Meediapädevuse spetsialist Inger Klesment rääkis, et Eesti lapsed puutuvad juba väikelapseeas ekraanide ja internetti kasutades kokku täpselt samade keskkondadega nagu täiskasvanud. Samas suhtlevad nad korraga väga paljudel eri platvormidel, näiteks Discordis, Snapchatis, Berealis, aga saates ka SMS-e. Peamine koht, kus lapsed aega veedavad, on siiski Youtube. 

Lapsed võtavad eelpool nimetatud keskkondi osana mängust. Kui kirjutamine veel päris selge ei ole, saadetakse häälsõnumeid või tehakse videoid. "Suhtlus ei pea olema tänapäeval seotud kirjutamisoskusega," sõnas Klesment.

Laste mängud on läinud ka nähtavamaks. Klesment selgitas, et kui lapsed mängivad õues, siis tihtilugu on sellega seotud ka üksteise filmimine, naljakate videote tegemine ja nende internetti postitamine. "Kui lapsed on palju telefonis ja nende mängud ning suhtlemine on seotud ekraanidega, siis see ei tähenda kohe kindlasti seda, et mängud on asendunud ekraanimängudega, vaid need on rohkem kokku põimunud ja üksteisest teinekord sõltuvad," rääkis ta.

Klesment tõi näite, et kui lapsed käivad mänguväljakul, siis sageli mängib neil taustal Youtube, kust kuulatakse muusikat. See pikendab aga mõõdetavat ekraaniaega. Nii võibki jääda mulje justkui istuks lapsed päev läbi ekraanide taga.

Pussitav põrsas Peppa

Meediasisu mõjutab juba väikelapsi. Kui laps arvab, et vaatab Youtube'ist "Põrsas Peppa" multikat, siis tegelikult ei pruugi see olla originaalmultikas, vaid tehtud ümber nii, et põrsad pussitavad üksteist, suitsetavad või joovad alkoholi. "Algoritmid põhinevad sellel, mida sulle meeldib vaadata, seda ka rohkem näidatakse. Kahjuks on selliseid inimesi, kes teevad niimoodi, et kui laps vaatab multikat, siis järgmine multikas on selline, kus ekraan on kaheks jagatud. Ühel pool jookseb originaalmultikas, teisel pool näidatakse aga sellele vanuserühmale sobimatut tegevust," nentis Inger Klesment.

Kui laps video lõpuni vaatab, siis järgmisena võib ta näha juba rohkem seda, mis oli paremal pool. "See juhtub väga kiiresti. Vanem samal ajal teeb süüa ja silmanurgast näeb, kuidas laps vaatab Peppa multikat, aga sisu on vahepeal väga kõvasti muutunud," rääkis ta.

Sel kevadel Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis oma magistritööd kaitsnud Klesment uuris oma töös lähemalt, kuidas arendada 5- kuni 10-aastaste laste meedia- ja digipädevusi. Ta sai aru, et kõige suurem oht internetimaailmas on ikkagi laste omavaheline käitumine. See võib puudutada loata filmimist ja pildistamist, aga ka suhtlusprobleeme, mis tulenevad sellest, et üksteist ei mõisteta. Näiteks saadakse erinevalt aru tujukujudest ehk emotikonidest. "See, mis näitab ükskord nalja üle naermist, võib teinekord tähendada sõbra üle naermist ja sellest ühtemoodi arusaamine on ka täiskasvanutele raske," selgitas ta.

Teine väga suur oht on meediapädevuse spetsialisti sõnul see, kuidas lapsed usuvad, et keegi kontrollib Tiktoki või Youtube'i laetud video sisu tõelevastavust. Seda ka juhtudel, kui video käsitleb midagi olulist.

"Kõik me teame, et see ei ole nii. Kui lapsega rääkida ja küsida, et kui koos teeksime video meie toredast laupäevast ja paneksime selle Tiktokki ning räägiksime selles videos muuhulgas ka Ukraina sõjast, siis kas me peaksime selle enne kuhugi kontrolliks saatma, kes siis vaataks, kas meie faktid on õiged. Lapsed saavad tegelikult väga kiiresti aru, et ei tea küll, kellele video kontrolliks saata tuleks. Nad eeldavad aga automaatselt, et kui täiskasvanud inimesed millestki räägivad internetis, siis see on üle kontrollitud ja tõsi," rääkis Klesment.

Kolmas probleem on Klesmenti sõnul selline, millest täiskasvanutel on sageli raske aru saada, kuigi lastele tekitab palju muret ja omavahelisi tülisid. Lapsi häirib tõsiselt mängude kaaperdamine. See tähendab, et saadakse kätte üksteise paroolid, häkitakse teiste kontodesse sisse ja rikutakse ära kogu mängu jaoks loodud tegelaskuju või maailm. "Kuna lapsed on selle alla pannud tihtilugu tunde tööd ja sageli ka vanemate raha, siis see on probleem," lausus ta. Selle läbi pressivad Klesmenti sõnul päris väikesed lapsed ka üksteiselt raha välja. Lubatakse paroolid tagasi anda, kui laps annab vastu raha.

Lapsed ütlevad sedagi, et kui nad vanematele räägivad, mis neil mängus juhtus, siis vanemate esimene reaktsioon on võtta telefonid käest. Teine kord laps ei julgegi oma muredest rääkida, sest teda karistatakse selle eest. Klesment soovitab, et kui laps vanema poole pöördub mõne taolise murega, siis vanem võiks eelkõige last hinnanguvabalt kuulata. "Ei tasu öelda, et ah, see on mingi mäng, saage üle ja pange telefonid käest ning minge välja jooksma. Tasuks ära kuulata, milles probleem on ja mõista, miks see mäng on lapsele nii oluline ja millist rolli see tema elus täidab ning miks ta seda mängida tahab," sõnas ta.

Nooremate, 5–10-aastaste laste puhul peaks Klesmenti hinnangul vanemad olema kursis kõigega, mida lapsed internetis teevad. "Mitte nüüd nii, et vanem on kogu aeg kõrval ja loeb salaja sõnumeid, sest 10-aastase puhul see juba rikub usaldust, aga kui räägime 5–6-aastastest, siis mina küll julgustan vanemaid vaatama, milliseid sõnumeid lapsed omavahel saadavad," sõnas ta.