Ameerika teadlaste uurimistööst selgub, et ühiselulistel putukatel on aju seenkeha tõepoolest väiksem, kui üksikult elavatel putukatel. Seenkeha on just see putukaaju osa, mis tegeleb tunnetusprotsessidega ehk siis näiteks aistingute, taju ja mäluga.

Sean O'Donnell Drexeli ülikoolist ja ta kolleegid võrdlesid paljude herilaseliikide aju ehitust sh nii ühiseluliste kui ka üksikeluliste liikide oma. Nüüd kirjutavad nad Londoni Kuningliku Seltsi toimetistes, et neil herilaseliikidel, kes elavad üheskoos suures pesas ja teevad koos veel igasuguseid teisi asju, on seenkeha väiksem kui neil lähedastel sugulasliikidel, kes armastavad toimetada pigem omaette.

O'Donnell oletab, et ühiselulised herilased saavad lubada endale kokkuhoidu üksikisendite aju keerukuse pealt, sest kambapeale saavad nad ikka kõigega hästi hakkama. Üksikelulised peavad aga enamasti omaenda aju varal toime tulema. Seda seletust nimetavad O'Donnell ja kaasautorid ise hajutatud tunnetuse hüpoteesiks.

Putukad erinevad siin selgelt selgroogsetest loomadest sh inimesest. Ühiselulistel selgroogsetel sh inimesel on aju ikka üldiselt arenenum kui üksikelulistel. Ühiselulised selgroogsed ei saa endale aju arvelt kokkuhoidu lubada, sest erinevalt putukatest, kes teevad üksteisega valdavalt üksnes koostööd, oleme meie üksteisega ka konkurendid. Liigisiseses konkurentsis annab nutikus aga tihtilugu eeliseid ja parem seda siis ikka alles hoida.