Els Heinsalu: lihtsalt vingumisest pole kasu, räägi õigete inimestega ({{commentsTotal}})

Els Heinsalu
Els Heinsalu Autor/allikas: Sander Koit / ERR

"Ei, me ei pea kohtuma ilmtingimata laboris, koha võid ise pakkuda. Jah, reede õhtul sobib ka". Lootus saada Eesti Noorte Teaduste Akadeemia presidendi Els Heinsalu (37) kohta teada midagi enne temaga sama laua taha istumist näib olevat määratud eos läbikukkumisele.

"Ma päris igal pool end siiski väga mugavalt ei tunne, aga üritan sulanduda meeleolusse. Võtta asju sellisena, nagu need tulevad ja saada sellest võimalikult positiivseid muljeid. Tunda ennast elus võimalikult hästi. Reede õhtul meeldib mulle muidugi soe kohvik rohkem kui labor," selgitab Heinsalu. Intervjuuks võetud aeg tuleb hiljuti kehtima hakanud päevakava järgi vaba mõtete kolmveerandtunni arvelt. Lahtiseletatult takistan mõtlemist kõigele sellele, mida järgmisena teha tuleb.

Julgust ja tahet kombata oma mugavustsooni piire võis näha aga juba oluliselt varem. Lapsena Rakveres elades tekkis tal soov hakata käima huvikooli nahakunstiringis. Nime kirja panna soovides viitas aga juhendaja, et see on mõeldud suurematele tüdrukutele. "Ma tahaks proovida... – Eks sa siis proovi, kui arvad, et... – Teised tüdrukud olid küll ligi viis aastat vanemad, kuid lõpuks olin mina üks nendest, kes seal kõige kauem käis. Võõrasse kohta sattudes tekib sageli küsimus, mida ma siin teen, kuid see tuleb üle elada. Pärast on enamasti tore," soovitab füüsik. Kui ei ole, siis jääb alati võimalus ära minna.

See ei tähenda, et magistriastmes Sardiinias esimesele päris teaduskonverentsile sattudes poleks Heinsalul lained kaugelt üle pea käinud. Teaduse tase oli ühe esimese aasta magistrandi tehtavast hoopis teine. Enamasti suhtutakse noortesse sellistes olukordades vägagi toetavalt ja mõistvalt. Nii ka seekord. Kergelt kimbatuses tudengit nähes võttis Heinsalu oma sõbraks juba 80. eluaastale lähenev enda valdkonnas maailmakuulus professor.


Kelleks sa lapsena saada tahtsid? Lastel on palju unistusi. Ma päris iga päev ei vahetanud ideid ja päris tüüpilisi unistusi ei olnud – baleriiniks ma saada ei tahtnud näiteks. Mingil ajal oli mul väga selge arusaam, et tahan saada kirjanikuks. Samas oli mul ka arusaam, et kirjanik kirjutamisega rikkaks ei saa. Kujutasin seetõttu ette, et olen suvel aednik ja talvel kirjutan, kui aias midagi teha ei ole. See oli pikka aega väga selge visioon.

Mingi aeg tahtsin arhitektiks saada. See on ju ka seotud füüsikaga – tugevusõpetus. Ma praegu renoveerin maja, nii et veidi teostan seda unistust. Maja ümber on aed ka, kus ma saan siis seda aedniku osa teostada. Kolmanda ideena: ma õpetajaks saada ei tahtnud, kuid tahtsin luua oma kooli.


Doktorantuur viis Heinsalu pooleks aastaks Saksamaale Marburgi ja aastaks Ausburgi, pool aastat veetis füüsik Itaalias Camerinos. Järgnes 2,5 aastat kestnud järeldoktorantuur Hispaanias Mallorcal ja aasta Kopenhaagenis. See on jätnud jälje nii tema teadustööle kui ka maailmapildile laiemalt. "Fakt on, et igas laboris on omaette töökultuur, oma õhkkond ja loomulikult omad uurimisteemad. Teemad, millega ma oleks Eestis tegelenud, kui ma ei oleks väljamaale läinud, oleks olnud arvatavasti hoopis teistsugused".

"Need aastad õpetasid mulle muu hulgas ka seda, mida ehk mitte teha ja kuidas võtta mõningaid asju lahedamalt ja lõdvemalt," lisab Heinsalu.

Doktoritöö kaitsmisele eelnenud nädalal magas füüsik enda mäletamist mööda rahulikult. Töö oli juba valmis ja ainus põhjus närvitseda oli ettekande ajalimiit. "Ainuke asi ongi siis see, kuidas see etendus päriselt välja kukub. Hästi jama on, kui kaitsmisel öeldakse, et aeg on nüüd täis ja jää vait. Ettekanne oli tõesti selline asi, mida oma abikaasaga veel pool tundi enne harjutasin," meenutab Heinsalu. Pingutused kandsid vilja ja selle lõppu tähistav kell helises praktiliselt samal hetkel, kui peatne doktor oma viimase lause lõpetas.

Stoiliseks on jäänud Heinsalu eluhoiak ka paljus muus. Ametnikule kohustusliku kolme lause saatmise järel pole erilist mõtet kirjutada veel 30 rida teksti, kui palju bürokraate vihata võiks. "Teen ära selle, mida mul on vaja ära teha, ja ei raiska sama palju või isegi rohkem aega selle üle vingumisele. Ma ei ürita seda isiklikult nii palju südamesse võtta. Kui midagi on tõesti halvasti või üle mõistuse, tuleb seda lihtsalt õigetele inimestele öelda. Ehk annab midagi teistmoodi teha".

See oli üks põhjustest, miks nõustus ta hakkama 2017. aasta alguses asutatud Eesti Noorte Teaduste Akadeemia üheks asutajaliikmeks. "Tavaliselt on inimesed hästi noored, kui nad maailma muuta tahavad. Meie seda eriti enam ei ole, aga ju siis on õige hetk. Ma loodan väga, et me suudame midagi paremaks teha," sõnas Heinsalu. Füüsik tunnistab, et isiklikult tunduks ühe vao kündmisele ehk ainult oma teadustööle keskendumine kohati lihtsam.

Aeg ainult enda huvidele mõtlemiseks on aga tema jaoks läbi nii või teisiti. Osaliselt laste tõttu teravnenud mure tuleviku pärast kannustas Heinsalu kandideerima viimastel kohalikel valimistel. Poliitika tegemiseks selle klassikalises mõttes Heinsalu seda ei pea. Vähemalt ei tohiks kohalikud valimised seda olla. "Eesti ühiskonnas ei ole kõik praegu väga hästi ja päris õigesti. Minu valupunkt jõudis ilmselt kätte," jääb füüsik mõttesse. Teiste noorteadlastega peetud jutulõimes iseloomustab ta tehtud otsust teadlase stressinivoo eelviimase astmena.

"Väga suur hulk inimesi, sealhulgas teadlased ja isegi juristid tajuvad, et nende arvamus kedagi ei huvita ja elu korraldatakse poliitikute sisetunde, katse ja eksituse meetodil. Kohati on tunne, et Eestis valitseb revolutsioonieelne õhkkond. Nii et minu otsuste puhul oli tegu komplekssüsteemi ilminguga. Sul on teatud kogus elemente, emotsioone, ning nendevahelise interaktsiooni tulemusena sünnib otsus, et peaks tegema ka midagi muud ja kuidagi vastutust võtma," arutleb Heinsalu.


Kuidas sa oma teadustegevusega muudad maailma paremaks paigaks? Teadus, millega me tegeleme, võiks viia olukorrani, kus sellel põhinev keelepoliitika aitab pidurdada maailmas keelte kadumist. See võiks olla siis parem maailm.


Komplekssüsteemide teadusliku uurimiseni jõudis füüsik pärast magistrantuuri. Enne seda keskendus Heinsalu kitsamalt Browni liikumise ja difusiooni uurimisele. Süüdlane on olemas ja leitud. "Ma võin näidata näpuga oma abikaasa poole, kuigi see ei olnud alguses ka päriselt tema uurimisteema. Ühel hetkel hakkasid komplekssüsteemid populaarsemaks muutuma ja nii ka meie sinna jõudsime."

See oli tema jaoks ainult meeldiv üllatus. Sisuliselt on komplekssüsteeme täis terve maailm ja Heinsalu huvidering on ulatunud alati oma erialast kaugemale.

Konverentsidelt tagasi tulles tunduvad huvitavana isegi liiga paljud ideed. "Eriti Marco vaimustub sageli liiga paljudest ideedest korraga. Mina olen sellistel puhkudel natukene pragmaatilisem ja küsin siis, et mis on meie järgmise artikli teema. – Ööpäevas on ju ainult 24 tundi! Päris kõike ei jõua teha." Viimasel ajal on ta keskendunud koos abikaasaga lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvatele probleemidele. Matemaatiliselt on nende kirjeldus suhteliselt sarnane.

Muu hulgas aitavad seni tehtud tööd paremini mõista, kuidas mõjutavad geograafilised barjäärid keelte levikut ja konkurentsi ning millistel tingimustel saavad koos eksisteerida kaks keelt. Viimane teema kisub Eestis juba vaikselt poliitiliseks. Mujal maailmas on aga suur hulk keeli otseses hävimisohus. Neist paljud surevad igal aastal välja.

Teisisõnu tõuseb tehtavast tööst otsest kasu ja tulemused võiksid mõjutada Eesti keelepoliitikat. Näiteks on selgunud, et kakskeelseid inimesi enda keelerühma esindajatena käsitledes jääb ajapikku alles ainult üks keel. Nähes kakskeelset kaaslast teise keelerühma esindajana, kelle keelt tasub õppida, räägivad lõpuks kõik kahte keelt.

Lisaks analüüsib Heinsalu koos Marco Patriarcaga kutseliste keeleteadlaste Põhja- ja Lõuna-Ameerikas kogutud andmeid. Uuritud on ka baski murdeid.


Mis on teadusprobleem, mida sa unistad lahendada? Hea küsimus. Eksperimentaatoritel on veidi lihtsam. Teoreetikutel on vabadus võrratult palju suurem, sest sul ei ole vaja mingit kallist aparaati. Kuna ma teen uitliikumist, siis mul ei ole ees konkreetset sihtmärki. Need muutuvad teaduses niigi väga kiiresti. Vähemalt tundub praegu kõige huvitavam, kuidas võiks luua seoses kompleksteooriaga keeleteaduses uue meetodi töö tegemiseks...


Mitte väga teaduslikult tõestatud fakti kohaselt lähevad aastaid koos elanud inimesed välimuselt üha sarnasemaks. Kui palju peab see paika teadustöö puhul? "Me oleme sarnasemaks läinud ja huvid on meil sarnased, aga samas... võib-olla see, et üks on mees ja teine naine, ikkagi mõtlemist ja arusaama mõjutab. Sinna juurde tuleb erinev rahvus. Me suudame teineteist täiendada ja näha erinevaid tahke".

Oma neljale lapsele Heinsalu sihilikult teaduslikku maailmavaadet ei sisenda. See tuleb loomulikult. Laste kokkupuude teadusega on ilmselgelt suurem kui tüüpilises Eesti perekonnas. Osa tööst tuleks paratamatult koju kaasa isegi juhul, kui teadusega tegeleks vaid üks Uku, Ekke, Ita ja Fata vanematest.

"Nad loomulikult kõrvalt kuulevad, kui me omavahel tööasju arutame. Samuti vedelevad laual teaduslikud raamatud. Neid sirvides on lapsed jõudnud juba teadmiseni, milline näeb välja näiteks Lorenzi atraktor. Kolmeaastase lapse suust oleme kuulnud küsimust, et mis asi see eksperiment on," toob füüsik näiteid.

Puudutan pealiskaudselt ka küsimust, kuidas võiks jõuda teadusesse rohkem naisi. Kuigi näiteks füüsika ja keemia eriala omandavate naiste arv on Eestis viimasel kümnendil kasvanud, on see siiski väike. Mida teha teistmoodi? Vägisi olukorda muuta ei anna, leiab Heinsalu, küll saab midagi ette võtta loomuliku tasakaaluni jõudmiseks. "Kui sa koolitüdrukutele ikka räägid, et midagi pole nende jaoks või nad ei saa sellest aru, sest nad on tüdrukud, siis loomulikult mõjutab see nende valikuid," nendib füüsik.

Samas, küsimus pole ainult naistes. Näiteks meeslasteaednikke nähakse mõnikord isegi perverdina. On ikka kahtlane küll, kui mees läheb lasteaeda tööle. "Kui me kaotame ära arusaamise, mis on poistele või tüdrukutele, ja laseme tegeleda lastel sellega, mis neid huvitab, siis ongi ja lähevadki asjad hästi," teatab Heinsalu. Isegi juhul, kui lõppkokkuvõttes läheb võib-olla ikka rohkem noormehi füüsikat õppima.


Üks asi sinu valdkonnast, mis sinu jaoks on lihtne tõde, kuid mida inimene tänavalt ei tea? Võib-olla see kogu komplekssüsteemide paradigma. Sa võid mingit teadmist füüsikas kasutada ära selleks, et uurida keele- ja ökosüsteeme või majandust, näiteks. See on ilmselt tavalisele möödujale üllatus.

Toimetaja: Marju Himma



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: