Sa oled teadlane – millal tekkis soov saada teadlaseks? – Iseenesest liikusid mõtted selles suunas juba keskkoolis. Tegelikult tekkis küllalt sügav huvi seente vastu kuue aastaselt, kui ma käisin vanatädi juures Alutagusel sünnipäeval. Oli rikkalik seeneaasta ja väikese poisina ei tahtnud seal vanainimeste lauas istuda, tahtsin ringi joosta – ja siis nägin seal väljas puude vahel väga ilusaid huvitavaid seeni. Need sai kaasa korjatud, kodus oli määraja, värvipiltide järgi sai määratud; siis mõni aasta hiljem hakkasin vihikusse neid seeni üles joonistama ja tegema mitte määratud seentele lühikesi kirjeldusi.

Pärast keskkooli lõppu oli peas kaks mõtet, kas geograafia või bioloogia – minu koolis käisid ülikoolist pärit õppejõud neid tutvustamas ja bioloogiat tutvustav inimene oli asjalikum, nii et selle kasuks valik langes. Vanemad tahtsid väga, et ma õpiks majandust.

See, et hakata seeni lähemalt uurima, sai väga kindlalt selgeks pärast esimest kursust, kui olin läbinud fungistika välipraktikumi ja tutvusin Eesti seeneteadlastega.

Mis sind teaduse tegemise juures paelub? – Minu jaoks on oluline see, et see on eneseteostus. Mõnes mõttes ta on ka nagu kunst ja mõnes mõttes nagu kirjandus. Ma tunnen ennast nagu kunstnikuna ja kirjanikuna üheskoos. Suurem kunst on see materjal ja teadmised kokku panna ja vormistada teadustööks. Selle õppimine võtab üle 10 aasta aega.

Kui sa teadlane ei oleks, kes sa siis oleks? – Majandust õppides tõenäoliselt läbikukkunud börsimaakler (naerab) või pankrotistunud firma omanik.

Just siis, 20 aastat tagasi, fungistika praktikumis sündis otsus hakata seeneteadlaseks. Autor: Erakogu

Kuidas tekivad kõige paremad teadusideed? Kas suure töö tulemusena, või on nii, et õhtul enne magamajäämist lööb äkitselt pea selgeks ja leiad mõnele keerulisele probleemile lahenduse? – No tavaliselt need mõtted tulevad ikka siis kui loed sügavalt mõnda uudset teadusartiklit. See võib olla pisut teisest valdkonnast kui oma töö ja kui sa tunned oma valdkonda piisavalt hästi, siis peas hakkab kohe seoseid looma, et mida üle võtta võõrast metoodikast või teisel uurimisalal püstitatud hüpoteesidest.

Hiljem, kogenud teadlasena, on oluline kohtuda konverentsidel teiste tipptegijatega ja siis sügavates teaduslikes vestluses tuleb palju uusi ideid.

Sa oled 37 aastane, aga kõikides Eesti teadlaste edetabelites päris tipus. Milliseid õigeid valikuid sa oled selleks teinud? – See on miljoni dollari küsimus. Ma olen tegelikult üritanud seda ka palju oma tudengitele rääkida, et tõsta neil motivatsiooni. Ma ise ütleks, et mu edu saladus on see, et mul oli olemas väga sügav ja konkreetne huvi seente vastu, juba enne ülikooli astumist oli loodusteaduslik tunnetus – see andis kindlasti teiste endasugustega suure konkurentsieelise.

Teiseks, minu juhendajaks sattus professor (Urmas) Kõljalg, kes toona oli värskelt tulnud Rootsist järeldoktorantuurist ja ta valdas hästi palju uudseid ideid ja meetodeid, mis tõstis minu lõputöö ja magistritöö kohe maailma teaduse eesliinile.

Kindlasti mängivad siin rolli ka iseloomuomadused. Kui ma midagi ette võtan, siis ma üritan seda teha võimalikult hästi: mitte liiga põhjalikult, vaid optimaalse põhjalikkusega, ja ma suudan mingil põhjusel töötada üsna kiiresti, kui võrrelda teiste kolleegidega.

Minu eelis on ka see, et ma pole jäänud kinni pidama mingi konkreetse kitsa teema juurde, vaid ma olen hakanud kasutama sellist oportunistlikku lähenemist: kui ma tunnetan ära, et kuskil teaduses on mingi väga suur lünk või valus küsimus, siis ma ei karda seda ette võtta ja selle küsimuse väga kiiresti ära lahendada ning võimalusel kiiresti avaldada kuskil tippajakirjas.

Kui sulle professori kohta pakutaks, ma ei tea, äkki on pakutud, võtaksid vastu? – Pakutud on, aga vastu ei võtnud. Ma tean väga hästi, et ma olen väga vilets paberimajandaja, kuna ma oskan tähtsad dokumendid ära kaotada, e-kirju ma ei salvesta, tihti kustutan koos manustega ära, sest postkast on pidevalt kirjadest umbes.

Sa tulid just Aafrikast – kuidas läks ja mis tegid seal? – Halvasti läks (naerab). Minu idee oli koguda sealt järjekordse globaalse uurimistöö jaoks proove, kuna Aafrika on väga raskesti ligipääsetav piirkond, nii logistiliselt kui keeleliselt. Oma proovid sain hambad ristis kätte, aga igal päeval olid probleemid seoses autorendi, looduskaitsealade lubade jm-ga.

Ma alustasin Rwandast, rendiautoga sõitsin Ugandasse, sealt lendasin Gaboni – kõikjal sõitsin üksinda rendiautoga ringi ja huvitavates kohtades, mis ma olin Google Mapsiga välja vaadanud, käisin metsas ja kogusin materjali.

Sa oled kogunud seeneproove üle maailma ja tihtipeale sellistes "nurgatagustes" kohtades. Kas see ohtlik pole? – Eks ta pisut ebaturvaline on, eriti arvestades Aafrika liiklust. Gabonis anti mulle ka auto millel polnud kindlustust, mistõttu tuli leida politseiga ka selline "kompromiss".

Näiteks käisime Sergei Põlmega (Tartu ülikooli teadur – toim.) Paapua Uus-Guineas ja seal kõrgel mägedes tekkis konflikt mingisuguse küla vanemaga, kellele ma oleks pidanud tema arvates rohkem raha maksma, et sinna mägedesse ronida. Ja kuna ta oli purjus, siis polnud väga palju puudu, et oleks kakluseks läinud. Eks seal olid teised kohalikud ka, kes asja maha rahustasid ja eks me saime mõlemad aru, et mingisugune suurem konflikt ei tule kellelegi kasuks.

On mingi lemmikkoht ka? – No tegelikult sealsamas Paapua Uus-Guineas ongi. See on lihtsalt niivõrd metsik ja teistmoodi. Ja teine koht on nt Zambia, kus samuti väga kaugel nö pärapõrgus olid väga meeldivad inimesed ja väga huvitav elu, kus elasid väikses hütis, vahetult traataia taga krokodillid ja jõehobud.

Kui sa oma töö pärast niipalju reisid, siis vabal ajal ilmselt reisimisega ei tegele? – Vabal ajal ei reisi jah. Vaba aeg kulub kodus kolme lapse kasvatamisele. Mõnikord õnnestub trenni teha.

Leho Tedersoo kabineti uks on tudengite jaoks alati avatud. Autor: Randel Kreitsberg

Kas teadlane on 24/7 teadlane? Või paned selja taga ukse kinni ja siis oled töömõtetest vaba? – Ma ei pane kunagi ust kinni, sest ma olen alati kättesaadav oma tudengitele. See on minu missioon, koolitada Eesti ja maailma jaoks välja erioskustega spetsialiste.

Teadlane... mitte just 24 tundi, aga 12 tundi küll. Ma ei kujuta ette teadlast, kes on vaid kindlatel kellaaegadel tööl ja pärast lülitab end täielikult välja. Ma ei kujuta ette, et selline teadlane saaks olla efektiivne.

Käid sa endiselt metsas seenel ka väljaspool tööd? Kas sinu käest saab seenekohtade siseinfot? – Jah, huvi on säilinud ja see on tööga tugevasti seotud hobi. Kui ma metsa all seenel käin, siis ma korjan üles ka need seened, mida saab teaduslikult uurida. Ma olen siin 15 aasta jooksul Tartu piirkonnas välja otsinud sellised uued seenekohad, kus on väga palju söögiseeni ja siis käin ka nädalas korra seenel nagu mõned teised käivad mustikal. Kodus teen 30-40 liitrit seeni aasta jooksul sisse ja need on talvel hea dieettoit.

Näiteks selline küllaltki avalik saladus on see, et 10-15 aastased noored kuusikud on paksult täis kuuseriisikaid. Enamik inimesi sinna lihtsalt ei lähe uurimagi, sest arvavad, et seal mitte midagi ei ole.

 ---

Neli küsimust: 

• Kelleks sa lapsena saada tahtsid? – Kõige rohkem tahtsin saada metsavahiks: huvitav töö, saab olla looduses ja näha ka huvitavaid loomi. Lapsena olid metskitsede ja jäneste nägemised juba väga suured elamused.
• Mis on teadusprobleem, mida sa unistad lahendada? – Kui palju ikkagi maailmas liike on ja kui palju neist on välja surnud inimtegevuse tulemusena. Eriti mikroorganismide seisukohast.
• Kuidas sa oma teadustegevusega muudad maailma paremaks paigaks? – Peamine tulemus on see, et inimesed mõistavad paremini seente globaalset levikut ja seda mõjutavaid tegureid. Kindlasti on minu teadustööd muutnud seeneuuringute valdkonda Eestis ja aidanud muuta Tartu ülikooli selles valdkonnas maailma juhtivaks ülikooliks.
• Üks asi sinu valdkonnast, mis sinu jaoks on lihtne tõde, kuid mida inimene tänavalt ei tea? – Eestis on ligi 500 söödavat seeneliiki.