele polnud aga viimastel aastatel tehtud katsete põhjal kindel, kas mälestused on jäädavalt kadunud või taandub see lihtsalt võimetusele mälestusi meenutada.

Toronto Ülikooli teadlaste katsete põhjal on küsimus pigem viimases. "Nende (hiirte) meenutamisvõime oli märkimisväärne. Tulemused viitavad, et meie kõige varasemad kogemused ei unune jäädavalt ja neid ei kustutata ajust. Selle asemel saame neid otsese stimulatsiooniga tagasi tuua," selgitas Paul Frankland, Toronto Haigete Laste haigla psühholoog. Tõsi, kuna katseid tehti närilistega, olid meelde toodud mälestused suhteliselt jämedakoelised.

Mälestuste loomiseks pani töörühm esmalt hiired varajases nooruses kasti ja andis neile kergeid elektrilööke. Karp hakkas seostuma näriliste jaoks millegi hirmutavaga. Vastavalt ennustustele ei mäletanud seda aga juba päev hiljem. Samas pani töörühm hoolikalt tähele, millises ajuosas hirmutavat olukorda kogedes ajurakud laenglema lõid. Samadesse mälu ja õppimisvõimega seostatava hipokampuse hambakääru rakkudesse toimetati hiljem valgustundlikuks muutev DNA jupp. Piltlikult oli võimalik need seega ühe nupuvajutusega tööle panna.

"See mängis kõige selle juures kriitilist rolli. Väga kindla ajavahemiku vältel väga kindlate neuronivõrgustike sihikule võtmine võimaldas meil taasluua väga kindlaid mälestusi. Me ei soodusta seda vaid väliste stiimulite nagu kastiga, vaid tõukame protsessi tagant ka n-ö sisemiselt," lisas Frankland. Karbiga seonduvat hirmutavat kogemust hõlmav hirmutunne suudeti tekitada nii 15, 30 kui ka 90 päeva pärast esialgset elektrišokki. Samas tõdes töörühm, et reaktsioon polnud enam nii tugev, kui vahetult pärast algse mälestuse tekkimist.

Töörühm märkis, et midagi sarnast on tähele pandud ka vanemate inimlastega tehtud katsetes. Ajju vetikavalkudega täiendamise ja valguskaabli torkamise asemel on suudetud seda teha mälestusega seonduvate stiimulite, näiteks mänguasjade andmisega. Samas nentis Frankland, et hiirtega tehtud katsete järelduste inimestele laiendamisega tuleb olla esialgu ettevaatlik. Küll aga oleks huvitav teada, kas ja kuidas mõjutavad taolised esmapilgul käeulatusest väljasolevad mälestused inimeste käitumist hilisemas elus.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology.