Eesti valitsus kehtestas 2005. aastal doktorantidele riikliku stipendiumi 6000 krooni (384 eurot) kuus, mis moodustas tollal ligi 80 protsenti riigi keskmisest palgast. Sellest ajast peale on doktoranditoetust tõstetud vaid 10 protsenti: 2015. aastast on see püsinud suuruses 422 eurot. Seda silmas pidades on praeguse valitsuse lubadus tõsta toetust 660 euroni lausa uskumatu. Veelgi uskumatuna kõlab lubadus, et seda tõstetakse juba järgmisel aastal veelgi.

Ent uskumatuid lubadusi on meil hiljaaegu kõlanud teisigi: doktoranditoetust lubati 1. jaanuarist 2018 tõsta 844 euroni. Selle lubaduse puhul võib teha praegu juba kokkuvõtte, et kes terve uskus, see pool sai petta.

Aastaid räägitakse (ning erinevates strateegiadokumentides on kirjas) ka, et teadusrahastuse osakaal SKP-st peaks olema üks protsent. Nüüdseks on aga teada, et sinna ei kavatseta jõuda nii pea. Ja hea on, et on teada. Nii teab vähemalt, millega arvestada.

Hea küll, usume ja loodame siis pealegi, et 660 eurot kuus doktorandile on see, mida hakkavad meie doktorandid saama järgmisest aastast. Ent selleks, et doktoranditoetus moodustaks ka praegu sama suure osa keskmisest palgast nagu 2005. aastal, peaks doktorandid saama täna 920 euro suurust toetust.

Võime muidugi diskuteerida, kas ja kust seda puuduvat raha saaks ja võiks võtta, ent olgu pealegi, lepime sellega, et raha ei ole ega tule. On just täpselt nii palju nagu on ja mitte sentigi rohkem.

Mida siis sellises olukorras teha? Üks võimalus on muidugi olla rahul sellega, mis on. Arvestades, et nii mõnegi doktorikraadiga teadlase pangakontole laekub palgana väiksem summa kui lubatav doktoranditoetus, ei peakski olema nurisemiseks nagu põhjust. Või peaks siinkohal hoopis nurisema ka teadlaste palkade üle?!

Et teema ei läheks liiga laiali, jätame teadlased seekord välja ja keskendume doktorantidele. Kusjuures tegelikult on need kaks teemat omavahel seotud. Kui teadlased ei pea oma projektidest enam doktorantidele maksma, jääb neile endile rohkem palgaraha, sest hetkel arvestatakse projekti suurust ainult põhitäitjate ehk doktorikraadiga teadlaste järgi. Kehtib põhimõte, et "lastetud" ehk doktorantideta teadlased elavad paremini kui "paljulapselised" ehk mitmeid doktorante juhendavad teadlased. On omaette küsimus, kas selline süsteem on õiglane.

Aga mida siis ikkagi teha? Praegu lubatava doktoranditoetuse juures jätkub olukord, kus doktorandid, kelle juhendajatel ei ole võimalik neile piisavat lisastipendiumi maksta, peavad otsima iseenda ja oma pere ära toitmiseks muud tööd. See tähendab, et doktorikraadini jõudmise aeg venib või ei jõuta selleni üldse. Juhendajate jaoks tähendab see raisatud aega. Ent teadupärast on aeg raha. Teadlaste aeg on teadusraha.

Sellises olukorras oleks ilmselt kõige ratsionaalsem lahendus võtta kuulda õpetaja Lauri soovitust Tootsile: "Kui kogu rehkendust ei jõua, tee pool, aga tee hästi!" Antud juhul tähendab see, et vähendada tuleks doktorantuuri vastuvõetavate üliõpilaste arvu ning võimaldada neile sissetulek, mis lubaks neil pühenduda oma tööle täielikult. Me võtame vastu parimatest parimad ja võimaldame teha neil oma tööd hästi.

Praegu võetakse doktorantuuri 300 doktoranti aastas, ent kaitsmiseni jõuab neist igal aastal ligikaudu 200 ehk kadu on kolmandik. Lihtne arvutus näitab, et võttes kohe vastu ainult 200 doktoranti võiksime maksta neile 660 euro asemel 825 eurot. Summa on saadud eeldades, et doktorikraadini mitte jõudvad üliõpilased püsivad nimekirjas ja saavad toetust 660 eurot kuus keskmiselt kaks aastat. Sealjuures jääks meil doktorikraadini jõudvate inimeste arv ligikaudu samaks kui praegu. Kui nüüd järgmisel aastal lubatakse leida veel lisaraha, jõuamegi ehk taas selle 80 protsendini keskmisest palgast, mis oli doktoranditoetuse kehtestamise alus.

Kusjuures oluline on siinkohal taas meelde tuletada, et räägime ikkagi kõrgetasemelist teadustööst tegevatest magistrikraadiga spetsialistidest, nii et 80 protsenti keskmisest palgast pole kindlasti mitte liiga palju. Kellel on käepärast täpsemad arvud, saab teha muidugi täpsemad arvutused. Mõte peaks olema aga selge ja arusaadav.

Selliste nn garantiidega doktorantuurikohtade väiksem arv ei peaks sealjuures tähendama, et ülikoolidel on keelatud võtta tasuta õppekohtadele rohkem doktorante. Kui kandidaat hinnatakse doktorantuuri astumiseks piisavalt heaks ja juhendajal on võimalus tagada oma juhendatavale sissetulek või on kandidaadil piisav sissetulek või sponsor olemas, on loomulikult igati tervitatav, et tasuta õppe võimalus võimaldataks ka sellistele doktorantidele.

Ent riik peaks tagama, et tema tellitud töö saaks tasustatud vääriliselt ja õiglaselt ning et tellitud töö saaks ka tehtud. Praegu kehtib suure osa tellitud tööde puhul see, et mingi osa tööst makstakse küll kinni, aga lõpptoode ehk doktorikraadiga tippspetsialist jääb saamata. Seega raisatakse meil riigi raha, millest ei ole huvitatud ilmselt keegi.

Valdkondades, kus doktoriõpingud jäävad venima ning doktorikraad jääb tihti saamata osaliselt seetõttu, et doktorant on oma teadustööga liialt üksi jäetud, peaks pöörama kindlasti tähelepanu ka juhendajate rollile ja vastutusele. Võibolla aitaks siin kaasa, kui doktorantuur poleks seotud stipendiumi või toetusega. Selle asemel oleks doktorantidel tööleping ülikooliga, milles pandaks paika nii doktorandi kohustused kui ka juhendaja ülesanded ja vastutus ning käitumine probleemide ilmnemisel.

Rääkides doktorantide ning teadlaste ja teaduse väärtustamisest üldisemalt (millele viitab ka minister Mailis Reps), siis see on väga oluline, ent palju laiem ning sügavam teema. Sellega tuleb tegeleda ilmselt aastaid, et olukord muutuks. Inimeste arusaam sellest, mida annab doktorantuuri läbimine; milleks on teadust vaja; kus saab seda rakendada; milleks meile teadus, mille tulemusena ei ehitata ka kauges tulevikus ühtegi uut masinat jne, ei muutu üleöö.

Samas – juba Simpsonite autorid mõistsid, et doktorantide väärtustamise erinevad aspektid on omavahel väga tihedalt seotud. Kuid kindlasti võiks haridus- ja teadusministeerium olla doktorikraadi väärtustamisel kõigile eeskujuks. Alustada võiks kasvõi sellest, et märkida oma koduleheküljel kontaktide all ära, millistel töötajatel on PhD. Hetkel on võimalik saada infot vaid selle kohta, et enam kui 90 protsenti töötajatest on kõrgharidusega. Haridus- ja teadusministeeriumi doktorikraadiga töötajate kohta puudub aga statistika. Miks?