20. sajandi alguse Eesti teaduse kohta võiks öelda, et see oli eestlaste jaoks suletud. Eesti teadlased olid baltisakslased ja venelased. Teadus oli midagi, mis polnud eestlaste jaoks.

Seoses Eesti Vabariigi sünniga ning Tartu ülikooli rahvusülikoolina taasavamisega kerkisid 19. sajandil Tartus edukalt viljeldud loodusteaduste asemel esiplaanile kohaliku ainese uurimine ja kirjeldamine. Uurimisteemad olid üsnagi piiratud ning piirisisesed.

Otse loomulikult ei suurendanud Eesti teaduse avatust 1930. aastate teises pooles maad võtnud vaikiv ajastu. Riigikogu, erakondade ja ajakirjanduse kõrval pidi vaikima ka haritlaskond. Ühiskond lülitati lõplikult tasa uue põhiseadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 1938. Kõnekas on, et vaid loetud nädalad peale seda pandi alus Eesti Teaduste Akadeemiale. Akadeemia esimesed liikmed nimetas Konstantin Päts ning nad olid kehtivale korrale lojaalsed.

Nõukogude aeg ja raudne eesriie suurendas teisiti ning kriitiliselt mõtlevate teadlaste vaikimist veelgi enam. Teadus pidi toetama, kinnitama ja õigustama ideoloogiat. Kontaktid siin- ja sealpool eesriiet asuvate teadlaste vahel olid harvad. Nõukogude teadlasel oli pea võimatu oma teadustööd lääne teadusajakirjades publitseerida, samuti oli piiratud võimalus lääne teaduskirjandust lugeda. Mõlemal pool puudus suuresti info teisel pool kardinat tehtava teadustöö ja -tulemuste kohta.

Täna on meil ligipääs pea kõigile olulisematele teadusajakirjadele, me osaleme piiriülestes koostööprojektides, inimesed liiguvad siia ja siit välja – õppima, tööle, konverentsidele –, meil on akadeemiline vabadus, meil on sõnavabadus.

Eesti teadus pole kunagi olnud nii avatud ja vaba, nagu ta on seda täna. Palju õnne meile selle puhul!

Eesti teadlaste sõnavõtte Eesti teaduse fenomenidest kuulete Vikerraadios 19.-25. veebruarini kell 8.25 ja uuesti pühapäeval, 25. veebruaril kell 17.05 Labori saates. Rubriiki toimetab Priit Ennet.