Google'i otsingumootor käivitus aastal 1998. Iga sekund saab see otsingumootor pea 100 000 päringut. Päevas otsivad inimesed Google'i vahendusel infot umbes 8,5 miljardit korda. Info on muutunud kergesti kättesaadavaks, ent selle hulga ja kiirusega ei pruugi inimeste aju alati sammu pidada.

Infoküllus loob segadust ja soodustab valeinfo levikut. Selle vastu astus võitlusse Tartu Ülikooli juures tegutsev Balti infohäirete sekkekeskus, mille eestvedajate hulka kuuluvad meediapädevuse nooremteadur Maia Klaassen ja meediapädevuste arendaja Inger Klesment.

Keskus kuulub Euroopa Liidu 14 samalaadse teadmuskeskuse võrgustikku ja tegeleb peamiselt faktikontrolli, meediapädevuse arendamise ning desinformatsiooniuuringutega. 

"Balti infohäirete sekkekeskuses on kokku saanud erinevate erialade  inimesed. Meie puhul praktiseerivad ajakirjanikud, poliitikauurijad, regiooniuurijad, faktikontrollijad ja teadlased," selgitas Maia Klaassen. Ta rääkis, kuidas nende eesmärk on ennetada seda, et ühiskond oleks vastuvõtlik infohäiretele. 

Teadusmaailmas on kasutusel väljend nurjatu probleem (wicked problems), mis tähendab, et probleemi põhjused on süsteemsed ja kaugele ulatuvad. Infohäireid võibki nimetada nurjatuks probleemiks. "Me keegi ei ürita täielikult infohäirete probleemi ära lahendada, aga üritame olla võimalikult tugeva vastupanuvõimega ja võimalikult palju riske maandada," selgitas Klaassen.

Omaette teema on see, et valeinfo, vandenõuteooriad ja vaenulike riikide mõjutustegevus õõnestavad usaldust ühiskonna ja demokraatia vastu, ent sellel ei ole sageli mingeid tagajärgi. "Meil ei ole otseselt tagajärge sellele, kui sa valetad või tegeled vaenuliku mõjutustegevusega. Ja ei ole ka tagajärge sellele, kui sa absoluutselt ei toetu faktidele," märkis Klaassen.

Ta usub, et mingis mõttes on maailm jõudnud kõige hullema stsenaariumini, mida infohäiretele mõeldes ette võib kujutada. Üks viide sellele on see, et inimesed blokeerivad ära selle, mis neile ei meeldi. Ehk siis selleks, et inforuumis oleks hea olla, tuleb mingi osa justkui eemaldada.

"Seeläbi luuakse endale roosamanna infomull, kus tundub, et kõik on enam-vähem ühel meelel. Päris maailmal on selle peegeldusega vähe pistmist ja siis ollakse üllatunud, et oi, minu riigis elab ka inimesi, kes valivad erakonda, mis mulle üldse ei meeldi, kuidas see võimalik on. Seda, kuidas see võimalik on, saab reaalajas näha rullumas lahti kohtades, mille paljud on hüljanud, näiteks kommentaariumid. Ei ole nii, et seal on ainult külahullud koos," rääkis ta.

Info hindamine muutub samal ajal Inger Klesmenti sõnul üha keerukamaks. "Inimesed peavad ise suutma leida õige info ja suutma eristada, millistel põhjustel on see loodud, kelle poolt, kes seda rahastas," kirjeldas ta. Valeinfo sihib eri sihtrühmi erinevalt: noori meelitab see mängude või sotsiaalmeedia kaudu, eakaid aga petutaktikatega, mis mängivad tehnoloogilise ebakindluse või usaldusväärsuse peale.

Kogu kompotti on omaette segadust toonud tehisintellekti levik. Kui arutada, kas tehisintellekt on hukatus või abimees, siis siin kindlat vastust ei ole. Inger Klesment ütles, et liialt heal teel maailm ei ole. Ta tõi välja, et praegu ei ole veel teada, kuidas tehisintellekt inimeste mõtlemisvõimet mõjutab.

Klaassen ise on hiljuti hakanud rääkima hukatuse poolest. Kui ta umbes 2,5 aastat tagasi hakkas rääkima keelemudelitest ja sellest, kuidas neid formaalhariduses kasutada nii tudengi kui haridustöötaja vaatest, siis esindas ta rohkem tehnooptimistlikku vaatenurka, kus puudutas küll ka riske, aga lõpuks näitas ka uuringuid, mis viitasid, kuidas tehisintellekti abil saab lihtsamini ära teha tegevused, mida üldiselt inimesed nagunii ei naudi.  

"Nüüdseks ma olen aru saanud, kui palju raha kulutavad tehisintellektiga tegelevad ettevõtted selle peale, et haipi suurendada ja öelda: "Viska aju aknast välja, ChatGPT mõtleb sinu eest. Kõigest 22.99 eurot kuus!"," tõi ta näite. Seega leiab Klaassen, et tema moraalne kohustus on rääkida hukatuse poolest.

"Me olime paanikas, kui tuli trükipress, sest kui inimesed käsitsi raamatuid ei kirjuta, siis nad ei mõtle asju läbi. Kui veel kaugemale tagasi minna, siis kirjutamine kui selline tekitas paanikat, sest vanad filosoofid arvasid, et siis sa ei mõtle enam. Mul on tunne, et inimkond ajalooliselt paanitseb üle uute tehnoloogiate pärast. Mu enda lootus on, et me kohaneme. Aga praegu ma ikkagi näen pigem seda, et viskame aju aknast välja," sõnas ta.

"Ma arvan, et inimesed, kes tegelevad info vastupidavusega, võiksid avalikus ruumis esindada pigem hukatuse häält juba ainuüksi sellepärast, kui palju makstakse selle lobi eest, et tehisintellekt lahendab kõik mured," lausus Klaassen.

Hea meediapädevus, aga palju pseudoteadust

Kuigi Eesti inimesed paistavad rahvusvaheliselt silma kõrge meediapädevuse poolest, levib endiselt ohtralt pseudoteadust ja kahtlasi ravimeetodeid. "Paberil on meil meediapädevustega olukord suurepärane. Nüüd võiks küsida: miks sellest hoolimata on ühiskonnas niivõrd palju valeinfoga raha teenivat tegevust?" arutles Klaassen.

Ta viitab sellele, et Eesti head tulemused on sageli seotud spetsiifiliselt vene mõjutustegevuse äratundmisega. See aga ei tähenda, et samad inimesed märkaksid ka Kremli narratiivide varjatud kuju näiteks vandenõuteooriates või alternatiivravis.

Infohäirete keskuse töö ulatub Inger Klesmenti sõnul väga erinevate sihtrühmadeni. Nii tegelevad spetsialistid lasteaialastega, aga ka eakatega. 

Näiteks tehakse koolitusi päevakeskustes ja väärikate ülikoolides. Klaasseni sõnul on eakatega mõnes mõttes isegi lihtsam. "Neil on alles niisugune taju, talupojatarkus või paranoia, mis on vajalik, et infomäsus orienteeruda," lausus ta.

Nooremate sihtrühmadega on keerulisem. "Kui puudub arusaam, et see on probleem, kui Hiina saab teada kõik andmed selle kohta, millal ma nina nokin, siis on raskem seletada, miks me üldse selle teemaga tegeleme," tõdes Klaassen.

Faktikontrolli osas rõhutab ta, et tegemist ei ole pelgalt ajakirjanduse asendusega, vaid väga sihipärase ja kasuliku tööriistaga. "See on nagu ristpeaga kruvikeeraja – kahjuks ta kõiki kruvisid ei suuda ära keerata, aga ta on sellegipoolest vajalik tööriist, sest kui valeinfo on ülikergelt leitav, siis peab olema ka kuskilt võimalik leida usaldusväärne kontroll," rääkis ta.

Miks üldse sellise tööga jätkata, kui valeinfo ei kao ja platvormid mängivad topeltmängu? Klesment tunnistab, et tal on väga isiklik põhjus. "Mul on endal kolm last ja väga egoistlikel põhjustel tahaksin, et nemad oleksid teadlikumad ja et õpetajatel ja lapsevanematel oleks tööriistu, teadmisi, koolitusi."

Klaassen mõistab, et maailma ta päästa ei suuda. "Aga ma suudan olla niisugune häiriv hääl kellegi kuklas, kes võib-olla koos kolleegidega suudab ühiskonda kaitsta selle eest, mis juhtub, kui me kõik otsustame, et meil on sellest teemast suva," lausus ta.

Tema hinnangul seisab maailm lähiajal silmitsi nähtusega, mida võib võrrelda rohepesuga: platvormid üritavad jätta mulje, nagu kaitseksid nad kasutajaid, ent tegelikult käib see kõik samade kasumimudelite järgi. "Oi, meie ei tegele mõjutustegevusega, kõik teie andmed on turvaliselt hoitud Shanghai serveriruumis. Siis vähemalt meie oleme need, kes karjuvad vahele: ei ole nii. Ja me näitame ka, miks ei ole," ütles ta.