"Euroopa Liidu elurikkuse strateegia 2030 ütleb, et 30 protsenti maast tuleb võtta kaitse alla. Sellest üks kolmandik ehk kümme protsenti maad peab olema rangelt kaitstud. Need on väga lennukad sihid," ütleb Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia nooremteadur Ovidiu Copot. Ta mudeldas 33 ohustatud seeneliigi levikut Euroopas. Mudel näitas, et ühegi liigi elupaik polnud seatud eesmärkide järgi piisavalt kaitstud.

"Liikide ja alade kaitse on investeering. Seetõttu peab liigikaitseks olema täpne info liikide leviku kohta," märgib nooremteadur. Samas on seeni uurida keeruline. Oma peagi kaitstavas doktoritöös osutabki Copot võimalikele meetoditele, mis hõlbustaksid seeneliikide uurimist ja seeläbi kaitsmist. "Minu töö hoiatab ühest küljest, et olukord pole kiita ja peame tegutsema kiiresti. Teisest küljest pakun välja võimaliku lahenduse," märgib ta.

Mitte ainult kaunid ja kummalised

Seeni on Ovidiu Copoti sõnul oluline kaitsta kahel põhjusel. Esiteks täidavad need looduses mitut võtmerolli. "Need moodustavad sümbioose 90 protsendiga kõigist taimedest, osalevad aineringes ja aitavad ökosüsteemi tasakaalu hoida," loetleb ta. Teiseks sätestab looduskaitse põhiprintsiip, et seened väärivad kaitset juba ainuüksi oma olemasolu tõttu.

Paremal olevad graafikud kirjeldavad Eesti seeneliikide arvu igas IUCN-i punase nimekirja kategoorias. Iga graafik jaguneb omakorda kolmeks andmete kogumise meetodi järgi. Sinine - ainult viljakeha vaatlused, lilla - ainult eDNA proovid, sinakaslilla - mõlemad.

Copoti sõnu on inimkonnale teada umbes 155 000 seeneliiki. Hinnanguliselt võib aga maailmas leiduda vähemalt 2,2 miljonit liiki mikro- ja makroseeni. "Sellisel juhul osutuksid seened üheks suuremaks elustikurühmaks kogu planeedil," märgib nooremteadur. Samas leidub IUCN punases nimekirjas veidi üle 1300 seeneliigi, millest paljude puhul pole nende ohustatusele veel lõplikku hinnangut. Võrdluseks on nimekirja jõudnud 75 000 taime- ja üle 90 000 loomaliigi ehk seente kaitse on sellega võrreldes Copoti sõnul kõvasti maas.

Seente arvukust on tema sõnul raske hinnata mitmel põhjusel. Esiteks on paljude liikide viljakehade eluiga väga lühike ja ülejäänud aja neid looduses palja silmaga ei näe. Teiseks on mitmete seeneliikide kindlakstegemiseks vaja mikroskoopi ja väljaõppinud eksperti. "Pealekauba seostatakse seeni sageli n-ö halbade patogeensete liikidega, mis tekitavad jalkasurma või saaresurma. Ometi moodustavad sellised liigid kõigist vaid murdosa," arulteb nooremteadur. Nii on kaitse keskendunud seni peamiselt n-ö karismaatilistele ehk söödavatele, ilusatele, värvilistele või huvitava kujuga liikidele.

Nähtamatu jätab samuti jälje

Oma töös keskendus Ovidiu Copot peamiselt makroseentele ehk liikidele, millel on palja silmaga nähtav viljakeha. Seente kaitse keskendub tema sõnul samuti eeskätt makroseentele. "Samas tulevad uued tööriistad väga kiiresti peale. Loodan, et liigikaitse hindamisnimekirja jõuab siis ka üha rohkem mikroseeni," arutleb ta.

Ühe võrdlemisi uue ja võimaliku kasuliku meetodina kirjeldas Copot oma töös eDNA proovide võtmist ja meta-triipkoodimist. See tähendab, et veest või mullast võetakse n-ö pinnaseproov, millest eraldatakse kõigi seal elutsevate liikide geenimaterjal. "Näitasin oma töös, et kui lisada traditsioonilisele proovikogumise meetodile eDNA, on sellel kaks plussi. Esiteks suureneb sageli liikide teadaolev leviala. Teieks avastad niimoodi uusi liike," osutab nooremteadur. eDNA on tema sõnul hea meetod just silmale nähtamatute mikroseente kaardistamiseks.

Meetodil on siiski omad puudujäägid. Näiteks ei pruugi kõigile ühest eDNA proovist leitud geenijärjestustele leiduda vastet kohalikus andmebaasis. "Sina mõtled, et kas see on uus liik, aga ei pruugi olla. Võib-olla puudub sellel lihtsalt võrdluseksemplar," sõnab Copot. Euroopas on vähemalt enamik makroseente liigirikkusest tema sõnul läbi uuritud ja võrdluseksemplaridena andmebaasides olemas. Küll aga ei saa seda öelda teiste maailmajagude, näiteks Aafrika ja Lõuna-Ameerika kohta.

Äge lugu on pool võitu

Oma doktoritöös osutas Oividiu Copot teiselegi kasutamist väärivale andmekogumise meetodile ehk harrastusteadusele. Näitkas kaardistasid tema töörühma korraldatud kampaanias "Tähelepanu! Valmis olla! Samblik!" umbes 360 vabatahtlikku ära 1100 puud. Kampaania tulemusel õnnestus saada olulist infot mitme Eesti samblikuliigi kohta.

"Peab ikkagi arvestama, et kodanikuteadust teevad peamiselt mitte-eksperdid. Eksperdid peavad alati nende vaatlused ja tähelepanekud üle kontrollima," märgib Copot. Sama põhimõte kehtib tema sõnul ka seenekogude koostamisel: iga kogusse jõudev näidis tuleb esmalt kindlaks teha ja siis kinnitada. Niisamuti tuleb üle kinnitada kõik eDNA meetodil leitud haruldased liigid. "Leian, et kui on vaja teatud liike kaitse alla võtta, peavad olemas olema nii viljakehade vaatlused kui ka eDNA proovid," ütleb nooremteadur.

Oma tööga tahabki ta öelda, et ideaalis peaks seente leviala kaardistamisel kombineerima mitut andmekogumise meetodit. Seente leviala on võimalik arvutis mudeldada ja mudelile sobib ette sööta kõikvõimalikke andmeid. "Need võivad olla nii traditsioonilised seente viljakehade vaatlusandmed, olgu siis ekspertvaaluste või harrastudsteaduse omad, aga ka eDNA andmed. Idealis võivad need kõik esindatud olla, nagu minu mudelis," seletab Copot.

Ehkki olukord seente kaitsmisel pole olnud pikalt kiita, läheb see nooremteaduri hinnangul siiski vaikselt paremaks. Eesrinnas on tema sõnul siin Fennoskandia riigid, kus väga suur arv seeni on jõudnud riiklikesse punastese nimekirjadesse ja rohkem ohustatud seentele rakendub sageli ka riiklik kaitse. "Siiski on igaühe abi on seente liigikaitsel teretulnud, sest suur osa seente liigirikkusest on tugevalt alauuritud," sõnab ta.

Igaühe panus ehk harrastusteadus hakkab tema sõnul tööle suhtluse kaudu. Näiteks võib Copoti sõnul ette kujutada olukorda, kus tavainimene läheb harrastusteaduse projekti käigus metsa, leiab haruldase liigi ja ekspert kinnitab tema leiu. "Siin on oluline just fakt, et vabatahtlik leidis väga huvitava liigi. See tekitab hea tunde ja inimene räägib leiust oma lähedastele, kes hakkavad ka asja vastu huvi tundma. Sellest saab lugu. Seente kaitsmine on lugu ja me kõik oleme selles osalised," ütleb ta.

Ovidiu Copoț kaitseb botaanika ja mükoloogia erialal doktoritööd "Relevance of eDNA, citizen science, and species distribution modelling for fungal conservation" ("Keskkonna-DNA, kodanikuteaduse ja levikumudelite olulisus seente kaitses") 22. augustil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid teadur Kadri Runnel ja professor Asko Lõhmus Tartu Ülikoolist. Oponeeris professor Hans Henrik Bruun Kopenhaageni Ülikoolist.