Passis olev ehk kronoloogiline vanus on kokkuleppeline. Nagu ilmselt igaüks näkku tekkivate kortsude ja hallide juuste põhjal oletada võib, ei pruugi see ühtida inimeste bioloogilise vanusega. Seda on näha ka rakutasandil.

"Geenikood on igas rakus samasugune, kuid ometi on rakud erinevad. Põhjus peitub geenide avaldumises. Vananedes muutub see süsteemselt," selgitasid uuringut eest vedanud Amanda Hughes ja Meena Kumari, kes töötavad vastavalt Bristoli ja Essexi ülikoolis. Toimunud muutuste ulatuse põhjal saab seega hinnata ka inimeste bioloogilist vanust.

Muutusi geenide avaldumises põhjustab DNA kaksikheeliksi külge väikeste molekulide – metüülrühmade – kinnitamine, mis toimivad justkui kirjaklambritena. Lisaks loomulikust vananemist tingitud muutustele võivad kiirendada seda näiteks keskkonnasaaste ja stress. "Metüülrühmade alusel vanema DNA-ga inimestel on suurem risk haigestuda vanusega seostavatesse haigustesse ja enneaegselt surra," nentisid Hughes ja Kumari. Seejuures on varem leitud, et stressi mõju DNA-le on eriti suur enne viiendat eluaastat.

Vastilmunud töös tahtsid teadlased välja selgitada, kui oluline on selle juures erinevate sotsiaalmajanduslike tegurite nagu vanemate elujärje ja haridustaseme mõju. Kokku uurisid nad 1099 Suurbritannias elava inimese ja nende vanemate tausta kohta kogutud andmeid. Uurimisalustelt oli võetud varajases teismeeas ka vereproov.

Tulemuste põhjal mõjutas DNA-le metüülrühmade lisamist märgatavalt vaid vanemate töö iseloom. Võrreldes juhtivatel positsioonidel töötavate vanemate lastega olid rutiinset tööd tegevate lapsed DNA põhjal aasta võrra vanemad.

"Töötute või oma vanema kaotanud lapsed olid DNA põhjal 14. eluaastaks aga oma eakaaslastest vastavalt 2,4 ja 1,85 aastat vanemad. Seega jätavad lapseeas kogetud raskused püsiva jälje," viitas Hughes. Selget seost nähti ka juhul, kui arvesse võeti suitsetamise, kehamassiindeksi ja nende täpse kronoloogilise vanuse võimalikku mõju.

Samas nentisid teadlased, et tegu oli epidemioloogilise uuringuga. Raske lapsepõlve ja kiirema vananemise vahele ei saa seega tõmmata selget võrdusmärki. Nõnda plaanib töörühm järgmise sammuna üritada välja selgitada, kas toimunud muutusi saab kanda toidusedeli, kehvemast elujärjest tingitud stressi, elukeskkonna või nende kombinatsiooni arvele.

"See võiks aidata leida võimalusi, kuidas sellest tingitud kehvemat stardipositsiooni kõige paremini tasakaalustada," lootsid Hughes ja Kumari. Senikaua võiks aga meeles pidada, et lapseeas kogetu võib jääda inimeste tervist mõjutama ka täiskasvanuks saades isegi juhul, kui kogetud stress pole krooniline. Muu hulgas kasvatab see võimalust haigestuda südame-veresoonkonna- ja kopsuhaigustesse ning diabeeti ja seostub kehvemate õpitulemustega, vaimsetest probleemidest rääkimata.

Värske uurimus ilmus aga ajakirjas Journal of Epidemiology & Community Health.