Noorteadlane: kui sa ise oma tulemusi päris elus ei rakenda, siis kes veel? ({{commentsTotal}})

Florence Gschwend.
Florence Gschwend. Autor/allikas: EIT

Noorteadlased ei pea kraadi saamise järel valima ilmtingimata akadeemilise karjääri või mõnes suurfirmas tööle asumise vahel. Julgemalt võiks mõelda oma teadustulemuste praktikas rakendamisele ja omaenda ettevõtte rajamisele, leiab Euroopa innovatsiooni ja tehnoloogia instituudi EIT Change kategoorias auhinna võitnud Florence Gschwend ERR Novaatorile antud intervjuus.

Gschwendi ja ta kaaslaste väljatöötatud protsess võimaldab lahutada odavate vedelate sooladega puidu selle peamisteks koostisosadeks. Nendest omakorda saab toota kasulikku biomassi, kütuseid ja bioplasti. Seejuures võib kasutada ükskõik millist puitu ja puidujäätmeid – tehnika võimaldab eraldada puitmassist raskemetallid. Protsessi täiustamiseks ja praktikasse viimiseks asutas Gschwend kolleegidega Londoni Imperial kolledžist ettevõtte Chrysalix Technologies.

Öelge palun kõigepealt, mis sundis teid valima just selline uurimisteema ja otsima akadeemilise karjääri kõrvale praktilisemat väljundit?

Tahtsin teha oma doktoritöö tarbeks midagi tõeliselt kasulikku. Tegeleda millegagi, mille pärast tahan ma tõesti hommikul voodist üles tõusta ja mis mind raskematel aegadel tagant tõukab. Teadsin, et teadus võib olla aeg-ajalt nurjatu. Asjad lähevad valesti ja hakkad seda vihkama. Kui kuulsin ideest võtta ükskõik milline puidujääde ja muuta need kasulikeks uuteks materjalideks, olin kohe pardal.

Projekti rahastas (Euroopa Liidu kliimaalastele innovatsioonidele keskenduv) Climate-KIC. Algatus pakkus sinna juurde ka mitut teist programmi, sh võimalust osaleda suvekoolis, mis seostas kliimamuutuste leevendamiseks tehtava teadustöö ettevõtlusega. See näitas, et võib-olla on peale akadeemia ja tööstuse veel mingi variant. Minu jaoks ei tundunud nimelt neist kumbki kunagi eriti veetlevana. Idee hakkas idanema.

Põrgatasin mõtet pärast naasmist oma juhendajale ja uurisin, kas ta on oma ettevõtte asutamisele mõelnud. Ta oli seda teinud. Võtsime kampa veel paar doktoranti, kes olid oma teadustöö tulemusi patenteeritud ja hakkasime raha taotlema. Climate-KIC andis meile seda veidi idee uurimiseks, kuid saime raha ka mujalt. Hakkasime inimestele võistlustel silma jääma.

Olen nüüdseks oma kraadi kätte saanud ja ei näe tõesti enda jaoks ühtegi muud võimalust. Kui me ise oma teadustulemusi praktikas rakendada ei ürita, siis kes veel? Ilmselt ei teeks seda lähitulevikus mitte keegi ja need jääks riiulile.

Noorema põlvkonna teadlaste elu on vähemalt Eestis, nagu ma kuulnud olen, ka mujal, tavaliselt äärmiselt pingeline. Sisuliselt elavad nad tihti ühest grandist teiseni. Kust inimesed selle lisaenergia võtma ja lisarahastuse leidma peavad?
Õnneks on meil mõned spetsiaalsed grandid, mis aitavad liikuda inimestel laborist väljaspoole. Juurutada oma tulemusi päris maailmas ja tööstuses. Tegelikult on just tulemuste argielus rakendatavus ja vahetu mõju inimestele muutumas üha olulisemaks rahastuse saamise kriteeriumiks.

Täidame automaatselt mitmes kastis vastavad linnukesed ära. Mu juhendaja oli kohati isegi päris üllatunud, kui kergesti raha projekti lihtsust arvestades sisse tuli. Kõik armastasid seda teemat. See on keskkonnasäästlik, majandusele hea ja puhas biomajandus.

Kuid tõesti, see on kõigele vaatamata stressirikas. Me pole saanud veel ühtegi n-ö korralikku ja suurt investeeringut. Mu juhendaja teeb endiselt ka oma tavapärast teadustööd. Ta saab aeg-ajalt suuremaid KIC-grante ja ostab laboritehnikat. Kuid kui toetus otsa saab, jääb see nurka seisma, sest tal ei jätku selle kasutamiseks lihtsalt raha.

Alati on raske ennustada, kui suur saadav uurimistoetus on. See on alati veidi poliitiline. Sa ei saa granti, kuna keegi teine on juba kellelegi teisele teene võlgu. Üldjoontes on asjad meie jaoks aga kuidagi hästi sujunud.

Mainisite juba eelnevalt suvekooli, kus räägiti kliimamuutustega seotud ettevõtluse võimalustest. Kuid kui tähtsaks Te taolisi koolitusi peate või palju on neist reaalselt kasu olnud? Kas neid peaks saama õppekavade lahutamatu osa?
Neist oli kindlasti midagi kasu. Samas ei õpi puhtal ettevõtlus- ja juhtimiskursusel osalevad inimesed mõnikord sisuliselt midagi peale selle, kuidas rääkida. Nende jutul ei pruugi olla mingit reaalset sisu. Sellised inimesed võivad tunduda väga ähvardavad. Kuid kui teemast midagigi jagad, on väga kerge märgata, kes päriselt teavad, millest nad räägivad.

Seega, üks põhilisi asju, mida sa õppima pead, on lasta ennast mitte liiga palju hirmutada. Maailmas leidub palju neid, kes tahavad jätta sulle muljet, et sa ei tea midagi. Tegelikult on sageli aga just nemad need, kes ei tea kuigi palju.

Mõned oskused nagu ärimudeli ülesehitamine ja algteadmised ettevõtete rahaasjadest on tõepoolest kasulikud ja vajalikud. Sealt edasi õpib midagi reaalselt tehes aga rohkem. Uusi ärimudeleid leiutatakse iga päev. Liiga palju õppimine võib hakata sulle ühel hetkel isegi sinu vastu töötama, sest surud ennast sellega kindlatesse raamidesse. Kui annad inimesele ainult hea vundamendi, on äärmiselt tõenäoline, et nad teevad midagi uut ja innovatiivsemat.

Käesoleva ürituse INNOVEIT2017 korraldajad on jõudnud juba õige mitmel korral rõhutada, kuidas naissoost innovatsiooniauhindade nominentide hulk on aasta-aastalt kasvanud, küündides sel aastal 40 protsendini ja on loodud ka mitmeid just naistele suunatud programme. Milliseid tundeid see Teis tekitab ja kas positiivse diskrimineerimisega saab minna liiga kaugele?
See on väga keeruline teema. Naissoost inseneride ja teadlaste üldarv on sektoris endiselt madal – töökohtade järgi on nende osakaal umbes kaheksa protsenti. Mujal ei pruugi olla asi nii hull, kuid näeme ikka palgalõhet. Muidugi, meeste ja naiste osakaal erinevatel töökohtadel ei pruugi olla sama, kõrgemapalgalistel töökohtadel kindlasti mitte.

Kuid olen nõus, et probleemi rõhutamisega võib minna kohati üle piiri. Kui meie eesmärgiks on võrdsuse saavutamine ja arvame, et oleme võrdsed, võib tekkida küsimus, miks meil on vaja spetsiaalselt naistele suunatud programme. Olen tegelikult ise ühest sellisest osa võtnud. Arvan isiklikult, et neil võib olla lühiajaliselt kasulik mõju.

Pikemas plaanis peaksime aga soo vahelduseks ära unustama. Laskma olla inimestel need, kes nad tahavad olla. See pole sündides sooga ära määratud. Probleem on selles, et kui oleme juba 19-, 25-või 30-aastased, siis on inimeste hoiakute ja eelhäälestatuse muutmiseks hilja. Sa pead tegema algust juba väga varakult.

Me ei peaks ütlema poistele ja tüdrukutele, kui palju nad üksteisest erinevad. Näitama neile Disney toodangut, kus printsessi peab prints päästma. Näiteks minu lemmik Disney film on "Mulan", kus naine päästab terve Hiina. Kahjuks pidi ta end selleks muidugi meheks riietama, kuid idee loeb. Seega, kohe kindlasti pole me veel jõudnud teekonna lõppu.

Taaskord, tegu on väga-väga keeruka probleemiga. Asi pole ju tegelikult vaid naistes, vaid ka meestes. Ma tean, et valgetele meestele ei tunta praegu eriti kaasa. Mõnes mõttes on asi kurb. Sa ei tohi tundeid välja näidata. Kui tahad osaajaga tööd, et lapsega kodus olla, vaadatakse sulle viltu jne. Inimesed ootavad endiselt, et just sina kindlustad pere majandusliku tuleviku.

Kõik need stigmad mõjutavad meeste karjäärivalikuid. Ühiskond ootab neilt teatud käitumist. Kui naised teadlase- või insenerikarjääri ei vali, siis on see täiesti mõistetav. Ühel hetkel küsivad aga inimesed, et appi, kus naised on. Põhipoint on, et me saame seda kõike koos teha.

Selle suhtumise juures tekib kohe küsimus, mis Teid ennast teaduse juurde tõi? Inimesed räägivad sageli igasugustest elumuutvatest hetkedest...
Ei, mina mitte! Mu isa töötas ühe suure ravimeid ja põllukeemiat tootva ettevõtte juures. Ta jäi pensionile juba siis, kui olin viieaastane. Samal ajal käis ema tööl edasi. Mõnes mõttes oli tegu ühiskonna norme vaadates veidi ebatavalise olukorraga, kuid see oli minu jaoks toona normaalsus. Ma ei tajunud seda millegi erilisena.

Kuna mu isa oli teadlane, ma ise koolis matemaatikas väga tugev ja mulle meeldisid loodusteadused, tundusid järgnevad valikud väga loomulikena. Ma ei pidanud enda lähiringis mingit stigmat murdma. Hoomasin alles väga hiljuti, et sugude vahel on sellised erinevused. Muidugi oli minu kursusel poisse palju rohkem kui tüdrukuid. Ent ma ei mõelnud selle peale eriti. Tegin lihtsalt seda, mis mulle väga meeldis. Tagasi vaadates võin end ilmselt õnnelikuks pidada.

Inimesed suhtuvad iduettevõtetesse tihti tavaliselt kerge skepsisega, kui need ei teeni just esimese aasta jooksul märkimisväärset kasumit. Milles asi on ja kas peaksime muutma selles vallas oma mõtteviisi?
Kuuleme ikka ja jälle iduettevõtetest, mis teenisid mõne algoritmi või programmi kirjutamisega miljoneid, kui näiteks Google nad pool aastat hiljem üles ostis. Muidugi on sellised edusammud tähtsad ja võivad maailma muuta. Kuid üks suurus ei sobi kõigile.

Bio- ja meditsiinitehnoloogiate puhul võtab kõik palju kauem aega. Sa pead kõike katsetama ja lihvima. Arvestades, mille kallal me töötame, võtab veel ilmselt umbes viis aastat kuni protsessi veatult tööle saame ja muundame suures koguses puidujäätmeid kasulikuks toormeks. Miljoni tonni puidujäätmete töötlemiseni tahaksime jõuda kümne aastaga. Kuid isegi siis moodustaks see Suurbritannia puidusaastest tervikuna umbes neljandiku.

Praegused kiirendiprogrammid üritavad arendusprotsessi sujuvamaks muuta. Ent see kõik võtab aega ja... raha. Isegi siis on võimalus läbikukkumiseks suur ja riskid kõrged. Kuid kui miski viimaks töötab, on meil väga palju võita. Laiema avalikkuse ja valitsuste jaoks, kes seda toetama peaks, on mõned taolised ajahorisondid liiga kauged. Ent innovatsioon töötab niimoodi ja ilma selleta me läbi ei aja.

Nagu välja tõite, ühelt poolt tunnistame, et innovatsioon on tore ja hea, samal ajal väheneb teadus- ja arendustööks mõeldud rahasumma väga paljudes Euroopa riikides. Kas Euroopa Liit ja sarnased organisatsioonid peaksid seda lünka kuidagi täita üritama?
Praeguse ajastu suuremad väljakutsed, mille ees seisame, pole riikliku iseloomuga. Need on üleilmsed või vähemalt piirkondlikud. Selles osas on Euroopa Liidul ning teistel riigipiire ületavatel rahastusmehhanismidel ja organisatsioonidel täita oluline roll.

Näiteks meie saame küll taotleda briti teadusraha, kuid kõige suuremat huvi tuntakse meie vastu Skandinaavias. Kui me taotleme briti uurimistoetusi, ei saa olla meil granti taotledes suuremaid välispartnereid. Seega ei tööta see lihtsalt meie jaoks. Horisont 2020 programmis seevastu tahetakse, et sul on partnereid teistest Euroopa Liidu riikidest.

Suurematel piirkondadel põhinev rahastusmudel on loogiline, olgu selle rakendajaks sarnaste väljakutsete ees seisvad riigid nagu Vahemeremaad või suuremad organisatsioonid nagu Euroopa Liit tervikuna. See aitaks tasandada poliitparteide tujude mõju, kes peavad valijatele oma otsuste põhjendamiseks näitama tihti midagi ette kohe ja nüüd.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: