Viimaste nädalate jooksul on teaduse populariseerimisest kirjutanud nii Eesti Kultuurkapitali uus juhataja Kertu Saks, ERRi teadustoimetaja Marju Himma kui ka meediaspetsialist Raul Veede. Esimene väljendab muret selle üle, et sageli populariseeritakse oma eriala vaid seepärast, et sellistele projektidele on lihtsam rahastust saada. Teine arvab, et teadustöö tutvustamise kõrval peaks noortele näitama ka teadlaste argielu, mitte ainult meelelahutuslikku sinist tossu. Kolmas kirjeldab teadusrahastuse pikaajalisi põhiprobleeme. Artiklite autorid juhivad õigustatult tähelepanu teaduse populariseerimise kitsaskohtadele. Nende artiklite valguses tuleks aga konkreetsemalt rõhutada populariseerimise peamist eesmärki – teadus ei tohigi jääda vaid laborisse.

Teadlaste uurimisobjektid ja -eesmärgid puudutavad kõiki ühiskonna liikmeid, sest ei saa uurida midagi, mis ei ole osa meie maailmast või elu kaudseltki ei mõjutaks. Seega võiks teadlased aeg-ajalt oma tööprotsessist ja -tulemustest rääkida ka väljapool oma töörühma: mitte ainult teistele uurijatele, vaid tervele avalikkusele. Sest kelle jaoks teadlane ometi teadust teeb?

Kui Eestis räägitakse teaduse populariseerimisest, siis mõeldakse selle all tavaliselt loodus- ja täppisteaduste (nt Teadusbuss, Teadusteater, Rakett69) või eksperimentaalpsühholoogia (Psühhobuss) populariseerimist.

Nendes teadusharudes on populariseerimine hõlbus, sest rakendatakse katselisi meetodeid, mida on efektne publikule esitada. Samas ei kasutata katselisi meetodeid ainult nendes teadusharudes, vaid ka mujal, näiteks keeleteaduses. Keeleteaduslike katsetega ei kaasne toss ja pauk, mistõttu võib tunduda, et nende esitamine ei ole stereotüüpiliselt meelelahutuslik. Seetõttu jäävad klassikalised humanitaarteadused populariseerimiserallis paraku varju.

Keeleteaduse populariseerimisest

Keeleteaduse sisu on laiemale avalikkusele üsna tundmatu. Seda ei kategoriseerita tavaliselt empiiriliseks teadusvaldkonnaks, ehkki suur osa tänapäeva keeleteadusest just seda on.

Tänapäeva keeleteaduses on tavaline kasutada katselisi meetodeid, suuri andmekogusid ja kvantitatiivset analüüsi (loe "Kuhu lähed, (eesti) keeleteadus?"). Andmeid võib keeleteadlane empiiriliselt koguda mitmeti, näiteks sõites sugulaskeelte lindistamiseks välismaale, mõõtes katseisiku lihaspinget teatud häälikute produtseerimisel või paludes katseisikutel hinnata mõne sõnastuse loomulikkust.

Selleks, et keeleteadust rohkem pildile tuua, toimuvad sel sügisel koolides haridus- ja teadusministeeriumi "Eesti keele väärtustamise" projekti raames erinevad loengud ja töötoad. Üldhariduskoolide eesti keele ja kirjanduse tundides käsitletakse keeleteaduse erinevaid tahke väga põgusalt ja nii on lihtne tekkima mulje, et keeleteadus tegelebki vaid puuduvate komade lisamisega. Selle kummutamiseks tutvustavad keeleteadlased nendes loengutes ja töötubades, millega nad igapäevaselt tegelevad, olgu see eksperimentaalse või teoreetilise keeleteadusega seonduv.

Eksperimentaalset lähenemist näitlikustatakse projekti käigus mitme uurimisteema abil. Näiteks järgneb üldkeeleteaduse teadur Ann Veismanni "Inimese ja keele" loengule interaktiivne semantika töötuba, kus õpilased saavad osaleda päriselt teadustöös rakendatud keeleteaduslikus katses. Kui tavaliselt katses osalejad teiste tulemusi ei näe, siis selles töötoas tahetaksegi õpilastele tulemusi reaalajas kuvada, et nad mõistaksid, kui erinevalt samadest asjadest aru võib saada ja kuidas sellist vastuste kogumit analüüsida võiks.

Keeleteadus koolidesse

Peale selle tutvustatakse näiteks välitööde läbiviimist eesti keel võõrkeelena dotsent Madis Arukase loengus "Läänemeresoome keeled" ja keeletehnoloogia värskemaid arenguid üldkeeleteaduse teadur Heili Orava loengus "Eesti keeletehnoloogia – ülevaade ja suundumus".

Projekti raames on tellitud loenguid, mida esialgu pakutavate teemade nimekirjas pole. Näiteks pidas foneetika doktorant Kätlin Aare loengu "Keelte uurimine keeleteaduslike meetoditega", kus muu hulgas tutvustati erinevaid keeleteadusliku uurimistöö etappe, eksperimentide läbiviimist, katseisikute valimise põhimõtteid, andmeanalüüsi ja katsetulemuste rakenduslikke võimalusi.

"Eesti keele väärtustamise" projekti eesmärk on viia keeleteadus koolidesse, et tutvustada seda kui teadusharu, selle tulemusi ja rakendusvõimalusi. Populariseerimise põhieesmärk on saada teadus laborist välja ja kui mõni osavõtjatest pärast külalisloengut tulevikus keeleteadust õppima asubki, on see boonus. See põhimõte võiks kehtida kõikide teadusharude puhul. Ühiskonna liikmetel on õigus teada, millega teadlased tegelevad ja mida uut on avastatud – just populariseerimine toobki selle info laiema avalikkuseni.

Tartu ülikooli keeleteadlased peavad "Eesti keele väärtustamise" projekti raames 2016. aasta augustist detsembrini erinevates haridusasutustes lühiloenguid ja korraldavad töötube. Projekti rahastab haridus- ja teadusministeerium ning selle eesmärk on väärtustada eesti keelt ning teavitada koolipersonali ja õpilasi uuematest eesti keele alastest uurimustest. Samuti tutvustatakse õpilastele Tartu ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi erialasid.