Juba mõnda aega on teadlased nii Eestis kui ka mujal maailmas tundnud muret noorte huvi vähenemise pärast traditsioonilise poliitika vastu. Noorte valimisaktiivsus on rekordiliselt madal ja ka parteidesse ei soovita enam kuuluda.

Rahvusvahelise uurimisprojekti Digigen käigus uurisime just nimelt end poliitiliselt mitteaktiivseteks pidavate eesti ja vene emakeelega Eesti noorte arvamust ja hoiakut selle kohta, mis puudutab poliitosaluse ja sotsiaalmeedia seoseid. Uuringus tegime süvaintervjuud 11 noorega, ja vaatluse nende jaoks olulistes sotsiaalmeediagruppides, foorumites jne.

Ühiskondlik passiivsus ja aktiivsus

Kõigile uuritud noortele oli omane väita, et poliitika neid ei huvita. Sellest hoolimata olid nad peaaegu üksikasjalikult kursis rahvusvaheliste sotsiaalse õigluse liikumistega seotud teemadega, rohket (sotsiaal)meediakajastust leidvate välispoliitiliste teemadega ja mingil määral ka polariseerivate kohalike igapäevapoliitiliste teemadega. Lisaks peavad noored  sõpradega iga päev ühiskondlikel teemadel vestlusi.

Seda saab seletada sotsiaalmeedia olulisusega noorte elus. Sotsiaalmeedia (kuulsuste-, suunamudijate, aga ka sõprade jagatud sisu, ning muidugi päevakajalised meemid) teavitavad noori poliitilistest ja ühiskondlikest teemadest, raamistades seejuures teatud teemad n-ö tähelepanuväärsete ja olulistena, ning teised mitte. 

Ehkki noored ise väidavad, et nad on pigem poliitiliselt passiivsed, on nende informeerituse taset arvestades vale neid passiivseks lahterdada. Uuritud noori saab näiteks rootsi teadlaste Erik Amnå ja Joakim Ekmani mõistele toetudes pidada hoopis "reservkodanikeks". Mõistet kasutatakse  traditsioonilise poliitosaluse mõttes (valimas käimine, parteiliikmelisus) passiivsete, ent hästi kursis olevate, teadlike ja vajadusel vestlusesse lülituvate ühiskonnaliikmete kohta.

Seejuures seostatakse reservkodanluse tõusu sageli ebasümpaatiaga poliitikute vastu, mis tuleneb nende ebakompetentsusest, ebameeldivatest teguviisidest ning vähesest võimekusest noortega neile olulistest teemadest neile sobivais kanalites ja sobivas keeles rääkida.

Sotsiaalmeedia, meemid ja poliitiline osalus

Interneti ja sotsiaalmeedia ning poliitosaluse vahel valitseb mitmemõtteline suhe. Ühelt poolt on nii populaarses keskustelus kui ka mõnes teadusuuringus levinud veebipõhise osaluse "mõttetuse" narratiiv. Tänaseks on aga hulganisti empiirilisi uuringuid, mis näitavad, et isegi pealtnäha mittepoliitilised veebiavarused ning tegevused (kommenteerimine, laikimine, sheerimine, meemide jagamine) võivad viia poliitilisena toimiva osaluseni.

Näiteks on meemidel ja emotsionaalsetel kogemuslugudel äärmiselt oluline roll noorte poliitosaluslikes repertuaarides nii info tarbimise, keskustelude algatamise kui ka teemade oluliseks raamimise kontekstis.

Põhimõtteliselt kehtib rusikareegel, et kui selle kohta pole meemi, siis pole see järelikult piisavalt oluline, et sellest hoolida või teadlik olla. Ka meie uuritavate seas leidus palju neid, kes ütlesid, et nad saavadki uudiseid meemide vahendusel. 

Ka passiivsena näivad sotsiaalmeediategevused võimaldavad noortel kodanikel oma arvamusi väljendada ja kaasa rääkida. Näiteks Heterokringli meemile Instagramis südame panemine (neid mainisid paljud meie uuritavad) näitab kasutaja selgelt oma meelsust.

Ehkki sisuloomise ja postitamisega, eriti väljaspool väikeseid, kinniseid sotsiaalmeediagruppe end passiivseks pidavad noored eriti ei tegelenud, oli ometigi võimalik, et nad jagasid edasi näiteks mõne välismaise arvamusliidri postitust, seda siis küll eranditult vaid üleilmsete sotsiaalset õiglust puudutavate teemade ja mitte koduse igapäevapoliitika kohta. 

Sotsiaalmeedia mõju maailmavaatele

Noored hindasid sotsiaalmeediat kõige suuremaks mõjuriks oma maailmavaate kujunemisel. Vanemate ja lähikondsete mõju noorte vaadete kujunemisele peeti pigem tagasihoidlikuks. See tähendab, et noorte poliitosaluse mõistmiseks on võtmetähtsusega edasi uurida, mida noored sotsiaalmeedias tarbivad, kellega ja kuidas suhtlevad ning millise sisuga haakuvad.

Noored pidasid lugu sallivusest, aususest, võrdsusest, tasakaalukusest, empaatiast ja muudest liberaalsele maailmavaatele omistatud väärtustest. Erinevus oma vanemate või vanavanemate maailmavaadetest tulenes noorte hinnangul just erinevusest infoallikate vahel.

Vanemate ja vanavanemate konservatiivseks, isegi sallimatuks peetavat maailmavaadet seostasid noored asjaoluga, et vanemad kasutavad vähem sotsiaalmeediat. Seega on neil ka väiksem ligipääs erinevate inimeste isiklikele elatud kogemustele. 

Lõpetuseks

Võime väita, et noorte poliitilise ja ühiskondliku aktiivsuse ning sotsiaalmeedia vahel on tihe, ent mitmemõtteline seos. Teekond aktiivsuseni ei  ole  sirgjooneline. Hästi informeeritud ja selgeid vaateid omav noor ei ole tingimata aktiivne ning kindlasti valitseb oluline seos sotsiaalmeedias kiire leviku ja seal populaarse sisu ja noorte meelest oluliste maailmavaateliste teemade vahel.

Mõistes paremini sotsiaalmeedia ja poliitilise aktiivsuse omavahelisi seoseid, saame parema ülevaate kaasaegse demokraatia ühest toimimisviisist.

Kamilla Selina Lepik kaitses kevadel magistritöö "End poliitiliselt mitteaktiivseteks pidavate Eesti 16–18-aastaste noorte seisukohad noorte poliitilise aktiivsuse ja sotsiaalmeedia seoste kohta". Lepikut juhendas Tallinna Ülikooli osaluskultuuri professor Katrin Tiidenberg.