Presidendilt teadusliku mõtteviisi populariseerimise eest eripreemia saanud Lukner on avalikkusele tuntud “Rakett 69” kohtunikuna. Ta on läbinud järeldoktorantuuri mainekas Max Plancki valgusteaduseinstituudis Saksamaal ja töötab Tartu ülikoolis füüsikalise optika vanemteadurina.

Paljud akadeemikud, rektorid, tippspetsialistid, -ametnikud ja arvamusliidrid on oma tiheda töögraafiku kõrvalt leidnud aega, et kirja panna sisukad, tasakaalukad, argumenteeritud ning konstruktiivsed kirjatööd teadus- ja arendussüsteemi kitsaskohtadest (vaata näiteks loetelu artikli lõpus).

Ometi need hästi kaardistatud probleemid ei lahene, vaid üha süvenevad. Näeme, et süsteem ei reageeri kõrge kvaliteediga tagasisidele ja veakirjeldustele ootuspäraselt.

Kes vähegi on kokku puutunud inimestega käesoleva teemaga seotud ametites – teadlased, ametnikud, ettevõtjad, õpetajad ja õppejõud nii avalikus kui ka erasektoris –, leiab eest abivalmid ja pühendunud professionaalid. Vastuolu näikse olevat ootuses valitsejatele kui teadus- ja arendustegevuse tellijale. Kui ressurssi on vähe ootame, et tellija on väga teadlik ja arukas. Aga väärtus, mida pakume, ei ole kapitalistlikus majandusmudelis selgelt hinnastatav. (1)

Tulemusena ei ole ükski valitsus leidnud piisavalt raha, et viia täiel määral ellu teadmistepõhise Eesti strateegia, mis pärineb aastast 2001, ning tõotab olla tõeline “rahapuu” – paned ühe euro seemneks, veerandsajandi pärast saad 11 eurot vastu (2). 

Seega on ootused valitsejatele olnud palju kõrgemad, kui nende tegelikud võimalused. 

Senine ootus, et süsteemi juhitakse ja probleeme lahendatakse ülalt alla, ei ole end õigustanud. Kuid kas süsteemi oleks võimalik muuta nii-öelda alt üles, indiviidide tasemelt? 

Nentisime, et süsteemis on tajutav laialdane soov arenguteks ja mitte ühtegi pahatahtlikku osapoolt. Võime sõnastada, et praegune asjade seis on me kõigi individuaalsete pingutuste ja parimate valikute tulemus. Kui tahame muutust, peame midagi tegema teisiti ja summeerima paljude indiviidide väikesed panused ühise eesmärgi – arendada teadust ning evitada teadusmahuka majanduse mudel – nimel. Valitsejad ja vastutajad oleme me ise.

Meil ei ole vaja astuda radikaalseid samme, streikida või protestida. Alustame sellest, et igaüks meist teadvustab enda rolli ja vastutust eesmärgi saavutamisel. Piisab, kui me usaldame oma kolleege ja partnereid ning vaatame olukorda avarama pilguga. 

Näiteks õppur saab (üli)kooli “laikimise” või “mittelaikimise” asemel püstitada oma õpi- ja arengueesmärgid ning hinnata nende saavutamist. Iga töötaja saab ametijuhendi täitmise asemel endalt iga otsuse langetamisel küsida, kas see viib meid lähemale eesmärgile? Kas praegusele lähenemisele on efektiivsemaid alternatiive? Mida vajavad süsteemi teised osapooled? Millised on kolleegide parimad praktikad sarnaste väljakutsete lahendamisel?

Süsteemis on ka ummikseise, mis ei lahene vanal viisil üha kiiremini ja usinamalt toimetades. Need vajavad avaramat vaadet ja värskeid lahendusi. Just selliseid, mis meie oludesse sobivad. Järgnevas on toodud mõned näited. 

Statistika põhjal on teadussüsteemis raha rohkem kui kunagi varem. Ühtlasi räägivad arvud ka seda, et konkurents teadusrahastusele kasvab aasta-aastalt (3). 

Tihedam konkurents tähendab, et palgaraha teenimiseks on vaja teadlasel kirjutada üha rohkem taotlusi ning üha vähem aega jääb sisutegevusteks: uurimustöö, õpetamine, ettevõtluskoostöö. Oleme jõudnud seisu, kus kindlust oma akadeemilise töökoha säilimise osas ei ole kellelgi. Esinduslik artiklite pagas ja toimiv töörühm annavad vaid mõningase eelise. 

Süsteem meenutab tühja patareid, mille sisetakistus on kasvanud nii suureks, et pea kogu energia tarbitakse ära patarei enda sees.

Üks võimalik selgitus on järgnev. Taasiseseisvumise järel seati üheks eesmärgiks koolitada üha rohkem doktoreid ja see on edukalt realiseerunud. Viimase nelja aasta vältel on lisandunud üle 200 uue doktorikraadi omaniku aastas. Doktorid omandavad akadeemilises maailmas tarvilikud baasteadmised ja -oskused, kuid stabiilses teadussüsteemis on kohta hinnanguliselt vaid viiendikule neist. Lääneriikide eeskujul oleme jõudnud doktorite nn ületootmise faasi (4), kus kõigile lõpetajatele väljaõppele vastavat tööd ei leidu. 

Paradoksaalselt on meie teadussüsteemis kõrge vaimupotenstisaaliga doktorite üleküllus, aga teadmistepõhine majandus on visa kasvama.

Kuidas suunata praegused ja tulevased doktorid teadusmahukat majandust looma ja ettevõtlusesse panustama? 

Olemasolev süsteem oma mitmekülgsuses ilmestab, et akadeemiline järelkasv on oma juhendaja nägu. Ettevõtlike professorite juures sirguvad tulevased kõrgetasemelised spetsialistid või innovaatiliste firmade loojad. Teisisõnu – koolitamaks senisest rohkem ettevõtlike spetsialiste või doktorikraadiga liidreid, vajame senisest rohkem ettevõtlikke eeskujusid ja praktiliste probleemide lahendamise võimalusi igas õppeastmes. 

Seejuures ei pea me tegema järeleandmisi õppe sisus. Erialased süvateadmised on hea vahend arendamaks iseseisva töö, analüüsi-, suhtlemis-, meeskonnatöö, kirjaliku ja suulise eneseväljenduse oskust. 

Soovitud tulemust on võimalik saavutada kaasaegse õpikäsituse abil, mille paljud entusiastlikud õppejõud on juba üles leidnud. Uue õpikäsituse laiem levik eeldab õppejõudude töö senisest suuremat väärtustamist ja õpetamisoskuste omandamise toetamist (5). Vastasel juhul kulub meie helgeimate peade aeg igavikku ebaedukaid projektitaotlusi treides.

Ametnikutöö üht ootamatut keerukust ja painet on ilmekalt kirjeldanud C. N. Parkinson (6) juba möödunud sajandi keskpaigas. Keerukus seisneb selles, et ametnikkonnal on tendents kasvada isegi põhistruktuuri kahanedes. Meie süsteemis, kus iga osaline annab endast juba niigi parima, on kahtlemata ruumi usalduse suurendamiseks ning bürokraatia ja aruandluse vähendamiseks. 

Ilmestamaks näiteks europrojektidega seonduvat, mille aruandluses sendi täpsusega eelarve paika ajamiseks tuleb teadlastel sageli märkida (loov)töö tunde tuhandiksekundi täpsusega, vaatame järgnevas üht elulist seika. 

Neljaliikmeline pere liigub jalgratastel.

Ühtäkki maandub teega külgnevalt mänguväljakult pall kogemata ühele jalgratturile kodaraisse nii, et rattur kukub. Õnneks suuremaid vigastusi ei esine.

Antud olukord leiab aset Kesk-Euroopas ja laheneb nõnda, et kohale kutsutakse politsei, kes olukorra kirjalikult fikseerib, seejärel sõbralikult kõigi osapooltega hüvasti jätab ning nii rattaretk kui ka pallimäng jätkuvad.

Keskeurooplase jaoks on politseinik kaitsja ning ametnik abimehe kehastus. Parimad sõbrad. Pealegi võib hiljem ilmnevate peidetud vigastuste ravi hüvitamiseks ametivõimude tõendit vaja minna.

Ka europrojektid ning nende aruandluse nõuded on kirjutatud selles vaimus, et taotleja teeb ära sisutegevuse ning ametnik aitab formaalsused korda. Aruandlus peab olema, kui jagatakse Euroopa maksumaksjate ühist raha. Meie siin Eestis oleme aga oma kultuuritausta baasilt loonud oma tõlgenduse projektide haldamisele. Väga sageli on taotleja õlul nii sisutegevus, aruandlus kui ka oma tegevuse lõputu põhjendamine ning õigustamine ametniku kui võimukandja ees (7). 

Sellise suhtumise maksavad kinni järeltulevad põlved, sest aruandluseks võetakse aega sisutegevuste – õppetöö arendamise, ettevõtlussuhete ja teadustöö – arvelt.

Selge alternatiivi hoolikale reguleerimisele ja administreerimisele pakub välja Tartu ülikooli rektor Volli Kalm, kommenteerides õppimise, õpetamise, juhtimise ja teadustöö heade tavade sõnastamist (8):

“… loodan väga, et heade tavade kokkuleppimine annab võimaluse bürokraatiat vähendada või vähemalt mitte juurde kasvatada. Meil on ülikoolis kohati hoiakuid, et kui tekib mingi konflikt, siis on kohe soov selle lahendus mõne eeskirjaga määratleda. Kirjutame reegleid aina juurde. Head tavad on pigem kokkulepped selle kohta, kuidas siin asutuses ja võimalikes küsimustes käitutakse nii, et kõigil oleks üks arusaam ka ilma liigse bürokraatiata.“

Lõpetuseks – meie kõigi tänased teod ja otsused määravad Eesti teadussüsteemi ning majanduse võimekuse ja üldise heaolu taseme kümne, kahekümne, kolmekümne aasta perspektiivis. Teadmistepõhise majandusmudeli evitanud riikidel on kulunud just nii palju aega, ühe inimpõlve jagu, oma eesmärkide saavutamiseks. 

Eesti elu on taasiseseisvumisest saati väga palju arenenud. Usin töötamine on meid toonud siia. Edasise käekäigu määrame me ise läbi vastastikuse usalduse, koostöö ja väärtuse loojate väärtustamise. Tõotatud maal, leiutajatekülas Eesti, on igaüks iseenda juht ja tibake teadlane ka. 

Viited:

1. Tõnu Puu “Kunst, teadus ja majandus” Eesti Keele Sihtasutus 2016.
2. Riigikogu toimetised 2016/33; Tsitaat: “Euroopa Komisjoni tellimusel valmis 2015. aasta lõpus ELi 7. raamprogrammi lõpphindamine (Fresco et al. 2015), mille raames hinnati eelmise teaduse raamprogrammi majanduslikku mõju. Selle analüüsiga jõuti järeldusele, et iga teadus- ja arendustegevuse raamprogrammi investeeritud euro toob 25 aasta pikkuse perioodi jooksul tagasi otsest ja kaudset majanduslikku tulu 11 eurot.”
3. Eesti Teadus 2016, 25-30 (2016)
4. The Economist “The disposable academic, Why doing a PhD is often a waste of time” 16.12.2010
5. Jaak Aaviksoo, “Klassikalisel kujul loengud võiksid ülikoolidest kaduda” Postimees 11.04.2014
6. C. Northcote Parkinson, “Parkinsoni seadus” Loomingu Raamatukogu 36 1960.
7. Garri Raagmaa, “Miks Targast Majast sai lollide maja?” Postimees 23.04.2017
8. Volli Kalm, intervjuu, Universitas Tartuensis, 1 2017