Elizabeth Tibbets Michigani Ülikoolist ja ta kolleegid panid 40 herilast ühekaupa väikestesse karpidesse, mille üks otsasein oli ühte värvi, teine teist värvi.

Katses kasutati viit eri värvi, mille teadlased olid endamisi tähistanud tähtedega A, B, C, D ja E. Herilased ei teadnud tähtedest midagi, need olid teadlaste jaoks, et katset paremini korraldada.

Esimeses katseseerias olid karbid üles ehitatud nii, et nende otsaseinad olid kahte tähestikus kõrvuti asetsevat värvi: A ja B, B ja C, C ja D, D ja E. Kui herilane astus seda värvi seina peale, mille värvi täht oli tähestikus tagapool kui sama karbi teise otsaseina värvi täht, siis sai ta kerge, kuid ebameeldiva elektrilöögi.

Kui herilastel oli värvide tähendus neis paarides selge, alustati teist katseseeriat. Selles olid otsaseinad värvitud niisuguste värvidega, mille tähed ei olnud tähestikus kõrvuti, näiteks B ja D või A ja E. Tuli välja, et suurem osa herilasi hakkas selleski seerias vältima seda värvi seina, mille värvi täht oli tähestikus tagapool.

See tähendab, et herilased olid justkui värvitoonid abstraktselt ritta pannud ja aru saanud, mis suunas selles reas ohtlik ja ohutu seinavärv teineteise suhtes asetsevad.

Seni on arvatud, et nii keeruka loogika jaoks on vaja ka suurt ja keerukat närvisüsteemi, palju suuremat kui herilasel. Herilane on esimene selgrootu, kes sedalaadi transitiivse järeldamisega teatakse toime tulevat.

Tibbets ja kaasautorid kirjutavad sellest ajakirjas Biology Letters.

Nüüd jääb üle välja uurida, kas ainult herilased on nii erilised või valdavad samal tasemel loogikat ka mõned teisedki putukad-mutukad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.