Harrastusteadus ehk kodanikuteadus (inglise keeles citizen science) annab igaühele võimaluse panustada teadusesse. Juba sajandeid on vabatahtlike kogutud andmed aidanud teadlastel loodust paremini mõista. Samuti suureneb harrastusteaduse osatähtsus keskkonnamuutuste uurimisel.

Harrastusteadlane ei ole lihtsalt vabatahtlik, vaid koostööpartner, kes võib osaleda teadustöö igas etapis alates uurimisküsimuste püstitamisest kuni tulemuste analüüsimiseni. Eestis on siiski enim levinud andmekorjepõhised algatused nagu näiteks EOÜ talvine aialinnuvaatlus, "Eesti otsib nurmenukke", Loodusvaatluste maraton, Veestik.info veekoguvaatlused, TAI "Pane puuk posti" või Keskkonnaagentuuri vabatahtliku seire projektid.

Varasemad uuringud näitavad, et organiseeritud harrastusteadusest loobutakse sageli, sest harrastaja motivatsioon kipub ajapikku vähenema. Kuna teadustöö kvaliteet sõltub suuresti vabatahtlike järjepidevusest, on oluline mõista, mis inimesi osalema motiveerib ja mis paneb neid tegevusest loobuma.

Eestis on harrastusteadlaste kogemusi seni vähe uuritud. Mina pakun nüüd oma Eesti Maaülikooli keskkonnakaitse erialal kaitstud bakalaureusetöös vaadet sellele, miks inimesed oma vaba aega teadusele pühendavad ja millised tegurid mõjutavad nende osalemist.

Igati kasulik ajaviide

Intervjueerisin uuringu käigus 12 inimest, kes olid osalenud vähemalt ühes harrastusteaduse algatuses. Vestluste käigus selgus, et harrastusteadlase teekond saab alguse noores eas: tihtipeale juhtub see koolis, kus kokkupuutest loodusvaatlustega algas elukestev huvi ümbritseva eluslooduse vastu.

Harrastusteadus pakub võimalust rahuldada uudishimu, saada uusi teadmisi, kohtuda teiste huvilistega ja veeta aega looduses. Samal ajal soovivad harrastusteadlased oma tegevusega panustada teadusesse ja ühiskonda laiemalt.

Erinevalt varasematest uuringutest uskusid intervjueeritavad, et nende kogutud andmed mõjutavad päriselt looduskaitselisi otsuseid. Näiteks leidsid nad, et looduskaitsealuste liikide vaatlused võivad aidata ära hoida lageraiet või teisi soovimatuid arendustegevusi.

Harrastusteaduse algatustes osalemist mõjutab igapäevaelu. Kõige sagedamini tõid intervjueeritavad takistusena välja ajapuuduse ning paljud püüdsid vaatlusi teha teiste tegevuste, näiteks jalutuskäikude kõrvalt. Motivatsiooni suurendasid lähedaste kaasamine, looduskaitsega seotud töö või hobid, sh kuulumine seltsidesse ning lihtsalt head ilmaolud. Neid tegureid on algatuste korraldajatel keeruline mõjutada, kuid palju saab ära teha läbimõeldud korraldusega.

Algatuse korraldus mõjutab osalust

Harrastusteaduse kampaaniast või üritusest saadud kogemus mõjutab seda, kas inimene soovib tulevikus uuesti osaleda ja milline on tema üldine suhtumine harrastusteadusesse. Psühholoogid E. Deci ja R. Ryan rõhutavad seejuures, et pikajalise motivatsiooni tekkeks tuleb katta kõik inimese psühholoogilised põhivajadused: seotus, pädevus ja autonoomia.

Aktiivsed ehk teemale sügavalt pühendunud harrastusteadlased ei kohku enamasti tagasi tehniliste või korralduslike probleemide ees. Halva kogemuse korral võib see osaleja jätkata vaatlemist lihtsalt omal käel ning väärtuslikud andmed ei jõua enam teadlasteni.

Vähem kogenud osalejad võivad aga toetuse puudumisel tegevusest sootuks loobuda. Samas näitavad uuringud, et just väiksema panusega osalejad moodustavad enamiku algatuse kogukonnast ning nende tegevuse juures hoidmine on lõpptulemuse seisukohalt väga oluline.

Minu uuring tõi esile, et osalejate vaatest on Eesti harrastusteaduse algatustel nii tugevusi kui ka arenguruumi. Mainiti puudulikku tagasisidet ja vähest läbipaistvust andmete teekonnal. Veel osutati, et uuringute tulemusi jagatakse osalejatega harva.

Positiivse näitena nimetasid vastajad riiklikku karuputke seiret, kus osalejad nägid oma panuse otsest mõju – pärast võõrliigist teatamist mindi taimi kiiresti eemaldama. Samuti hinnati kõrgelt nutirakendusi, näiteks PlutoF GO-d, mis muudavad vaatluste tegemise lihtsaks ja kättesaadavaks igas vanuses inimestele, ning tunnustati juhendajate rolli harrastusteaduse edendamisel.

Kuidas harrastusteadlaste motivatisooni hoida?

Minu bakalaureusetöö tulemusena valmis harrastusteadlase motivatsiooniteekond. See on raamistik, mis kirjeldab, kuidas inimeses tekib soov harrastusteaduses osaleda ja mis seda motivatsiooni toetab või vähendab. Raamistiku põhjal tõin välja neli olulist hetke, kus algatuse korraldajad saavad osalejaid paremini kaasata ja motiveerida.

Esimene samm on huvi äratamine. Harrastusteadlaste hinnangul tuleks algatusi tutvustada peavoolumeedias ja eri suhtluskanalites, et jõuda võimalikult erinevate inimesteni. Samuti võiks harrastusteadust rohkem siduda haridusega, et noored saaksid teaduses osalemisest varakult positiivse kogemuse.

Teises etapis on oluline seada selged eesmärgid, võimalusel koos osalejatega. Kui inimene mõistab, miks tema panus on vajalik, on ta valmis rohkem panustama.

Kolmandaks tuleb toetada pikaajalist motivatsiooni. Selleks peaks harrastusteaduse algatus pakkuma osalejatele võimalust tunda end pädeva, iseseisva ja kogukonna osana. Aktiivsematele võiks anda võimaluse osaleda ka teadustöö järgmistes etappides. Ühtlasi tuleks kõigile osalejatele näidata, et nende panust märgatakse ja väärtustatakse.

Viimane oluline etapp on tagasiside ja tunnustamine. Kuigi küsitletud harrastusteadlased ütlesid, et meened või nimeline tunnustus ei ole nende peamine motivaator, jäid need siiski positiivse kogemusena meelde. Oluliseks peeti sedagi, et teadlased jagaksid osalejatega uuringu edenemist ja tulemusi.

Minu uuringus osales väike hulk inimesi ja tulemusi ei saa laiendada kõigile harrastusteadlastele. Siiski näitas see selgelt, et osalejad tunnevad huvi looduskeskkonna käekäigu vastu, peavad oma panust oluliseks ning soovivad aidata harrastusteadust edasi arendada.