Ajakirjanik Marju Himma nentis pika ülevaate alguses, et koolikohtade määramisega seotud fiktiivses sissekirjutamises ei ole tegelikult midagi uut ning see oli teemaks ka nõukogude ajal. Palju pole muutunud - endiselt tuleb ette, et last kesklinna nn eliitkooli panna sooviv, perekond kirjutab end sisse aadressile, kus nad ise ei ela.

Tallinnas on kuus kooli, mille esimesse klassi saamiseks tuleb sooritada katsed. Veel mullu oli nende hulgas ka Gustav Adolfi Gümnaasium, mis aga tänavu otsustas katsetest loobuda. Kuna tegu on samuti maineka kesklinna kooliga, kuhu määratakse laps elukoha järgi, tekkis olukord, kus vahetult enne taotluste esitamist hakkasid lapsevanemad oma laste elukohaks registreerima Kalamaja, sest seal asub kooli algklasside hoone.

"Ma ei ole sel aastal vaadanud nende õpilaste arvu, aga ma võin väita küll seda, et täna selle koolitaotluse esitanud lapsevanematest ca pooltel ei ole see üldse kodulähedane kool," kommenteeris Tallinna haridusameti juhataja Andres Pajula.

"Väga suur tõenäosus on, et nad siin tegelikult kõik ei ela. Aga ma ei ütle seda etteheitvas toonis. See on hoopis palju laiem hariduskorralduslik küsimus. Miks inimesed, kui me räägime, kirjutavad ennast sisse koolide lähedale, mis on mainekad, prestiižsed, kus on hea tase olnud? Et miks, kuigi nad elavad hoopis teises kohas?" lausus Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur.

Tallinna haridusamet näeb asja aga teist moodi. Pajula küsis, miks öeldakse, et lapsevanemad ei taha oma lapsi kodulähedasse kooli panna.

"Selles mõttes, et Tallinnas on kuskil 5400 last, kellele me peame elukohajärgse kooli määrama. Enamus neist teevad avalduse oma kodulähedasse kooli. On see Tallinna 32. Keskkool, Tallinna Õismäe Lütseum, on see Kuristiku gümnaasium. Paljud teevad sinna oma kodulähedasse kooli avalduse. Pelgulinna gümnaasium on nii täis õpilastest pungil tegelikult, et seal ei ole kunagi puudu olnud nendest õpilastest. Kalamaja on täis täpselt samamoodi," selgitas ta.

Agur leiab, et probleem on munitsipaalkoolide ebaühtlases kvaliteedis ning muutused peaksid algama koolijuhtide valimisest. "Seni, kuni on tähtajatud töölepingud koolijuhtidel, on eluaegsed direktorid, kes tiksuvad mugavusstoonis, ega siis jumala armust ei hakka koolis midagi muutuma, kui koolijuht midagi ette ei võta selle jaoks," sõnas ta.

Belgias on koolikoha saamise protsessis palju markantsemaid juhtumeid

Seoses koolikohtade temaatikaga Eestis tegi ERR-i korrespondent Brüsselis Johannes Tralla ülevaate Belgia olukorrast. Ning mõne sealse kooli puhul tundub, et Eesti lapsevanemate elu on Belgiaga võrreldes veel üsna lihtne.

Brüsseli külje all asuva väikelinna Tervureni lopsakas roheluses asub hinnatud Heilig-Hartcollege. Igal kevadel kordub seal sarnane rituaal - sadakond lapsevanemat voldivad kooli ees lahti välivoodid ja jäävad mitmeks päevaks laagrisse.

"Me oleme siin kolmandat päeva. Magame siin kolm ööpäeva. See on hämmastav, aga inimesed teevad teinekord laste nimel hullumeelseid asju," tunnistas lapsevanem Steven.

Heilig-Hartcollege võtab tänavu põhikooli vastu 105 avaldust ja sisse saab see, kes paberi esimesena lauale paneb. Kusjuures võidujooksust ei pääse ka need, kes on seal läbinud algkooli.

"Mu tütar on siin koolis käinud alates üheksandast eluaastast ja ta on nüüd 12-aastane. Me peame siin ootama kolm ööd ja päeva, et saada teada, kas ta saab jätkata õpinguid samas koolis. Me ei ole kindlad, sest tal on järjekorranumber 110. Mis mu tütre tulevikust saab? Mul pole plaani B," rääkis lapsevanem Alexander.

Vältimaks kaost ja rüselemist on lapsevanemad kokku leppinud ranges süsteemis. Juba nädal enne avalduste vastu võtmise päeva patrullivad vabatahtlikud ümber kooli, et koju saata liiga varajased telkijad. Niipea kui esimene julge kooli ette laagrisse jääb, saadab vabatahtlik patrull sajakonnale saatusekaaslasele sõnumi ja algab võidujooks järjekorra moodustamiseks. Tänavu anti stardipauk eelmise pühapäeva õhtul kell 10 - kolm päeva enne seda, kui kool dokumentide vastuvõtmiseks uksed avab.

"Ma jõudsin siia 18 minutiga. Ja mul on järjekorrapilet numbriga 98," ütles lapsevanem Steven.

Iga paari tunni tagant helistavad vabatahtlikud järjekorra läbi, tehes nii kindlaks, et ükski inimene pole kooli eest lahkunud. Nii magavadki koolikoha soovijad lageda taeva all või autos.

"Õnneks toimub siin koolis avalduste esitamine maikuus. Mõne kooli puhul on see veebruaris ja siis on väga külm," leidis Steven.

"Õnneks on üks kord Belgias ka ilus ilm, nii et meil on vedanud. See on tegelikult lõbus," kommenteeris lapsevanem Yves.

Suurem osa inimesi on koolijärjekorras seismiseks võtnud töölt puhkuse. Trallale ütlesid nad, et Eesti ei peaks sellist süsteemi enda juures rakendama.

Kui kätte jõuab otsustav päev, joonduvad laagrilised hommikul kella kuuest kooli ukse taha, et välistada viimasel hetkel vahele trügijad. Kõik kulgeb rahulikult ja kooli direktor on rõõmus, et vanemad on loonud toreda süsteemi.

"Juba kümme aastat teevad inimesed nii. Ma olen selle üle väga uhke. Inimesed on palunud süsteemi mitte muuta. Neile meeldib järjekorras olla, nad õpivad üksteist tundma ja saavad sõpradeks," ütles Heilig-Hartcollege'i direktor Rina Vanderstappen.

Brüsselis elav eestlanna Mari-Liis Jõõts lausus, et tal on telk valmis pandud. Jõõtside vanem tütar loodab tuleval aastal samuti Heilig-Hartcollege´isse pääseda.

"Meie jaoks on see võib-olla imelik, me võime selle üle naerda või vihastada, aga samas kui me elame siin, siis see on see, mis meid ees ootab ja tuleb läbi teha," nentis Jõõts.