Elukohalähedus ning õdede-vendade õppimine samas koolis on kaks kriteeriumit, mille alusel laps kooli määratakse, kuid seal kõrval teatud koolides katsete lubamine tekitab küsimuse, millistel poliitikatasandi otsustel see tugineb. Selle taga, millises koolis alustab laps oma haridusteed, on tegelikult haridussüsteemi koolivaliku poliitika.

On riike, kus öeldakse selgelt välja, et lapsevanemal on suur sõnaõigus otsustamaks, millise kooli 1. klassi tema laps läheb. Nendes riikides aga on enamasti koolide valik mitmekesine ning see mitmekesisus ei tähenda tugevamaid ja nõrgemaid koole. Samuti on neis riikides lepitud kokku koolivaliku kesksetes põhimõtetes, mis välistab selle, et mõni kool valib endale välja targemad õpilased ja sotsiaalmajanduslikult tugevamad pered.

Eestis on aga teisiti: poliitikatasandil ei ole selgelt öeldud, millised on koolivaliku põhimõtted.

"Eestis on pigem hästi maha salatud, et mõnedesse koolidesse ei määrata, vaid lastakse koolidel valida," nentis Triin Lauri "Huvitajas". Samuti ei näe ta selle teema ümber praegu arutelu.

"Mina oma uuringutes olen jõudnud järeldusele, et Eesti pigem viljeleb peidetud koolivalikut. Meil on selgesõnaliselt välja öeldud, et meil on elukohapõhine kool, meil on rõhutatud, et meil on ühtluskool, meil ei ole erinevaid harusid koolis. Aga samal ajal teatud piirkondades see nii ei ole," sedastas Triin Lauri, kes sooviks näha arutelu ja riigipoolset seisukohta, millist hariduslikku eesmärki täidab teatud koolides katsete lubamine.

Mida siis ikkagi koolikatsetega mõõdetakse?

"Koolikatsetega valitakse välja need pered, kellel on olnud ambitsiooni, tahtmist ja võimalusi tegeleda sellega, et nende lapsed käivad eelkoolides ja tegeleda etteõpetamisega," kirjeldas Lauri.

Mõni lapsevanem võibki pooldada seda, et tema laps on andekam ning võiks koolikatsete kaudu tõestada oma teadmisi ja nii saada koos õppima teiste andekatega.

Samas aga pole päris selge, mida ikkagi koolikatsetega mõõdetakse. On tõenäoline, et koolikatsetel matemaatika ja lugemisoskuse testimisega ei valita välja mitte andekamaid lapsi, vaid tugevamaid peresid, kes on saanud pühenduda oma lastele katsetel küsitavate teadmiste õpetamisele.

Nii koolikatsetega kui ka määramisega laste koolidesse jagamine loob ebavõrdsust.

Koolikatsete tulemusel koonduvad selekteerivatesse koolidesse sarnase peretaustaga lapsed. Etteõpetatud laste teadmised kooli astudes on paremad, mis justkui loob aluse saavutamaks nende lastega paremaid õpitulemusi - see meeldib nii lapsevanematele, õpetajatele kui koolijuhtidele.  

Elukohajärgne määramine toodab segregatsiooni ehk grupipõhist jaotumist ja ebavõrdsust. Mida ebavõrdsem on oma linnaosade poolest linn tervikuna, seda rohkem koonduvad koolimääramise kaudu samasuguse sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased samadesse koolidesse. Näiteks linnaosas, kus elavad sotsiaalmajanduslikult kehvema taustaga perede lapsed, puutuvad need lapsed koolimääramise tagajärjel kokku vaid samasuguse taustaga perede lastega. Jõukamates linnaosades koonduvad määramise tulemusel samadesse koolidesse jõukamate perede lapsed.  

Mis võiks olla lahendus?

Triin Lauri koostöös IT- ja majandusteadlaste Andre Veski ja Kaire Põdraga on uurinud võimalusi teha sobituslahendus koolikohtade määramiseks.  

Sobitusmehhanism on majandusteoreetiline lähenemine, mis sobitab erinevaid kriteeriume arvesse võttes kokku kaks turu osapoolt algoritmi abiga. Selle väljamõtlemise eest pälvisid 2012. aastal Nobeli preemia Lloyd Shapley ja Al Roth.

Koolikohtade määramisel aga sobitaks see kokku pere ja riigi ning kooli huvid. See tähendab, et nii lapsevanemad reastavad oma eelistused, näiteks elukoha või töökohal lahendus, soov minna sõbrannaga ühte kooli, teatud õppesuuna eelistus jmt. Koolide poolelt oleksid määratud omad kriteeriumid, näiteks kodulähedus, samas koolis õppivad õed-vennad või näiteks see, et eeliskoheldakse teatud nõrgema taustaga või muukeelseid lapsi.

Seejärel analüüsib algoritm perede koolieelistusi ja kogukonna nägemust sellest, kuidas lapsi peaks koolidesse jagama ning jagab lapsed just selle alusel koolidesse.

Loomulikult ei suuda sobitusalgoritm ära lahendada probleemi, et suur osa peredest sooviks 52 kooli hulgast saada oma last just teatud nelja kooli. Küll aga võtab sobitusalgoritm ära vajaduse teha koolikatseid.

Samuti võtab algoritm ära perede vajaduse manipuleerida vastuvõtusüsteemiga ehk näiteks välistab vajaduse registreerida last elama kooli lähedale, ehkki tegelikult seal ei elata.

Sobitusmehhanismil tuginev algoritm aitab lapsi koolidesse jagada näiteks New Yorkis, Bostonis ja mitmel piirkonnas Hollandis. Eestis aga kasutavad sobituspõhist algoritmi lasteaiakohtade jagamisel näiteks Harku vald.

Triin Lauri leiab, et Eestil e-riigina on väga head eeldused võtmaks kasutusele algoritmipõhine koolivalikusüsteem. Avalikku poliitikat uuriva ja õpetava teadlasena on Triin Lauri koos oma kolleegidega teinud selle ettepaneku ka Tallinna haridusametile, ehkki seni tulutult.