Eesti Kirjandusmuuseumi ja Ungari teadlased analüüsisid ühises uurimistöös sadu COVID-19 teemalisi nalju ja internetimeeme, mis koguti peamiselt 2020. aasta pandeemia esimeses laines. Uurijad vaatasid, milliseid keelelisi võtteid huumori loomiseks kasutati ning kuidas üleilmne kriis kohanes kohalike keelte ja kultuuridega.

Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur Anastasiya Fiadotava rääkis, et kalambuure on väga keeruline teistesse keeltesse tõlkida, kuna need on väga spetsiifilised ja tihedalt keelega seotud. "Kui koroonapandeemia algas, sünnitas see ka palju huumorit. Nagu selgus, oli huumor paljudes riikides üsna sarnane. Üks põhjus seisnes selles, et sõna koroona või COVID on paljudes keeltes üsna sarnane. Teine põhjus oli see, et kõik riigid seisid samade murede ees, kuigi lahendused olid erinevad," kirjeldas ta.

Uurimistöö idee sündis konverentsil, kus Fiadotava koos Eesti Kirjandusmuusemi direktori Piret Voolaiuga pidasid ettekande Eesti ja Valgevene huumori teemal. Kuna Fiadotava on ise valgevenelane ja oskab keelt, oli tal hea ligipääs selle piirkonna materjalidele. Ungari teadlane Katalin Vargha märkis pärast ettekannet, et Ungaris on huumori teemad Valgevenega üsna sarnased ning nii tekkiski mõte koostööks. 

Kui plaan oli paigas, asuti materjali koguma ja süstematiseerima, et saada ülevaade sellest, milliseid kalambuure eri riikides kasutati. Üks viljakamaid naljaallikaid oli sõna koroona ise, sest mitmes keeles on sellel lisaks viirusele ka teisi tähendusi. Näiteks võib koroona tähendada nii krooni kui ka Eesti ja Läti lauamängu ning sama nime kannab ka Mehhiko õlu. Ungaris oli ajalooliselt kasutusel valuuta nimega koroona. Nii sündisid naljad, kus viirust kujutati kroonina või kus "koroona saamine" omandas sootuks uue, iroonilise tähenduse.

"Kuna tegemist on nii mitmetähendusliku sõnaga, sai sellega seoses teha väga palju kalambuure," ütles Fiadotava.

Internetimeemide puhul ei piirdutud ainult tekstiga, vaid sõnamängu toetas sageli ka pilt. Näiteks võis tekst viidata kroonile, samal ajal kui pildil ilutses maskiga monarh või tuntud avaliku elu tegelane. Naljades oli populaarne tegelane näiteks Elon Musk, tõenäoliselt seetõttu, et tema perekonnanimi kõlab nagu sõna mask.

Fiadotava tõi näiteks ühe meeldejäänud Eesti meemi, kus pildil oli Viru hotell, mille kohal oli koroonaviiruse sümbol, ning tekst "koroona Virus". "See on sõnamäng, mida oli võimalik teha ainult Eestis. Naljast arusaamiseks peab teadma, mis hotell see on ja kuidas see sõnamäng haakub," selgitas ta. Selline pildi ja teksti koostöö aitas nalja mõista ka neil, kellele pelk sõnamäng poleks olnud arusaadav.

Viirus päriselus ja arvutis

Teine sage sõnamängu allikas oli sõna viirus ise. Kuna viirused on tuttavad ka arvutimaailmast, võrreldi pandeemiat sageli vigase programmiga. Üle maailma levisid naljad stiilis "kas saaks 2020. aasta maha installida ja uuesti paigaldada, see versioon on viirusega".

Sellised naljad olid rahvusvaheliselt kergesti mõistetavad. Keeled erinesid, kuid idee oli sama. See näitab Fiadotava sõnul, kuidas globaalne kriis lõi ka omamoodi globaalse huumorikeele. Uurimistöö üks peamisi järeldusi oligi, et kalambuurid olid eri keeltes üllatavalt sarnased.

"Pandeemia globaalne iseloom oli isegi olulisem kui rahvuslikud eripärad. Väga paljud naljad ja meemid liikusid vabalt ühest riigist teise ning neid ei olnud vaja eriti kohandada. Kui inimesed nägid koroonaviiruse sümbolit, said nad aru, millega on tegu. Seetõttu ei pidanud isegi sõna koroona kasutama," ütles ta.

Paljud kalambuurid olid ka multimodaalsed ehk nii verbaalsed kui visuaalsed. "Hotell oli pildina olemas ja koroona Virus oli tekstina kirjas. See on kaasaegse huumori väga tugev ja silmapaistev joon. Visuaalsus on äärmiselt oluline. Isegi kalambuur, mis on traditsiooniliselt väga verbaalne žanr, on tänapäeval muutunud ka visuaalseks," märkis Fiadotava.

Pandeemianaljad kasutasid alusmaterjalina ka tuntud vanasõnu, filmide ja raamatute pealkirju ning popkultuuri viiteid. Eestis kohandati näiteks filmide nimesid ("Söö, palveta, püsi kodus") või mängiti tuntud ütlustega. Ungaris ja Valgevenes tehti sama, sageli väga kohaliku nurga alt.

Sellised naljad toimisid hästi, sest ühendasid vana ja tuttava täiesti uue olukorraga. Uurijate hinnangul aitas see inimestel kriisi mõtestada millegi kaudu, mis oli juba kultuuriliselt tuttav.

Kuigi paljud sõnamängud olid rahvusvaheliselt sarnased, peegeldas huumor ka konkreetsete riikide olukorda. Valgevenes, kus võimud pandeemia tõsidust pikka aega eitasid, tegid naljad sageli teravat pilget ametlike ravisoovituste üle. Valgevenes läks pandeemia ajal tavaline elu edasi ning ametlikult piiranguid ei olnud, kõik kohad olid avatud. Inimesed võisid käia kohvikus või spordiklubis, kui soovisid.

Ungaris keskendus huumor sagedamini valitsuse sõnumitele ja konkreetsetele poliitikutele. Eestis jõudsid naljadesse ka konkreetsed paigad, mis olid seotud viiruse levikuga. See näitab, et huumor ei olnud ainult meelelahutus, vaid ka viis kommenteerida ühiskondlikku olukorda.

Anastasiya Fiadotava rääkis, et kuigi Valgevene olukord oli niivõrd erinev, siis naljad olid sarnased nagu Eestis ja Ungaris. See tähendab, et inimesed ei jälgi ainult olukorda oma riigis, vaid ka mujal maailmas toimuvat.

"Kuigi valgevenelased ei pidanud karantiinis olema või üleüldse kodudes kinni, olid need naljad nende jaoks ikkagi naljakad. See näitab, kui oluline on huumoris ülemaailmne mõju," sõnas ta. Ehk siis isegi, kui uurida konkreetset riiki või mõne keelerühma huumorit, ei saa unustada, et globaalsed mõjud mõjutavad nii vormi kui ka sisu.

Globaliseerumine on Fiadotava sõnul mingis mõttes alati olemas olnud. "Kui vaatame näiteks muinasjutte, vanasõnu ja muistendeid ning võrdleme neid rahvusvaheliselt, siis näeme, et mõned tüübid või süžeed on olnud kasutusel paljudes riikides. Folkloori vormid on alati reisinud ja liikunud," ütles ta.

Praegu on tema sõnul huvitav see, kuidas globaalne ja kohalik sisu omavahel põimuvad. "Isegi kui meemi vorm võib paljudes riikides olla üsna sarnane, viitavad mõned naljad ikkagi konkreetsetele poliitikutele või kohanimedele, mis on arusaadavad ja huvitavad vaid kohalikele inimestele. Seega ei saa öelda, et kõik naljad oleksid sarnased," märkis ta.

Koroonanaljad võisid olla universaalsemad, kuid mõne praeguse probleemi või kriisi puhul on huumor sageli palju kohaspetsiifilisem. "Seepärast ei usu ma, et konkreetse rahva või piirkonna eriilmelised tahud kuidagi välja surevad. Neil on oma aeg ja koht ning ka ülemaailmsetel naljadel on oma aeg ja koht," ütles Fiadotava.

Uurijad rõhutavad, et sõnamänguline huumor ei olnud pandeemia ajal pelgalt nalja pärast. See aitas inimestel stressiga toime tulla, vähendada hirmu ning luua kogukonnatunnet ajal, mil füüsiline suhtlus oli piiratud. Kuigi paljud COVID-19 naljad on nüüdseks oma aktuaalsuse kaotanud, annavad need väärtusliku sissevaate sellesse, kuidas keel ja huumor aitavad ühiskonnal kriise läbi elada.

Anastasiya Fiadotava sõnul võimaldab huumori uurimine vaadata ühiskonda huvitavast vaatenurgast. Ta selgitas, et tõsiselt rääkides mõeldakse hoolikalt läbi, mida ja kuidas öeldakse ning milline on selle mõju. Nalja tehes seda aga enamasti ei analüüsita. 

"Me mõtleme, et see on lihtsalt nali, mida sotsiaalmeedias jagada. Tegelikult väljendavad inimesed selle kaudu oma emotsioone, seisukohti ja ideid. Huumorianalüüs aitab mõista, millised teemad on inimeste jaoks tegelikult aktuaalsed. Kui ühiskonnas on mõni suur teema, millest meedias palju kirjutatakse, kuid mille üle nalja ei tehta, võib eeldada, et see ei ole inimeste jaoks kuigi oluline. Kui aga nalju mõne poliitilise teema või kellegi seisukohtade üle on palju, siis on see ilmselgelt inimestele huvitav. Huumor on nagu termostaat, mis näitab, mis inimestele tegelikult korda läheb," lausus ta.