Iga inimene võib ette kujutada, et kirjutab e-kirja ülemusele, näiteks sellest, miks tema arvates eilne kohtumine ebaõnnestus. Kirjutades jõuab ta tekstis kohani, kus saab aru, et ise ka päris täpselt ei tea, mis ühe või teise asja põhjus olla võis. Siis mõtleb kirjutaja, kuidas seda ebakindlust keeleliselt väljendada võiks. Kas kirjutada:

• ilmselt põhjus on selles;
• äkki põhjus on selles;
• ütleksin, et põhjus on selles;
• võiks oletada, et põhjus on selles;
• võib oletada, et põhjus on selles;
• või oletan, et põhjus on selles?

Võib-olla väljendaks kirjutaja end hoopis kuidagi teisiti. Kas sel on aga lugeja jaoks üldse vahet, millise väljendi ma enda teksti valin? 

Sarnased mõtted ja küsimused on ajendanud mind uurima, kuidas ja miks eestikeelsetes tekstides ebakindlust väljendatakse ja kuidas teksti lugejad seda tajuvad. Enda uurimistöös nimetan kõiki selliseid ebakindlust väljendavaid keelevahendeid pehmendajateks, sest nende abil pehmendab autor sõnumeid, mida ta lugejale saadab.

Vahendeid sõnumi pehmendamiseks on eesti keeles üpris palju, mitmed neist on küllaltki sarnased, nagu ka eelnevast näitest näha oli. Seda, kas sarnaseid pehmendajaid tajutakse erinevalt, saab uurida näiteks katsete abil. Ühe sellise katsega olen juba leidnud, et näiteks on autor, kes kasutab väljendit võib oletada, et põhjus on selles, lugejate arvates oluliselt enesekindlam kui autor, kes kasutab väljendit võiks oletada, et põhjus on selles. 

Milleks pehmendamist uurida?

Iga kirjutaja võidaks teadmisest, kuidas tekstis ebakindlust väljendada nii, et näiteks teksti usaldusväärsus ei kannataks. Eriti oluline on see aga tudengite jaoks, kelle kirjutamist suunavad eri juhendid-nõuded. Neis nõuetes on sageli kirjas midagi stiilis "teaduslik tekst on neutraalne ja objektiivne, ebakindlust tuleb vältida".

Vajab laiemat mõtestamist ja teadvustamist, et pehmendajate kasutust teaduslikus tekstis ei ole mõtet keelata, sest neil keelevahenditel on tekstides täita oluline roll. Uurimused on näidanud, et mitmesuguseid pehmendajaid kasutavad oma tekstides nii üliõpilased kui ka näiteks teadusartiklite autorid.

Oma uuringutest nägin, et bakalaureuseastme esimese aasta kirjutajad kasutavad oma tekstides iga 10 000 sõna kohta ligi 40 pehmendajat. Samas on bakalaureusetöödes neid keelevahendeid sama sõnade hulga kohta 29 tükki.

Pehmendajate arvu ja sellega seotud muutuseid saab seostada kirjutajate kogemuse, kirjutatava teksti eesmärgi ja tekstiga loodava suhtlusolukorraga. Näiteks on bakalaureusetöö kirjutaja esmakursuslasest rohkem kursis, kuidas on üldiselt valdkonna akadeemilistes tekstides tavaks enda ebakindlust väljendada. Ta teab ka, et kuigi tema eesmärk on tööga uusi teadmisi luua, tuleb näiteks tulemuste põhjuste üle arutlemisel ausalt tunnistada, kui asjad lõpuni selged ei ole.

Kui eesti keeles kirjutavate tudengite tekstides pehmendajate kasutus kogemuse kasvuga väheneb, siis ingliskeelseid tudengite tekste uurides on leitud vastupidist: mida kogenum kirjutaja, seda rohkem pehmendajaid tekstis leidub. See vastuolu peegeldab laiemaid erinevusi eri keelte akadeemiliste tekstide kirjutamise tavades.

Uurimus on sattunud suurtel keelemudelitel põhinevate tekstirobotite laialdase leviku ajastule. Kes kunagi on mõnda tekstirobotit kasutanud, teab, et neil tööriistadel ei ole kombeks ebakindlust väljendada. Isegi siis, kui selleks oleks põhjuseid palju.

Minu uurimus tõstatab laiema küsimuse, kas ja milliseid keelelisi vihjeid lugeja vajab, et teksti autori kindlust või usaldusväärsust hinnata ja vajadusel kahtluse alla seada. Samuti loob see teadusliku aluse, et iga kirjutaja võiks olla oma tekstides võimalikult enesekindel ja vajadusel julgelt ebakindel.