Eesti sood hakkavad kliimamuutuste tulemusena enam süsinikku salvestama
Täna avaldatud teadusartiklis selgitatakse Tartu Ülikooli sooteadlaste kaasabil, et soode poolt seotav süsiniku hulk sõltub geograafilisest asukohast. See tähendab, et Eesti sood hakkavad kliimamuutuste tagajärvel senisest enam süsinikku salvestama ja leevendavad seeläbi kliimamuutuste negatiivset mõju.
Sood on maailmas ja ka Eestis ühtedeks olulisemateks süsinikku siduvateks ökosüsteemideks, kus taimede poolt atmosfäärist seotud CO2 talletatakse osaliselt lagunenud taimejäänustena turbas tuhandeteks aastateks.
Soode globaalsest tähtsusest süsiniku sidujatena annab aimu seegi, et nad katavad vaid 5% maailma maismaast, kuid turbas on seotud ligikaudu 1/3 kogu maismaa süsinikust.
Soode süsiniku sidumise ja talletamise võime sõltub fotosünteesil süsiniku sidumise ja turba lagunemise tagajärjel eralduvate süsinikgaaside suhtest, kliima soojenedes mõlemad protsessid intensiivistuvad. Et erinevatel laiuskraadidel avaldub mõju eri viisil ja ulatusega, ei ole varasemad uuringud globaalse mõju ja muutuste hindamisel olnud väga täpsed.
Äsja mainekas teadusajakirjas Nature Climate Change ilmunud 16 riigi teadlaste uuringus analüüsiti 294-st soost üle maailma kogutud proovidest turba akumulatsiooni ja kliima muutuste vahelisi seoseid viimase tuhande aasta (AD 850-1850) jooksul. Võrreldes varasemate uuringutega kaasati analüüsi üle 200 soo rohkem, seega on ka tulemused senisest usaldusväärsemad ja võimaldavad täpsemaid tulevikuprognoose.
Turbakihte analüüsides selgus, et kliima soojenemise mõju sõltub soode asukohast ja seda tuleb arvestada globaalsete muutuste prognoosimisel: keskmistel ja kõrgematel laiuskraadidel (seega ka Eestis) asuvates soodes ületab soojenemise positiivne mõju turba tekke lagunemisprotsesside kiirenemisest tuleneva süsinikgaaside eraldumise. Seda seetõttu, et taimede kasvuperiood pikeneb ja soode tekke tõttu kõrgematel laiuskraadidel seotakse seal süsinikku senisest enam.
Seevastu troopilistel aladel soojenemine taimede kasvuperioodi ei pikenda, kuid intensiivistab turba lagunemist, vabastades aja jooksul süsinikku üha sügavamatest turbakihtidest.
Erinevate kliimatsenaariumite alusel tehtud prognoosid näitasid, et globaalselt soode süsiniku sidumise võime suureneb mõningal määral ja sood jäävad süsiniku sidujateks vähemalt 2100 aastani, kuid seda ikka nii, et kõrgematel laiuskraadidel asuvates soodes, kus on ka soode kogupindala suurem, süsiniku sidumine soojenemisel suureneb, troopilistel laiustel mõnevõrra väheneb.
Uuring juhib tähelepanu ka sellele, et inimmõju, sh soode kuivendamine on suurim soode süsiniku sidumise võimet mõjutav tegur, mida aga sageli ei teadvustata ja on ka raske prognoosida.
Uuringus osalenud Tartu Ülikooli sooteadlane Edgar Karofeld selgitas: "Näiteks Kagu-Aasia, eelkõige Indoneesia kuivendatud soodest eralduvate kasvuhoonegaaside kogus on võrreldav kogu Euroopa Liidu tööstuse heitmetega. Eesti kuivendatud soodest ja turba kaevandamise järgselt maha jäetud jääksoodest eralduva CO2 kogus jääb alla vaid põlevkivienergeetikast eralduvale ning ületab transpordivahenditest pärineva saaste hinnanguliselt 7-8 korda. Seega oleks ka Eestis oluline vähendada inimmõju soodele ja kiirendada kuivendusest mõjutatud soode ning jääksoode looduslikkuse taastamist. Lisaks meie elukeskkonna parandamisele oleks sellel ka märksa suurem globaalne mõju, kui seda annaks mõne diiselbussi asendamine gaasiküttel töötavaga või hübriidautode soosimine. Mõtelgem globaalselt ja tegutsegem lokaalselt."
Jääksoo ei taastu ka ligi 30 aastaga turbakaevandamine mõjudest. Selliselt pinnaselt toimub endiselt süsinikgaaside eraldumine. Autor: Edgar Karofeld
Toimetaja: Randel Kreitsberg, Tartu Ülikool
