Eelmisel nädalal võitis Brasiilia valimised 80-aastane Luiz Inácio Lula da Silva, kelle jaoks on tegemist neljanda korraga, kui ta riigi presidendiks valiti. USA-s on presidendid üksteise järel olnud eakad Donald Trump ning Joe Biden.

Kui Trump 2016. aastal esimest korda ametisse asus, oli ta 70-aastane, millega oli toona kolmas kõige vanem ametisse asunud president. Teist korda juba 78-aastaselt ametisse asudes, oli ta USA kõige vanemalt ametisse asunud president, lüües sellega üle Bideni rekordi, kes oli üle 100 päeva noorem.

Kilbi sõnul ongi alates Bill Clintoni presidendiks valimisest 1993. aastal USA-s võimul olnud 1940-ndatel sündinud mehed. Ainus erand on Barack Obama, kes sündis 1961. aastal

Samas ei saa Kilbi sõnul öelda, et eakad tipp-poliitikud on probleem ning võrdles poliitikat liiklusega – mõni võib vabalt 90-ndates eluaastates autot juhtida, teine jälle mitte. Ta tõi näitena oma kolleegi, Tartu Ülikooli politoloogia emeriitprofessor Rein Taagepera, kes on küll 93-aastane, kuid teeb siiani uudset ja head teadustööd, seda isegi võrreldes aastakümneid nooremate kolleegidega.

Teadlase sõnul on eakamad poliitikud kogunud poliitilist kapitali juba pikemat aega, sestap õnnestub neil ka kõrgemate ametikohtadeni jõuda. Sinna jõudes hoitakse nendest kinni ja noorem kolleeg ei pruugigi võimalust saada.

Küll aga paistab silma, et Euroopas liiga palju eakaid riigipeasid pole. Seitse aastakümmet on mandri riigijuhtidest elanud ainult Tšehhi peaminister Andrej Babiš ja Saksamaa kantsler Friedrich Merz. Kilbi sõnul on selle taga lihtsalt suurem kaadrivahetus, mis tähendab, et riigijuhid ei püsi ametis nii kaua.

Eesti eristub selgelt oma 1990. aastate noorusliku poliitikaga, rääkis teadlane. "Küsiti, et kes meie seast on endise režiimi ajal teinud okupeerijate koostööd ja tehti täielik restart," rääkis Kilp.

Nii jõudsid Eesti poliitika tippu noored tegijad, nagu Mart Laar ja Edgar Savisaar, kes said valitsusjuhtideks vastavalt 32 ja 41 aasta vanuselt. Samas pole nad olnud ainsad noored Eesti peaministrid.

Sarnaselt eakatele poliitikutele, kes ametisse jõudes sealt ei lahku, on partei noortekogudest nullindatel üles kasvanud nn poliitbroilerid jäänud poliitikasse ja pole noortele ruumi teinud, lausus Kilp.

Sellest põlvkonnast tõi ta esile näiteks Jüri Ratase ja Taavi Rõivase, selgitas Kilp. Mõlemad jõudsid Eesti poliitika kõrgeimasse tippu ehk peaministriks 30-ndates eluaastates. Rõivas, tõsi küll, on nüüdseks suurest poliitikast lahkunud, kuid on jätkuvalt Reformierakonna liige. Ratas on aga nn inkubaatorist Keskerakonna vahetanud Isamaa vastu.

Eestis on valimistel kandideerimiseks alampiir, mis nõuab rahvasaadikuks kandideerimiseks vähemalt 21 aastast elukogemust. Europarlamenti jõudmiseks on nõue kuni 2029. aastani sama, edaspidi saavad aga kandideerida juba 18-aastased. Presidendikandidaat peab olema aga vähemalt 40-aastane.

Rahvastik vananeb

Tartu ülikooli praktilise eetika professori Kadri Simmi sõnul on ainult tore, kui inimesed elavad pikemalt ning teevad seda aktiivselt ühiskonnas kaasa lüües ja hea elukvaliteediga.

Ka Kilp tunnistas, et üks põhjus vanade võimu ehk gerontokraatia leviku taga võiks olla rahvastiku vananemine ja seda näeb kõikjal läänemaailmas. Näiteks tõuseb USA eraõigusliku uurimiskeskuse Rahvastikuinfo Büroo hinnangul sealne 65-aastaste hulk 2050. aastaks 42 protsendi võrra.

Arenguseire keskuse eelmisel aastal koostatud lühiraporti järgi mõjutab ühiskonna vananemine ka Eestit. Näiteks võivad riigi hoolduskulud tõusta kolm kuni 15 korda, samal ajal rahvaarv aga väheneb.

Samas on Simmi sõnul tavapärane süüdistus, et kui ühiskonna vananemisel otsustavad just eakad võimupositsioonide üle ning moodustavad ka suure osa valijatest, siis jäävad nooremate huvid kaitseta

See on aga ka tema sõnul loogiline, et eakam valija ei toeta ainult endasuguseid toetavaid poliitikaid. "Noorte huvide eest seismine on ju tähtis ühiskonna ja kultuuri säilimise vaatepunktist ja miks ei peaks vanemad generatsioonid selle eest seisma. Enamikul [neist] on ju ka lapsed ja lapselapsed," sõnas Simm.

Simmi sõnul ei pruugigi vananev ühiskond tähendada paratamatult gerontokraatia pealetungi. "Praeguse seisuga on ju nooremad generatsioonid ka vanemaid [poliitikuid] valinud. Eks saavad ka muudmoodi valida," ütles ta.

Siiski ei tuleks vanemat generatsiooni võtta kui ainult kulu, lausus Simm. "Nende elukogemus ja teadmised on väga väärtuslikud.  Sageli saavad nad anda palju rohkem, kui võtavad," võttis ta asja kokku.