"Viha paikneb võimuskaalal väga kõrgel kohal. Vihastades tunnete end võimukana ja et peate midagi tegema," ütleb Breeze. Seevastu hirmu tundev inimene tajub oma võimu väiksena ja tahab pigem põgeneda. "Suure hirmu korral hääletatakse sagedamini konservatiivse partei poolt: otsitakse midagi, mis pakub turvalisust," kõrvutab professor.

Tundeid nagu viha, hirm, aga ka rõõm ja rahulolu saab keeles edasi anda kindlate sõnadega. Nagu Breeze oma hiljutises külalisloengus osutas, saab arvutilingvistika meetoditega kõik need sõnad tekstist üles leida ja n-ö teksti temperatuuri mõõta. Samuti kirjeldas ta, kuidas populistlikud poliitikud kasutavad niisugust keelt teadlikult või alateadlikult, et inimesi üles kütta ja selle kaudu hääli püüda. "Kui oled nördinud või vihane, hääletadki radikaalse muutuse poolt, sest tahad võimulolijaid kukutada," arutleb Breeze.

Kuidas kõneles Erdogan?

Emotsioonidega seotud keelekasutuses saab Ruth Breeze'i sõnul eristada kolme tasandit. Esiteks saab sõnadega nagu kurb või rõõmus kirjeldada tunnet. Teisalt võivad n-ö tundesõnad ise emotsioone esile kutsuda: näiteks tajuvad inimesed sõna haigus kuuldes kurbust. Viimaks on olemas ka emotsionaalsed keelendid nagu "oi, ei". "Need väljendavad kindlat tunnet, kuigi pole otsest põhjust, miks näiteks oi ja ei peaksid sellega seotud olema," kirjeldab Breeze.

Kolm sõnatasandit tingivad Breeze'i sõnul keerulise olukorra, kus üksnes arvutuslikele meetoditele toetudes on keelt uurida keeruline. Siiski saab arvutilingvistikas juba üht-teist ära teha. "Esiteks on väga lihtne leida kõik sõnad, mis kirjeldavad mingit emotsiooni," toob professor välja. 

Näiteks saab platvormidega nagu Sketch Engine lasta arvutil otsida tekstist sõnu, mida kasutatakse sarnases kontekstis sõnadega kurb, õnnelik või vihane. See eeldab, et inimene annab uurimistöösse oma panuse, valides masinale tekstist välja tundelaengut kandva keelematerjali. "Nii on võimalik luua oma väike sõnastik sõnadest, mis on konkreetses tekstis võrdsustatud kurbuse või õnne väljendamisega. See on üsna usaldusväärne," märgib professor.

Teisalt võimaldab arvutilingvistika uurida sõnu, mis emotsioone esile kutsuvad. Kasutades näiteks Orange'i tarkvara, saab tekstile teha meelsusanalüüsi. Nii selgub, millised sõnad on märgitud postiivseks ja millised negatiivseks. Breeze'i sõnul võib masin anda aga esimese hooga vastuse, justkui kannaksid kõik tekstis olevad sõnad üht või teist tundelaengut. "Kui proovida süsteemi veidi täiustada, hakkab asi ilmet võtma. Täpsema analüüsi jaoks tuleb koostada oma sõnastik sõnadest, mis teie arvates kirjeldavad või kätkevad teid huvitavaid emotsioone," soovitab ta.

Näiteid sellistest uuringutest juba leidub. Näiteks uuris üks Breeze'i Türgi kolleeg emotsioone Türgi poliitilises diskursuses. Ta töötas läbi Erdogani kõned ja märgendas seal ära kõik tema hinnangul tunnetele viitavad juhud. Kui n-ö koodiraamat valmis, sai ta nupuvajutuse peale kätte kõik vihale, uhkusele jne viitavad näited. "Tekkis Türgi poliitilise diskursuse tundesõnastik. See võimaldab näidata, kuidas Erdogani kõnede n-ö emotsionaalne temperatuur või värving on aastate jooksul muutunud," kirjeldab Breeze.

Uuritud ajavahemikku jäid ka Erdogani valitsuse vastased 2013. aasta Gezi pargi meeleavaldused, kus osales umbes 3,5 miljonit inimest. Protestilainele järgnesid Breeze'i sõnul karmid vastumeetmed, kus inimesi represseeriti ja osa neist lahkus riigist. "Sel hetkel Erdogani diskursus muutus. On näha, et enne proteste oli ta positiivsem, kuid pärast neid muutus negatiivsemaks ja polariseerivamaks," osutab ta.

Polariseerumine on Breeze'i sõnul mõõdetav suurus, millest annab tunnistust, kui tekst on täis tugevaid positiivseid ja negatiivseid laenguid.

Viha toob laike ja hääli

Üks Ruth Breeze'i loengu sõnum oli, et poliitkommunikatsiooni uurivad sotsiaalpsühholoogid ja keeleteadlased peaksid rohkem koostööd tegema. "Poliitkommunikatsiooni uurijaid tasub kuulata. Peame neid keeletadlastena sageli pealiskaudseks, sest nad ei tegele otseselt keelega, vaid kommunikatsiooniga. Ometi on nad teinud palju sotsiaalseid eksperimente," arutleb ta.

Breeze meenutas näiteks üht kümmekonna aasta eest tehtud sotsiaalpsühholoogilist katset. Katse autorid kirjutasid valmis sarnase valimiskõne mitmes variandis, kus sama info pidi tekitama erinevaid emotsioone: üks variant viha, teine hirmu, kolmas rahulolu jne. "Tulemusena oli ainus variant, mis pani inimesi radikaalse lahenduse poolt hääletama, viha tekitav kõne," sedastab professor.

Niisuguseid leide tuleb Breeze'i sõnul aga alati vaadata kohalikus kontekstis. Igas riigis on oma populistlikud parteid ja poliitikud, olgu siis vabariiklased USA-s või Ühendkuningriigi reformistid, Prantsusmaa Marine Le Pen ning Hispaania Vox ja Podemos Euroopas. "Nad kõik kipuvad tekitama inimestes suurt viha. Hispaanias algaski kogu Podemose liikumine rühmitusest nimega Indignados ehk "nördinud inimesed"," toob professor välja. 

Nagu öeldud, paneb viha inimesi tegutsema ja radikaale valima, hirm aga soodustab alalhoiutunnet ja võib edu tuua konservatiividele. Seevastu n-ö peavooluparteid rõhuvad Breeze'i sõnul klassikalisematele teemadele nagu rahvuslikule ühtsusele või ühistele ja euroopalikele väärtustele. "Nende kõnesid lugedes ei leia sealt kuigi palju emotsiooni," märgib ta.

Seni on rida poliitdiskursust uurivaid keeleteadlasi, nagu Ruth Wodak, Teun van Dijk ja Norman Fairclough, uurinud Euroopas eeskätt ideoloogiat. "Tegelikult ei hääleta inimesed tingimata ideoloogia, vaid emotsiooni ajel. Emotsioon annab ideoloogiale jõu," tõdeb Breeze. 

Tema hinnangul on Euroopa ja USA diskursus muutunud viimastel kümnenditel polariseerunumaks. Ühes oma 2010. aasta paiku avaldatud uuringus tõdes ta, et Briti parteid üritasid olla peavoolus ja mäng käis piltlikult öeldes selle nimel, kes suudab poliitspektris olla keskmisem. "Nüüd on mängu eesmärk lükata inimesi äärmustesse ja sotsiaalmeedia on seda minu arvates tugevalt soodustanud. Ühismeedias löögile pääsemiseks ja laikide saamiseks peab ütlema midagi äärmuslikumat," sõnab ta. 

Enne postitamist lugege kümneni

Mida võiks aga teha lugeja, kes soovib näiteks valimiste lähenedes end poliitikute sõnumitel mitte mõjutada lasta? "Üks soovitus oleks, et enne ühismeedias sõnumi saatmist lugege kümneni. Hingake sisse, hingake välja ja mõelge: kas ma tõesti tahan seda edastada?" soovitab Ruth Breeze. Suuresti ringlebki sisu ühismeedias tema sõnul spontaanse ja vaistliku edasijagamise toel.

Teiseks peab Breeze oluliseks, et inimesed õpiksid märkama, kui nende tunnetega manipuleeritakse. "Küsige endalt: mida see tekst üritab teid tundma panna? Kui see üritab teid vihale ajada, siis miks?" osutab ta. Mõnel juhul võib viha olla tema sõnul õigustatud, mõnel juhul mitte.

Säärast allikakriitikat soovitab professor ka digimaailmas enesekindlatele noortele. Näiteks uuris üks Swansea Ülikooli töörühm Breeze'i, kuidas ühismeedia suunab noori kindlas suunas: näiteks kaubandusliku, aga ka seksuaale ahvatlemise või islamiäärmuslusega seotud sisu juurde.

"Kõik algab pealtnäha süütutest sõnumitest, mis on veidi emotsionaalsed, aga lükkavad kasutajat teatud suunas. Nii leitakse üles inimesed, kes sellele reageerivad," kirjeldab ta. Sestap võiks ka noor lugeja põnevat sõnumit nähes mõelda: miks ma sellele reageerin, ning kes see on ja mida ta minust tahab?

Laiemalt soovitab Breeze arvutilingvistika meetodeid poliitkommunikatsiooni uuringutes rohkem kasutada ja vastupidi. Nii saab lahti harutada näiteks Trumpi toetajate või Hispaania incelite ehk tahtmatus tsölibaadis elavate meeste mikrodialektid: milliseid ja mis tundelaenguga sõnu nad kasutavad ning millised on nende väärtused. "Viis, kuidas millestki räägitakse, mõjutab seda, kuidas sellest mõeldakse, ja vastupidi. See on sünergia," ütleb professor.

Ruth Breeze pidas loengu "Describing, Expressing and Provoking Emotion in Political Discourse: What can Corpus Linguistics Contribute?" ("Tunnete kirjeldamine, väljendamine ja esilekutsumine poliitilises diskursuses: kuidas saab korpuslingvistika kaasa aidata?") 4. veebruaril Tartu Ülikooli Talvekoolis.