2007. aastal võtsid Eesti valitsusasutused kasutusele põhimõtte, mille kohaselt ei tohi inimeselt küsida tema kohta käivat infot kaks korda. Taavi Kotka, TTÜ doktorant ning ühtlasi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler, selgitas täna rahvusvahelisele uurimisrühmale, et seda põhimõtet hakkasid Eesti elanikud järgima kui seadust, ehkki tegu pole siiski seaduse, vaid põhimõttega.

Ühtlasi kujundab iga inimene sellega valitsuse asjaajamis süsteemi, sest seda põhimõtet järgides peavad riigiinstitutsioonid leidma ise viise, kuidas infot vahetada, jagada ja turvata, et seda ei peaks inimeselt uuesti küsima.

“Kui inimestest saavad oma süsteemi eestkõnelejad, hakkavad nemad dikteerima seda, kuidas riik nende andmeid haldab ja kuidas süsteem end inimeste järgi kujundab,” kirjeldas Kotka koostööpartneritele.

Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemine instituut koos majandusministeeriumi ja mitme riigiametiga juhib rahvusvahelist suurprojekti TOOP, pikemalt lahti kirjutatuna The Once-Only Principle Project. Eesti keeles tähistab see andmete ühekordse küsimise põhimõtet. Projekti eesmärk on uurida ning näidata, kuidas saab seda põhimõtet rakendada piiriüleselt  kogu Euroopas.

Erinevalt paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest on Eestil e-valitsemise osas ligi 10-aastane kogemus, mis annab omakorda pädevuse just sellist teadusprojekti Euroopas vedada. EL-i teadusrahastusprogrammist Horisont 2020 toetatakse uuringut kaheksa miljoni euroga järgmise kolme aasta jooksul. Euroopa Liit soovib selle projektiga tõsta digitaalse ühisturu efektiivsust.

Selleks luuakse üldistatud IT arhitektuur, mille abil saab ühendada erinevate riikide registreid ning andmebaase, ning viiakse läbi kolm pilootprojekti. Loodav IT arhitektuur on unikaalne, ambitsioonikas ja suuremahuline, kuna selles osaleb ligi 60 andmebaasi 20 erinevast Euroopa riigist. Just see viimane fakt teeb ettevõtmise tehniliselt keerukaks, sest andmebaasid on erinevates keeltes ning arvestada tuleb ka erineva kultuuriruumiga.

Kuidas Eesti sellise pädevuse saavutas?

Taavi Kotka meenutas projektipartneritele, et Eesti on sarnane Põhjamaadega, kus on palju maad ja vähe inimesi. See omakorda tähendab, et valitsusasutustel on kaks võimalust: kas luua igale poole üle maa väikesi ametkondi, või tagada kodanikele ühendus oma riigiga digitaalselt.

Eesti tegi 20 aasta eest valiku viimase variandi kasuks. Sellele oli omakorda hea tehnilise aluse loonud erasektor, täpsemalt pangad. Sellest hakkas hargnema mõtteviis, et kui ühel valitsusüksusel on oma võrgustik ja andmebaas, siis neid võrgustikke omavahel jagades ning ühendades saab seda veel tõhusamaks teha. Sellise põhimõtte ja pildi poole soovitakse liikuda ka Euroopas.

TTÜ rektor Jaak Aaviksoo sedastas, et tegu on ühe parima ideega, mida ta viimasel ajal on kuulnud. „Äris on põhimõte, et kui kohtutakse ühel korral, siis järgmisel korral ei ole vajadus enam visiitkaarte vahetada ja formaalselt uuesti kohtuda,“ võrdles Aaviksoo. Kui seesama reegel saaks aluseks ka riikidevahelisel suhtlemisel Euroopas, kaasneks sellega nii majanduslik kokkuhoid, kuid veel olulisemana: see annab võimaluse rääkida oma partneritega ilma bürokraatliku paberimäärimiseta.