Eelmisel nädalal kogunes Poolas üle 200 huumoriuurija üle maailma, et arutada selle üle, kuidas naljad peegeldavad ühiskonda ja milline on huumori roll kultuuris. Konverentsil osales ka Eesti Kirjandusmuuseumi direktor ja folklorist Piret Voolaid, kes rääkis "Vikerhommikus", et huumoriuurijad suhtuvad oma töösse tõsiselt isegi siis, kui teema on naerutav.

"Mitte keegi ei räägi huumorist nii tõsiselt kui huumoriuurijad. Võtame oma tööd väga tõsiselt, aga samas on teadlased ka ikkagi inimesed ja väga hea huumorimeelega inimesed," rääkis Voolaid, kuidas konverentsil ikka nalja ka sai.

Rahvusvaheline huumoriuuringute selts koondab väga erinevate erialade teadlasi: keeleteadlasi, folkloriste, sotsiolooge, psühholooge, juriste, meditsiiniteadlasi ja paljusid teisi. Seekordne konverents keskendus muu hulgas huumorile kui demokraatlikule kirjaoskusele.

"Huumor on väga tähtis nähtus kultuuris. Me näeme ise, milliseid ühiskonda polariseerivaid teemasid see võib esile kutsuda," sõnas Voolaid.

Samas rõhutas ta, et huumorimeel on kultuuriti erinev ja kõiki keelenalju ei ole võimalik tõlkida. "Aga näiteks kriiside puhul – võtame kas või viie aasta taguse koroona – hakkab huumor esimesena sõnamängudega olukorda leevendama," rääkis ta.

Huumor on tema sõnul killustunud ja ühtset nalja, mida kõik mõistavad, üldiselt ei eksisteeri. Eestlaste huumorimeelt on tema sõnul sageli iseloomustatud ka kui kivinäolist sarkasmi. "Eestlased on pigem vaikivad irooniameistrid," arvas ta.

Kultuurilised stereotüübid on aga ikka alles. "Me kõik oleme näinud seda meemi, kus maksutõusu puhul lähevad prantslased tänavatele revolutsiooni tegema, eestlased aga tantsivad ja laulavad ning teevad laulupeo," tõi ta näite.

Huumor kui vastuhakk

Kirjandusmuuseumi kui mäluasutuse ülesanne on talletada ka tänapäeva huumorivorme, olgu selleks püstijalakomöödia, meemid või grafiti. "Küsimus ei olegi selles, kas see on naljakas ka saja aasta pärast, vaid see annab infot selle kohta, mis sel hetkel ühiskonnas toimus," ütles Voolaid.

Küsimusele, kas anekdoot kui žanr on välja surnud, vastas ta, et anekdoot on olemas, aga elu on edasi läinud ja tänapäeval on uus anekdoot hoopis meem. Meemid on ka ühiskondliku kriitika vorm, näiteks Ukraina sõjaga seotud meemid.

Eestlaste panust rahvusvahelises huumoriuuringus näitab ka see, et folklorist Liisi Laineste valiti äsja huumoriuuringute seltsi presidendiks. "See ei ole naljaasi. See näitab, et Eesti huumoriuurimine on väga heal rahvusvahelisel tasemel," lausus Voolaid.

Ta tõi ka välja selle, et huumoriuurijaid on sageli rohkem totalitaarse režiimi ajal. "Kui ei saa nalja kodumaal uurida, tehakse seda välismaal," ütles Voolaid ja tõi näiteks Valgevenest pärit kolleegi, kes uurib Valgevene internetihuumorit vihakõne kontekstis.