Olete aastaid tegelenud erinevat tüüpi tõlgetega – kirjanduslike, tehniliste ja audiovisuaalsetega. Kas saan õigesti aru, et Teie karjääri alguses polnud masintõlketehnoloogiaid veel olemas või polnud need vähemalt kuigi laialt levinud?

Tegelikult oli need olemas juba ammu. Näiteks uuriti, milline peaks tekst olema, et masin sellest aru saaks. Usuti, et fraasid peaksid olema selleks võimalikult lihtsad ja emotsioonitud, järgides lauseehituses loogikat nimisõna-tegusõna-sihitis-punkt.

Praegu areneb kogu valdkond väga kiiresti. Nagu kirjutas David Katan, näeme ilmselt selge tööjaotuse teket. Masin saab hakkama lihtsamate tekstidega, aga kultuurikommunikaatorite roll läheb üle tõlkidele, kes peavad tundma mõlema poole norme ja tavasid ning laiemat tausta. Kõigega, mis puudutab huumori, emotsioonide, filmide ja ilukirjanduslike raamatute tõlkimist – sellega tehisintellekt vähemalt praegu veel hakkama ei saa.

Samas saab ju tehisintellekt uurida tohutul hulgal andmeid ja kogu selle tausta välja selgitada?

Seni, kuni Te neid andmeid mudelisse laadite ja tehisintellekti treenite, jõuan mina juba paar raamatut ära tõlkida.

Teisest küljest, kui tehisintellekt on selle tohutu andmemassiivi ära töödelnud, hakkab ta tõlkima palju kiiremini kui inimene.

Kasutan praegu ChatGPT-d metatekstide – eessõnade ja järelsõnade tõlkimiseks, mis räägivad raamatu sisust. On selge, et selle käsitsi tegemine võtaks palju rohkem aega. Mul on vaja eesti- ja venekeelseid tekste ning nende ingliskeelset tõlget omavahel võrrelda. ChatGPT saab sellega kiiremini hakkama, aga esiteks pean ma teda abilisena ära mainima ja teiseks pean ikkagi tema töö üle lugema, sest see teeb vigu ja võib ka improviseerida.

Kas uudiste- ja kirjandustõlkija töö eripära on masintõlke ja tehisintellekti laialdase kasutuselvõtuga muutunud?

Tõlkija ülesanded on pigem mitmekordistunud. Kirjastustes töötavad tõlkijad kasutavad tõesti elektroonilisi sõnastikke ja masintõlkijaid. Sinna juurde on ilmunud palju aktiviste ja vabatahtlikke, kes tõlgivad raamatuid ja filme. Põhimõtteliselt nad omavahel ei konkureeri – vabatahtlike tõlked pannakse veebi üles ja on kõigile kättesaadavad. Neid loetakse teatud kogukondades.

Näiteks Tolkieni kogukond on kasvanud kujuteldamatute mõõtmeteni – iga endast lugupidav tõlkija, kes armastab "Sõrmuste isanda" triloogiat, paneb üles oma teksti ja selle üle arutatakse – kuidas on õige, kas Frodo Paunaste või Frodo Baggins. Võimalusi on palju ja sisenemislävend on langenud, võid teha oma tõlke, panna selle üles, ja juba oledki tõlkija.

Kasutame oma toimetuses masintõlkeprogramme sageli tõlkeprotsessi kiirendamiseks ja seejärel toimetame saadud teksti tavaliselt üsna põhjalikult, jälgides kõrval originaali. Kas kirjandustõlkija töö on muutunud sama palju?

Ma ei usu. Viimase raamatu tõlkisin ma ilma masintõlke abita, kasutades ainult elektroonilisi sõnastikke. Sama lugu on tehniliste tekstidega. Teisest küljest, kui ma oskaksin inglise keelt halvemini, võiks masintõlge mind aidata. 

Mulle tundub, et selles vallas on toimunud suur läbimurre just viimase paari aasta jooksul, seoses tehisintellekti abil tehtavate tõlgete levikuga.

Nagu juba ütlesin, ChatGPT-l on tulevikku informatiivsete, tehniliste tekstide ja juhiste koostamisel ning sisu ja veebisaitide loomise vallas, aga mitte mingil juhul loovusega seotud tekstide nagu stsenaariumide, raamatute või filmide tõlkimisel. Seal see ei aita. Proovisin enda lõbustamiseks tõlkida automaatselt subtiitreid – tulemus oli jabur.

Seega on ilukirjanduslikel tekstidel oma eripära, mida tehisintellekt nii kergesti ei taba?

Jah, ei taba. Selleks on vaja aru saada, mis on postmodernism. See tähendab, et me tsiteerime tekste, mida keegi on juba tsiteerinud, mis viitavad varem eksisteerinud tekstidele ja nõnda edasi, kuni näiteks kirjaoskuse tekkeni Vana-Kreekas. Loomulikult ei suuda tehisintellekt kogu seda mängu hoomata, viiteid mingitele tähendustele, mis viitavad teistele tähendustele.

Kõige keerulisem on tõlkida ilmselt termineid või nimetusi, mida pole varem ühest keelest teise tõlgitud?

Muidugi. Tõsiasi on see, et tugevamal kultuuril on kalduvus eksportida uusi mõisteid ja leiutisi koos nende algupäraste nimedega. Seetõttu räägime näiteks internetist, satelliitidest ja nii edasi. Peamiselt liigub see voog muidugi ingliskeelsest kultuurist kõikidesse teistesse keeltesse ja mõisted laenatakse vastavalt vajadusele sealt.

Räägime teie doktoritööst. Kuidas te selle pealkirja eesti keelde tõlgiksite?

"Eestlaste ja Eesti kujundid eesti-vene kirjanduslikes tõlkevoogudes pärast 1991. aastat", inglise keeles on see "Images of Estonia(nness) in Estonian-Russian literary translation flows since 1991". Suur küsimus on, kuidas tõlkida fraasi "translation flow"?

Põrkun selle küsimusega pidevalt. Isegi magistritöö kaitsmisel küsiti minult, miks ma jätsin teadusharu nimetuse translation studies algupärasesse keelde ja ei öelnud, et see on tõlketeadus. Vastasin, et translation studies on teadus, mis on astunud palju kaugemale traditsioonilise klassikalise tõlketeaduse piiridest – siin koos on nii keeleteadus, sotsioloogia kui ka kognitiivteadust.

Näiteks uuritakse tõlkija silmade liikumist töö käigus ja tõlkevaldkonna institutsionaliseerumist. Selle näitena ei õpetatud varem tõlkijaid eraldi, vaid seda tehti kirjandusteaduse ja lingvistika raames. Samuti uuritakse tõlkija staatust ühiskonnas, tema palka ja töötingimusi ning seda, kuidas tõlget erinevates organisatsioonides kohandatakse. Näiteks Euroopa Komisjonis tõlgitakse kõikidest keeltest kõikidesse keeltesse. Paljudes teistes organisatsioonides tõlgitakse kõik ainult inglise keelde või kasutatakse kohalikke keeli ainult teatud struktuurides ja dokumendid tõlgitakse inglise keelde.

Tõlketeadus ristub ka imagoloogiaga – distsipliiniga, mis uurib kirjanduse, massimeedia ja sotsiaalmeedia kaudu levivaid rahvuslikke kujundeid ning seda, kuidas need kujundid eri kultuurides muutuvad. Täpsemalt on minu töö on pühendunud just Eesti ja eestlaste kuvandile eesti-vene tõlgetes.

Minu lähenemine tugineb tõlkesotsioloogial, mille aluseks on Pierre Bourdieu käsitlus. Ta arendas "kapitali" mõistet, lisades materiaalsele kapitalile ka kultuurilise, sümboolse ja sotsiaalse kapitali. On selge, et ilukirjanduslik tõlge on kultuuriline kapital. Kui see toob aga mingit tulu, muutub see ka materiaalseks kapitaliks ning see on ka sotsiaalne kapital. Uurin just seda, kuidas Eesti oma kultuurilist ja sotsiaalset kapitali venekeelsele publikule nii Eestis kui ka väljaspool seda vahendab.

Seega on see sisuliselt osa Eesti pehmest jõust?

Jah, üldiselt küll. Tõlkemaailm on väga hierarhiline ja põhineb ajaloolisel taustal. Keeled jagunevad tsentraalseteks ja perifeerseteks. Meil on hüpertsentraalsed inglise, hispaania, prantsuse ja saksa keel. Hüpertsentraalsust ei määra mitte keele kõnelejate arv, vaid tõlgete arv ühest keelest kõikidesse teistesse maailma keeltesse. Praegu tõlgitakse kõike inglise keelest, aga vastupidi toimub seda üsna harva.

Vene keel on selles hierarhias pooltsentraalne. Kummalisel kombel on hiina keel aga perifeerne, sest hiina kirjandus pole veel maailmas laialdast tähelepanu pälvinud. Iga perifeerse keele ülesanne on oma sisu kuidagi edendada viisil, et seda tõlgitakse mõnda tsentraalsesse keelde.

Selleks on mitu strateegiat. Näiteks ei saa kohe tsentraalsesse keelde murda, vaid koguda alguses kultuurilist ja sotsiaalset kapitali ning alustada tõlkimist naaberkeeltesse. Selleks võidakse eesti autori raamatut tõlkida soome, seejärel leedu, poola, sealt edasi serbia, vene ning lõpuks inglise keelde. Reeglina ei piisa ainult inglise keelde tõlkimisest, et sind ingliskeelses kultuuris aktsepteeritaks ja tunnustatakse. Selleks on vaja esiteks rahastust ja teiseks mingisugust kultuurisaadikut vastuvõtvas riigis.

Miks on vaja keeli jagada tsentraalseteks ja perifeerseteks, mida see lähenemine meile annab?

See võimaldab kirjeldada, millises suunas liigub tõlkevoog ehk hinnata piiriülest voogu. Saame selle põhjal öelda, milline kultuur muutub domineerivaks ja milline võõrustajaks. Selge on see, et kõige domineerivam on Ameerika kultuur ja sealt kandub kõik edasi. Mida perifeersem on kultuur, seda avatum see on. Näiteks tõlgitakse nüüd palju eesti keelde.

Siiski tuleb arvestada, et eesti kultuur on veel noor ja eesti keelde pole tõlgitud kaugeltki kogu maailmakirjanduse pärandit. Seetõttu on eestikeelsed inimesed sõna otseses mõttes sunnitud õppima veel mõnda keelt – inglise, saksa või vene keelt, sest nende kaudu on tekstidele palju parem ligipääs. See on perifeersete kultuuride eripära – need peavad olema avatud teistes keeltes olevatele infoallikatele.

Niipalju kui ma aru saan, on Venemaa selles mõttes muutumas üha suletumaks?

Venemaaga on olukord keeruline. On tõsi, et vene keel ja venekeelne teadus on väga suletud. Uurimistulemusi avaldatakse üle maailma reeglina inglise keeles ja on seega kõigile kättesaadavad. Konverentse, kus inimesed esitlevad oma töö tulemusi inglise keeles, on palju ja need on tohutult suured. Venekeelsed konverentsid on palju tagasihoidlikumad ja mitte kõik teadlased ei räägi inglise keelt. Kahju, et see kultuurivahetus nüüd lõpuks peatus.

Ilmselt tõlgitakse praegu vene keelest vähem ja see liigub sujuvalt pooltsentraalsete keelte hulgast perifeersetesse keeltesse?

Võin öelda, et ka vene keelde on hakatud vähem tõlkima. Kui pöörduda tagasi minu uurimistöö juurde, siis alguses plaanisin vaadelda perioodi Eesti taasiseseisvumisest kuni 2022. aastani, aga 2022. aastal trükiti ilmselt kõik see, mida 2021. aastal ette plaaniti. Seetõttu pole eesti keelest vene keelde tõlgitud raamatute arvus mingit erinevust. Aastal 2023 tuli muidugi tõsine langus.

Eestis on täiesti imelisi inimesi, kes tõlgivad eesti kirjandust vene keelde. Nendeks on näiteks kirjastused KPD, Aleksandra, Avenarius ja Kite. Nad on eesti autorite raamatuid tutvustanud nii Eesti kui ka Venemaa venekeelsele publikule.

Nad on loonud suurepäraseid väljaandeid kaunite illustratsioonidega ja teinud koostööd andekate ja asjatundlike tõlkidega. Nende hulka kuulub näiteks Svetlan Semenenko, kes tegeles peamiselt luuletustega, Vera Prohhorova – eesti-vene tõlgete rekordiomanik, ja Tatjana Verhoustinskaja, kes on palju tõlkinud Kivirähka. Põhiliselt tehti seda kõike tõlkija enda soovil ja heast tahtest.

Kaasaegset eesti kirjandust tõlgivad ja annavad välja kohalikud aktivistid, see on sisuliselt missioonitöö. Korralduslikult ja rahaliselt on väga palju toetanud Eesti Kultuurkapital ja mõned teised asutused.

Ainus eesti kirjanik, keda Venemaal tohututes tiraažides uuesti avaldatakse, on Eno Raud oma teosega "Muhv, Kingpool ja Sammalhabe". On selge, et see raamat teenis oma sümboolse ja kultuurilise kapitali juba Nõukogude ajal, aga seda trükitakse siiani – samade piltide ja originaaltõlkega. Vaevalt lugejad mäletavad, et autor on eestlane, sest raamatus pole midagi otseselt eestlusega seonduvat. Vene lugeja jaoks on need lihtsalt naljakad olukorrad, mis pole seotud Eesti tegelikkusega.

Kas olete uurinud ka seda, kui palju on tõlgitud raamatuid vene keelest eesti keelde?

Kuni 2022. aastani tõlgiti vene keelest eesti keelde kaks korda rohkem kui eesti keelest vene keelde. Need olid peamiselt aga kriminovellid, naistekad ja veidi klassikat, näiteks Bulgakovit. Mis puutub eesti kirjandusse, siis vene keelde tõlgitakse peamiselt lasteraamatuid. Eesti kirjanikud kirjutavad venelaste jaoks naljakaid, veidi kummalisi, aga just seetõttu ka köitvaid lugusid. Eesti-vene tõlgetest tehakse 84 protsenti Eestis. Venemaal ei ela ainsatki vene-eesti tõlkijat.

Eesti ja Venemaa on olnud ajalooliselt ja geograafiliselt pikalt seotud. Mida Te eesti-vene tõlkeajaloo alguseks peate?

Alustan päris esimestest tõlgetest: 1886. aastal tõlgiti "Kalevipoeg" ja 1889. aastal ilmus vene keeles Novitši toimetatud eesti ja soome luuletajate kogumik. Seega sai eesti-vene kirjandusliku tõlke ajalugu alguse 19. sajandi lõpus ja esimese iseseisvusperioodi ajal andsid oma panuse mitmed tõlkijad, teiste seas näiteks Igor Severjanin. Nõukogude okupatsiooni ajal muutus tõlketegevus süstemaatilisemaks. Nõukogude plaanimajandus dikteeris kirjastustele, mida ja kuidas tõlkida. Loomulikult valiti raamatuid ideoloogiliste põhimõtete järgi, näiteks tõlgiti Eduard Bornhöhe raamat eestlaste vastupanust Saksa ordule.

Tõlgitud Eesti teoste arvu poolest on 1991. aastale järgnenud iseseisvusperioodil Nõukogude ajast möödutud. Vaba turg hakkas dikteerima oma reegleid ja tekkis palju kirjastusi.

Mis iseloomustas vene-eesti tõlkeid esimesel iseseisvusajal?

Toona tõlgiti peamiselt luulet. Ilmus mitu eesti luuletajate tõlkekogumikku, mille autor oli Igor Severjanin, kes asus Eestisse elama pärast oktoobrirevolutsiooni. Teda mäletavad kõik hõbeajastu (Vene luule õitseaja) luuletajana. Tegelikult andis ta aga tohutu panuse ka eesti-vene tõlgetesse. Ta tõlkis nii Juhan Liivi, Lydia Koidulat kui ka Marie Underit. Samuti ilmus sel ajal mitu Eduard Vilde teose tõlget.

Samas polnud Tammsaaret selleks ajaks veel keegi tõlkinud?

Jah, Eesti Kirjanduskeskuse andmetel ilmus esimene Tammsaare tõlge vene keelde nõukogude kirjanike jutukogumikus. "Tõde ja õigus" tõlgiti 1953. aastal. Sama lugu on Oskar Lutsuga – esimene tõlge vene keelde tehti 1949. aastal.

Miks seda varem ei tehtud, kui Lutsu ja Tammsaare aktiivne loomeperiood langes kokku Esimese Vabariigi ajaga?

See oli seotud minu arvates sellega, et kontaktid Nõukogude Liiduga olid väga piiratud ja venekeelset elanikkonda oli väga vähe. Venelaste osakaal Eestis saavutas tipu 1970. aastatel, kuid samal ajal pakuti eesti kirjanike tõlkeid kõigile liiduvabariikide rahvastele. Taasiseseisvumise järel hakati tõlkima (eesti kirjandust) kohalikule venekeelsele elanikkonnale lõimumisprotsessi tugevdamiseks ehk sihtrühm muutus.

Mida veel aastatel 1940–1991 tõlgiti?

Romaane, jutte, lasteraamatuid. Huvitav on see, et sel ajal ilmus suur hulk eesti pagulaskirjandust – näiteks Rootsi läinud Karl Ristikivilt. Loomulikult ilmusid tema teosed vene keeles esimest korda alles pärast 1991. aastat. Nõukogude okupatsiooni ajal trükiti ainult seda, mille tsensor heaks kiitis. See seletab suuresti lastekirjanduse edu, sest seal saab mängida reaalsusega, kirjeldada vihjamisi seda, millest ei tohi otse rääkida, kasutada allusioone ja loomi haaravaid kujundeid.

Te ütlesite, et 1990. aastatel muutus eesti-vene tõlgete sihtrühm. Kuidas mõjutas see tõlkimiseks valitud autoreid ja žanre?

Muutus tõlgete eesmärk. Näiteks kirjastus KPD hakkas keskenduma lugejatele, kellel oli vaja eesti keelt õppida, ja andis välja kakskeelseid lasteraamatuid. Hilisemal ajal seadis kirjastus end hästi sisse lasteraamatute kirjastamise vallas, kuigi nad annavad välja ka täiskasvanutele mõeldud kirjanduse tõlkeid. Iga nende raamat on kunstiteos: nad kasutavad uusi tehnoloogiaid, neil on väga head illustratsioonid, mis on eestluse poolest veelgi äratuntavamad kui algupärastes versioonides.

Kas on kirjastusi, mis on püüdnud jõuda laiemale Venemaa turule?

Minu teada käisid KPD ja Aleksandra enne sõda regulaarselt kõigil suurematel raamatumessidel Venemaal. Neil oli seal lugejaskond, kes ootas eesti kirjanike raamatuid. Lisaks jõudsid kirjastused mingil hetkel üle maailma venekeelse auditooriumile – nad müüsid raamatuid nii Rootsi, USA-sse kui ka mujale. Väikesed kirjastused on keskendunud rohkem kultuurikapitali teenimisele. Nad on oma valikutes palju vabamad kui suured kirjastused, mis on suunatud kasumi teenimisele.

Kas tänapäevastel eesti-vene tõlgetel on mingeid keelelisi eripärasid?

Mõned asjad tunduvad mulle kummalised. Näiteks raamatus "Meie Eesti" on eestikeelses versioonis tüdruk nimega Anna, aga venekeelses versioonis on tema nimi Anetška. Ta vestleb oma emaga ja ema räägib talle Eesti traditsioonidest. Sellest, kuidas Eesti lippu heisatakse teatud pühadel ja vanasti võidi vanaisa maha lasta selle eest, et ta seda lippu kirstus hoidis. See on eesti pere puhul õigustatud, aga kui me kujutame ette venekeelset tüdrukut Anetškat, oleks olnud see võimalik ainult juhul, kui tema vanaisa on eestlane, aga selle kohta pole midagi öeldud.

Seega satub üdini venepärase nimega peategelane üdini Eesti konteksti. Me peame mõistma, et meie narratiiv on teistsugune. Kui tüüpilise venelase jaoks moodustab 20. sajandi ajaloo Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon, seejärel Suur Isamaasõda ja lõpuks Nõukogude Liidu lagunemine, siis eestlasel on selle asemel esimene iseseisev vabariik, Nõukogude okupatsioon ja taasiseseisvumine. Seda tuleb tõlkimisel aru saada ja sellega arvestada.

Milline on praegune praktika – kuidas sellega arvestatakse ja tõlgitakse?

Eesti-vene tõlked on tihti liiga sõnasõnalised. Tõlkijad ei võta arvesse Nõukogude ega vene narratiivi eripäradega ega sellega, et venekeelne lugeja tõlgendab seda venekeelses ruumis seda erinevalt.

Kas seda võib pidada omamoodi kriitikaks tõlkijate aadressil?

Ei, tõlkija püüdis olla lihtsalt truu originaaltekstile ja -kultuurile. Ta tõlkis teksti, püüdmata kohandada seda lõpplugeja jaoks, kuigi selliseid katseid tänapäeva maailmas sageli teretulnud.

Näiteks on üks suurepärane soome kirjanik Arto Paasilinna, kelle teoseid on tõlgitud saksa keelde. Ta kirjutas humoorikas võtmes raamatu "Äikesejumala poeg", kus peategelane oli paganliku jumala poeg. Sellel tegelase sünnipäev oli 20. aprillil. Saksa tõlkija muutis selle kuupäeva 19. aprilliks, sest 20. aprill on Hitleri sünnipäev. Tõlkijad teevad selliseid asju, et vältida auditooriumi võimalikku negatiivset reaktsiooni.

Milliseid eesti narratiivide jooni võib kirjanduses välja tuua?

Vaadates kujundeid, mida eesti kirjanikud edastavad, siis peategelaseks tihti talupoja poeg. Seejärel omistatakse selle talupoja poja isikuomadusi eestlastele laiemalt – vaoshoitust, usklikkust, ühelt poolt töökust ja teiselt poolt mässumeelsust. Seda tajutakse pealesurutud kultuurikoodina – sellena, milline eestlane justkui peaks olema.

Ainus autor, kes üritab selle üle nalja visata, on Kivirähk. Näiteks oma romaanis "Rehepapp ehk november" esitab ta küsimuse, kas oleme tõesti sellised või oleme hoopis laisad alkohoolikud, kes ei taha töötada, vaid juua, suitsetada ja kuraditega jännata?

Vene kirjanduses kirjeldatakse Eesti loodust pühaliku, karmi ja põhjamaisena, aga eesti kirjanduses on loodus osa eestlasest. Ta on sellega müstiliselt seotud. See algab Kreutzwaldist ja seda on näha tänapäevani. Näiteks kirjutab Arvo Valton "Ülemiste vanakeses" sellest, kuidas inimesed loodavad looduse peale. See annab inspiratsiooni ja annab rahvale jõudu ellu jääda.

Läbi kogu eesti kirjanduse jooksevad ka kaks rahvuslikku traumat. Tammsaarel, Lutsul ja Vildel on need Saksa mõisnikud, hilisematel autoritel loomulikult Nõukogude okupatsioon, stalinism ja repressioonid. Tuleb mõista, kuidas inimesed saavad sellest rääkida, kui küüditamine puudutas iga perekonda. Vaid 20 aastaks iseseisvunud riik okupeeriti 50 aastaks. Näen eesti autorite tugevat soovi rääkida, mida see nende jaoks tähendas.

Kuidas saab tõlkija seda teie arvates edasi anda? Kas ta peaks nurki siluma või kirjutama nii, nagu seisab originaalis?

Räägime narratiividest, mitte lahendustest. Ma ei näe muud väljapääsu, kui anda lugejale rohkem teavet. Paljudes tõlgetes selgitatakse kõike põhjalikult – eessõnades, järelsõnades, allmärkustes.

Kahjuks ma inimeste reaktsiooni sellele ei analüüsi, kuid võime lugeda Venemaa veebi-raamatupoodide arvustusi. Näiteks Leelo Tungla raamatu arvustuste hulgas oli kommentaar "Mis russofoobia see on?" Vastuseks Kivirähki raamatule "Ivan Orava memuaarid", mis on oma olemuselt karikatuur eesti rahvuslasest – ilmus mahukas skandaalne artikkel Nikolai Karajevi sulest, kes võttis Oravat solvanguna. Tegelikult jälgib Kivirähk väga täpselt trende ja naerab nende üle.

Ka Arvo Valtonit tabasid vastakad hinnangud. Näiteks saates "Peetri ja Karli lugu" oli lugu eesti talupoegadest, kes sattusid Vene-Rootsi sõja epitsentrisse. Peetri ja vene sõdurite kohta pole eriti meeldivaid kirjeldusi, nii et ka venekeelsed lugejad kohtasid raamatut kahemõtteliselt. Samas oli Arvo Valton suur eesti-vene tõlgete pooldaja. Pärast 2022. aastat loobus ta honorarist, et selle eest tema raamatuid vene keelde tõlgitaks. Talle oli oluline oma sõnumeid venekeelse lugejani viia.

Seega on eesti keelest vene keelde tõlkimisel vaja teada Eesti ajalugu, väärtussüsteemi ja mõista, et pidevalt okupatsiooni all olnud väikerahvas sai tohutu läbi töötamata trauma.

Seega on tõlke funktsioon palju laiem, kui lihtsalt autori mõtte võimalikult täpne edasi andmine?

Tõlkefunktsioonid võivad erineda. Nagu ütles Juri Lotman, tõlkes läheb alati midagi kaduma ja see tühi ruum täitub uute tähendustega. Seega on tõlkija ülesanne ka otsustada, milliste tähendustega ta uut teksti täidab.

Eesti kirjanduses on veel üks teema, mis ilmneb näiteks Emil Tode romaanis "Piiririik". See on eestlaste eneseidentifitseerimise probleem. Nagu ütles Elena Pavlova, me määratleme end alati kellegi teise kaudu. Me oleme naised, sest meie kõrval on mehed, me oleme sakslased, sest meie kõrval on prantslased. Eesti kirjanduses küsitakse sageli, kes me oleme – kas Ida või Lääs, lähemal loodusele või progressile?

Vastus jääb lahtiseks. See näitab, et rahvas on endiselt enesemääratlemise etapis.

Täpselt sellest võib aru saada ka vene keelt kõnelev inimene, nii siin kui ka Venemaal elav, sest ka tema küsib endale pidevalt sedasama küsimust.

Usun üldiselt, et väikerahva kultuuri tundmaõppimine on kasulik igale inimesele, kes on tulnud metropolist. See avardab oluliselt maailmavaadet ja võimaldab maailma teistmoodi näha.

Kui seda kogemust raamatu kaudu edasi anda, tuleb alustada sellest, et me pole vaenlased. Vastandamist pole vaja. Väga sageli on rahvuslikud kujundid meist endast väga head ja teistest väga halvad. Peame neist vastandustest eemalduma. On kellegi jutustatud lugu, mis kirjeldab kellegi isiklikku kogemust, aga poliitilist tagamaad ega üldistusi tuleks vältida nii palju kui võimalik.