Eesti on üks maailma sooderikkamaid riike ja seepärast on meil ka pikk turba kaevandamise ajalugu. Kuni turvast kaevandati käsitsi rabade servast ilma eelneva kuivendamiseta, oli negatiivne keskkonnamõju väike ja sellised alad taastaimestusid küllalt kiiresti. Oluline muutus turba kaevandamises toimus 1950.-ndatel aastatel, kui võeti kasutusele freestehnoloogia, mis nõudis aga suurepindalalisi turbavälju ja nende kuivendamist. Pea igal kolhoosil ja sohvoosil oli oma turbaraba, kuid nõukogude süsteemi kokkuvarisemisel jäeti need alad maha.

Kui varem peeti soid väheväärtuslikeks aladeks, siis tänapäeval on nende tähtsust mõistetud ja ökosüsteemide teenuste alusel on sood hinnatud ühtedeks maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks. Soodel on suur tähtsus hapniku tootmises, süsihappegaasi sidumises ja süsiniku ladestamisel turbana, mitmete looma- ja taimeliikide elupaigana jms. Pärast turba kaevandamist tekkinud jääksood on aga olulise negatiivse keskkonnamõjuga.

Siin võib osutada looduslike elupaikade hävimisele ja nende killustamisele, ümbruskonna veerežiimi mõjutamisele, suurele tuleohule ja kuivendatud turba lagunemisel tekkivate kasvuhoonegaaside emissioonile. Seetõttu on jõutud mõistmisele, et mahajäetud jääksood tuleb korrastada. Eestis on umbkaudu 9600 hektarit hüljatud jääksoid, mille taimestumine toimub väga aeglaselt ja sageli on ka 20-30 aastat pärast turba kaevandamise lõppu taimestikuga kaetud vaid mõni protsent turbaväljast.

Eesti seadused kohustavad pärast kaevandamise lõppu kõik alad rekultiveerima ehk korrastama, kuid jääksoode puhul ei ole seda tehtud. Sõltuvalt taoliste soode iseärasustest võib nende korrastamisel kaaluda nii veekogu rajamist, metsastamist, nende kasutamist marja- või energiaheina kasvatuseks või muuks. Kuid need variandid ei lõpetaks kõiki jääksoo negatiivseid keskkonnamõjusid ja neisse tuleks kuivendamise, väetamise ja muu sellise näol jätkuvalt kulutusi teha. Seetõttu ollakse tänapäeval üha enam arvamusel, et võimalusel tuleks jääksoode korrastamisel taasluua tingimused soodele iseloomuliku keskkonna ja taimestiku kujunemiseks.

Tartu ülikooli botaanika osakonna teadlased on selleks katseliselt rakendanud Kanadas väljatöötatud metoodikat, mis seisneb taimefragmentide laotamises jääksoo pinnale ja kuivenduskraavide sulgemises. Viljandimaal Tässi jääksoos tehtud uuringud näitasid, et see metoodika sobib ka Eesti tingimustes kasutamiseks. Juba kolmanda vegetatsiooniperioodi lõpuks pärast korrastamist ulatus taimestiku katvus üle 70 protsendi, sealhulgas rabades kõige olulisemate taimeliikide – turbasammalde katvus ületas 60 protsenti.

Lähivaade Tässi alast enne korrastamist 2012 kevadel. Turba kaevandamine lõppes siin umbkaudu 30 aastat tagasi, kuid üksikud taimed katsid alast kokku mitte üle 1 protsendi. (Foto: Edgar Karofeld)

Sama jääksoo kolmandal suvel pärast korrastamist. (Foto: Edgar Karofeld)

Aastate jooksul vähenes rabadele mitteomaste ja suurenes iseloomulike taimeliikide arv ning kolmandal aastal ei erinenud taimestiku liigiline koosseis enam looduslikust rabast. Katseliselt selgitati välja, kuidas mõjutavad korrastamise edukust veetaseme sügavus, pinnase ettevalmistamine, taimefragmentide laotamise tihedus ja teised faktorid. Uuringu tulemuste põhjal valminud teadusartikkel on ilmumas ajakirjas Environmental Science and Pollution Research.

Kuna jääksood on ka olulised kasvuhoonegaaside allikad ja näiteks Eestis ületab neist pärinev CO₂ kogus hinnanguliselt mitmekordselt transpordist pärineva saaste, siis koostöös geograafia osakonna kolleegidega uuriti ka seda, kuidas korrastamine mõjutab jääksoo gaasirežiimi. Selgus, et veetaseme tõusust ja taimestumisest tingituna on siingi juba toimunud suured muutused.

Näiteks olulise kasvuhoonegaasi N₂O ehk naerugaasi emissioon on vähenenud ühe kuni kahe suurusjärgu ning süsinikgaaside eraldumine ligikaudu poole võrra korrastamata jääksooga võrreldes. Tulemuste põhjal valminud teadusartikkel on aruteluks üleval ajakirja Biogeosciences kodulehel.

Seega võib kasutatud metoodikat ka Eesti tingimustes rakendamiseks edukaks pidada, sest juba kolme aastaga on tõusnud veetase, toimunud on taastaimestumine ning kasvuhoonegaaside eraldumine on oluliselt vähenenud. Oskuslikult korrastatud jääksoo pakub juba mõne aja pärast taas rabadele omaseid ökosüsteemi hüvesid ja looduslikud protsessid saavad jälle kujuneda inimese sekkumiseta, ilma et järgnevatel aastatel tuleks teha uusi kulutusi.

Eesti on 2014-2020 finantsperioodiks saanud Euroopa Liidust toetust jääksoode korrastamiseks ning aastaks 2020 peab olema korrastatud vähemalt 2000 hektarit. Kui seni peeti katsetel edukaks osutunud metoodikat meil rakendamiseks põhjendamatult liiga kalliks, siis viimaste kuluhinnangute kohaselt võimaldaks EL toetus tegelikult kõik selleks sobivad jääksood parimal viisil korrastada. Loodetavasti leiavad selle eesmärgi saavutamiseks rakendamist ka TÜ teadlaste kogemused.