Valminud on laiaulatusliku mereuuringute pilootprojekti mereRITA esimene etapp, milles keskenduti uuenduslike merekeskkonna uurimise meetodite leidmisele. Nende uuenduslike meetodite hulgas on keskkonna DNA analüüs, mis võimaldab kirjeldada Läänemere liigirohkust vaid merevee proovide põhjal.

Projekti esimeses ettevalmistavas etapis keskenduti uuenduslike uurimismeetodite leidmisele ja arendusele. Üheks selliseks lahenduseks on keskkonna DNA-l (ingl k environmental DNA ehk eDNA) põhinev mereseiremetoodika. Keskkonna DNA analüüs võimaldab varakult avastada vetesse sattunud võõrliike.

Teadlased meta-triipkoodistavad keskkonnast leitud geneetilise materjali. See tähendab, et seda saab võrrelda varasemates geeniandmebaasides leiduva materjaliga.

Selline võrdlus lubab kindlalt öelda, millised liigid on oma DNA-st keskkonda jälje jätnud ja millised mitte. Leitud geneetilise materjali kogus võimaldab ühtlasi järeldusi teha keskkonnas ringi liikuvate elusolendite arvukuse ja liikumise kohta.

Läänemere-uuringute kontekstis tähendab eDNA meetodi rakendamine erinevaist paigust pärineva merevee koostise vaatlust. Eesti Maaülikooli nooremteadur Kristel Panksep selgitas, et mereRITA raames võtavad nad võõrliikide avastamiseks veeproove kahest sadamapiirkonnast. Omavahel võrreldakse Muuga sadamast kui Eesti suurima kaubaveosadamast ning looduslähedasest Lohusalu jahisadamast võetud veeproovide koostist.

Panksepa sõnul keskenduvad teadlased pilootprojektis kaheksale võõrliigile (nende seas hulkharjasussid, vööt-kirpvähk ja rändkarp), kes on kõik juba Eesti vetes kodunenud. Seda selleks, et tuvastada, kas ja kui arvukalt nende liikide esindajate DNA-d meie vetes kohtab, filtreeritakse mõlemast sadamast võetud veeproove nelja erineva spetsiaalse filtrisüsteemiga.

Kui praegu on lõppenud alles veeproovide kogumise faas, siis kahel järgneval projektiaastal liigutakse edasi geneetiliste materjali analüüsiga.

Keskkonna DNA analüüsi olulise eelisena toob Panksep välja, et selle käigus ei vigastata uuritavaid isendeid. Eriti oluliseks saab see haruldaste ja ohustatud liikide uuringul.

Seminari peakõneleja professor Rein Brys Belgia Loodus- ja Metsauuringute Instituudist tutvustas eDNA meetodit ja selle rakendusvõimalusi oma kodumaal tehtud projektide näitel.

Ühe eduloona tõi ta välja vingerja arvukuse uuringu, mille käigus tehti kindlaks riigi kõige vingerjarohkemad veekogud. Kui vingerjate arv on Belgias aastakümnete jooksul järsult langenud, siis projekti tulemusel otsitakse ja taasluuakse seal vingerjale meelepäraseid elupaiku. Veel on Brys'i sõnul eDNA meetodit Belgias rakendatud köidikkonna arvukuse uuringul, kirikutornides pesitsevate nahkhiireliikide määramisel ning huntide leviku tõkestamiseks.  

Kuidas varakult võõrliikide ilmumisele jälile saada, on aga vaid üks alateema, millega mereRITA pilootprojekti käigus rinda pistetakse. Projekti konsortsiumi juhi Tartu Ülikooli mereinstituudi merebioloogia juhtivteadur Georg Martin tutvustas lähemalt mereRITA üldisi eesmärke. Muuhulgas kaardistavad teadlased kolme aasta jooksul Eesti merepõhja ja selle elupaiku, uuritavad kalakoelmute ehk kalade kudemiseks sobivate paikade seisukorda ning hindavad erinevaid inimtegevuse mõjusid Läänemerele kui elukeskkonnale.

Keskkonnaministeeriumis toimunud seminar oli esimene projektiga seotud avalik üritus, mis märkis ühtlasi kolmeaastase projekti ühe aasta täitumist. Projekti tulemused lähevad käiku Eesti uue merestrateegia loomisel. Uue merestrateegia koostamisnõuded näevad ette senisest rohkem merekeskkonna kaitset ning merereostuse vähendamist.

Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlaste koostöös sündiva uuringu "Eesti mereala innovaatiliste analüüsi- ja hinnangumeetodite arendamine ning testimine pilootalal" (lühidalt mereRITA) tellis Eesti Teadusagentuur riigi strateegilist teadus- ja arendustegevust toetava RITA programmi kaudu. Uuringutulemusi hakkavad merekaitsega seotud poliitika kujundamiseks kasutama Keskkonnaministeerium, Maaeluministeerium ja Eesti Geoloogiateenistus.