Enne nüüd ilmunud tööd olid jõudnud teadlased kirjeldada veidi rohkem kui 15 000 meres elavat viirust. "Tavalised inimesed ei pea nende pärast muidugi üldse muretsema. Viirustest suurem osa pole inimestele ohtlikud ja nakatavad väiksemaid elusolendeid nagu baktereid ja vetikaid. Kõige arvukamad on muidugi viirused, mis ründavad teisi viirusi," selgitas Ahmed Zayed, Ohio Osariigiülikooli mikrobioloog ja uurimuse üks juhtivautoritest ERR Novaatorile.

Üheskoos tapavad viirused iga päev umbes viiendiku maailmas elavatest bakteritest. Mööda toiduahelat ülespoole liikumise asemel muutub süsinik selle tulemusel uuesti kättesaadavaks kõigile meres elavatele elusolenditele. Muu hulgas saavad kasutada seda uuesti mikroobid, kelle elutegevuse tulemusena talletub see ookeanitesse juba pikemaks ajaks.

Seeläbi mõjutab viiruste heaolu kaudselt ka seda, kui ulatuslikud on järgmistel kümnenditel ja sajanditel nähtavad kliimamuutused. Ilmsiks tulnud liigirikkus võimaldab teha täpsemaid seda lahkavaid ennustusi. Samuti võimaldab viiruste asuala teadmine ergutada tulevikus Zayedi sõnul valikuliselt nende kasvu ja kiirendada sellega süsiniku ookeani sügavamatesse kihtidesse uppumist.

Uurimusest selgus, et laias laastus saab jagada meres elavad viirused nende pärilikkusaine ja elupaiga põhjal viite suuremasse rühma. Eristada saab Arktika ja Antarktika, vastavalt enam kui 2000 meetri ning 150–1000 meetri sügavusel elavaid viiruseid ning troopilistes ja parasvöötme vetes elavaid mikroobe, kes elavad kuni 150 meetri sügavusel. "Erinevalt loodusvöönditest ennustab mingi piirkonna liigilist koosseisu laiuskraadi asemel vee temperatuur," märkis Zayed.

Täiesti üksteisest isoleeritud eri sügavustes elavad viirused siiski pole. "Bioloogilisest ainest koosnevad ainekämbud langevad ikka aeg-ajalt sügavamale ja need haaravad kaasa ka viirusi. Nad saavad nad omavahel geene vahetada, mis kannustab omakorda nende evolutsiooni," märkis Ann Gregory, Belgias asuva VIB-KU Leuveni instituudi mikrobioloog, uurimuse esimene autor.

Ootamatult leidsid teadlased, et kõige rohkem erinevat liiki viirusi elab arktilistes vetes. "Üldise rusikareegli kohaselt on lugu vastupidine. Mida kaugemale ekvaatorist minna, seda vähem liike tavaliselt kohtad," laiendas Gregory. Töörühma oletuse kohaselt ei leidu kõrgematel laiustel suuremate vetikate kasvuks piisavalt lämmastikku. Rohkem väiksemaid ja eri liiki vetikaid tähendab rohkem erinevaid viirusi.

Uurimise alal võetud 146 proovi koguti aastatel 2009–2013 Prantsuse kuunariga Tara. Kokku võeti neid 80 erinevast piirkonnast. Esmakordselt oli võimalik seilata teadlastel ka Põhja-Jäämere kõrgematel laiuskraadidel. "Kuna purjekas oli tüüpilistest uurimislaevadest kordades väiksem, võimaldas see meil külastada paiku, kuhu inimesed oma teadusaparaatidega tavaliselt ei satu," avaldas Ann Gregory ekspeditsiooni saatnud edu saladuse.

Uurimus ilmus ajakirjas Cell.