Töö tarbeks kogus Leho Tedersoo juhitud töörühm koos rahvusvaheliste partneritega proove igalt mandrilt peale Antarktika, kattes kokku 365 erinevat piirkonda. Igast uurimisalusest regioonist võeti 40 pinnaseproovi, mis segati seejärel kokku üheks suuremaks prooviks. Uurimuses analüüsiti sellest omakorda kahte grammi. Kokku suudeti proovidest saada ligikaudu 25 miljonit DNA järjestust.

„Uurimus annab esimese fundamentaalse ülevaate mullaseente levikust ja elurikkusest kogu maakera skaalal. Eelnevalt võeti arvesse vaid väga piiratud ala, näiteks Alaskal või Londoni ümbruses, ja selle põhjal tehti järeldusi kogu maailma kohta,“ võttis Tedersoo kokku töö tähtsuse.

Mükoloog märgib, et uurimus poleks saanud võimalikuks ilma kaasaegsete molekulaarsete tehnikateta. „Need on selleks piisavalt kaugele arenenud vaid umbes viimase viie aastaga. Mu karjäär algas õigel ajal õiges kohas, kuna mul oli just endal pärast doktorantuuri lõppu vaba hetk. Sain ise sellele sobilikule meetodile kiiresti keskenduda ja täiustasin seda seente peal kasutamiseks,“ selgitas vanemteadur. Toonasest tööst oli kasu ka värskelt ajakirjas Science ilmunud artikli puhul.

Kuigi proovide kogumisel tuli kasutada palju ka välispartnerite abi, õnnestus Tedersoo töörühmal koguda enamik proove enda jõududega. „Umbes kaks kolmandikku proovidest oleme ise oma töörühmaga igalt poolt maailmas korjanud,“ märkis Tedersoo: „ väga kaugetest ja eksootilistest kohtadest, näiteks teatud Austraalia piirkondadest, Zimbabwest ja Kamerunist, proovide saamine oli aga väliskolleegideta võimatu.“

Kohalikes laborites toimus osaliselt ka proovide ettevalmistamine, peamine molekulaarne ja keemiline analüüs jäi eesti teadlaste hooleks. DNA analüüs pidi toimuma sobilike aparaatide puudumise tõttu aga USAs. Kokku tuvastas töörühm proovides ligikaudu 44 500 seeneliiki. Tänaseks on ametlikult kirjeldatud vaid umbes 100 000 liiki. Arvestades, et analüüsis käsitleti vaid 365 piirkonda, annab see aimduse, kui palju liikidest on tänaseni veel teadusele tundmata.

Samas võib töö põhjal oletada, et maailmas leidub seeneliike arvatust vähem. Seni on olnud peamiseks hüpoteesiks, et taimede ja seente evolutsioon planeedi koloniseerimisel on toimunud käsikäes. „Ent töö näitab, et seente- ja taimede liigirikkus ei ole otseselt põhjuslikus seoses, mistõttu on varasemad autorid seente globaalset liigirikkust ülehinnanud,“ lisas Tedersoo. Senised hinnangud on jäänud 800 000 ja 5,1 miljoni liigi vahele. Töörühma sõnul on seente liigirikkus arvatust 1,5-2,5 korda väiksem.

Selle asemel näitavad tulemused, et seente mitmekesisus on tihedalt seotud piirkonna kliimaga, eriti sademete hulgaga ning pinnase happelisuse ja kaltsiumi suhtelise sisaldusega. Sarnaselt loomade ja taimedega elab valdav enamik seentest troopikavöötmes ja ekvaatori lähistel. Nende arvukus ja mitmekesisus kahaneb kõrgematel laiuskraadidel aga aeglasemalt kui näiteks taimede oma, viidates, et seened on kliimatingimuste suhtes neist vähem tundlikud.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.