Tallinna ülikooli vanemteadur Liisi Keedus, kes uurib progressimüüti, leiab, et lääne ühiskondadel on aeg endale otsa vaadata ja asuda otsima lahendusi mõraneva progressimüüdi ümberhindamiseks.

Liisi Keedus pälvis Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grandi, et järgneva viie aasta jooksul uurida progressimüüdi kriitikuid maailmasõdade vahelisel ajal ning miks ja kuidas leida tänapäevasele, mõranevale progressinarratiivile alternatiivseid positiivseid ühiskondlike visioone.

Toome Eestist mõne näite, kus progressimüüt hästi esile tuleb. Me usume, et Eesti edu maailmas tagavad digilahendused, nende lõimimine kõikidesse eluvaldkondadesse ning digitehnoloogia-alaste teadmiste eksport.

Paljud arenenud lääneriigid on pea sajandi veendunult uskunud, et teadus, ennekõike loodus- ja täppisteadused, tagab majanduskasvu ja ühiskonna arengu. Sellest ei erine ka Eesti poliitikakujundajad, kes on just loodus- ja täppisteaduse ning IT valdkonna eelisarendamise seadnud eesmärgiks fookusvaldkondi valides.

Samas ei tohiks olla “innovatsioon” digivalkonnale: me oleme sajandi jooksul saanu iseendiks tänu kultuurihiiglastele. Praegugi teatakse Eestit maailmas helilooja Arvo Pärdi, dirigentide, teatri NO99 ja edukaks osutunud idufirmade kaudu.

Aeg on endale ausalt otsa vaadata ja küsida, kas müüt lõputust arengust on pigem kitsendanud kui avardanud meie mõttevälju? Vastuse annab Liisi Keedus täna õhtul "Aktuaalses kaameras".

Miks meil on üldse vaja teadvustada sellist asja nagu progressimüüt?

Progressimüüt ei ole kunagi olnud süstemaatiline teadmine või isegi poliitiline ideoloogia. Pigem ta on erinevate tõdede, pooltõdede ja valede fluidum, selline ühiskondlik ootus, mis on iseloomulik eelkõige 19. ja 20. sajandile, osaliselt ka 21. sajandile.  

Varasematele aegadele on võõras usk, et ajalool võiks olla oma loogika, et ajalugu on pidev tõusvas suunas areng, milles imeliselt lõimuvad teadmiste kasv, majandusareng ja vabaduse suurenemine. Seejuures tahame unustada, et tegelikkuses on progressimüüti kasutatud väga tumedate jõudude huvides: meie jaoks tuttavas kommunismis, aga ka kolonialismi õigustuseks.

Ka üleminekuaja Eestis vaadati ebavõrdsusest ja paljudest valusatest probleemidest mööda toetudes müüdile, et arengu nimel tuleb tuua ohvreid.

Kas see pole natuke nagu inimliku lootuse andmine, et kui me praegu pingutame progressi nimel, on meie lastel parem tulevik?

Progressimüüdist rääkides pole minu eesmärk öelda, et müüt oleks täienisti vale. Ühiskonnale ongi vaja müüte ja neid on ühiskonnas alati. Küsimus on selles, milline on see tõdede, pooltõdede ja valede täpne tasakaal. Teinekord võib mõni müüt olla ka ohtlik ning progressimüüt võib olla seda nii poliitiliselt – kui “arengu” nimel vaadatakse mööda kodanikuõigustest või loodusele tekitatud kahjust – kui innovatsioonile endale, sundides meid mõtlema väga kindlates raamides. Sellele kõigele me tahamegi tähelepanu pöörata.

Ilmselge on see, et praeguse poliitilise kogemuse taustal on nii progress kui progressiusk hakanud mõranema. Enam ei lange see progressiusk kokku meie poliitilise tegelikkusega. Näiteks on ilmselge, et globaliseerumine ei ole kõigile kasu toonud. Meie ihaldatud majanduskasv on vastuolus püüdega minimeerida kliimamuutuste mõju. Samuti on selge, et demokraatiat ei saa lõputult eksportida.

Oma projektis püüamegi mõelda selle peale, millised võiksid olla teistsugused ühiskondlikud visioonid selles mõranevas progressiusus.

Millised need teistsugused visioonid siis võiksid olla? Mis võiks asendada progressiusku?

Kui meil oleksid need kohe varnast võtta, ei oleks vaja selle kallal viis aastat töötada. Üks eesmärk on kritiseerida progressimüüti, tuua välja selle piiratus ja probleemid. Selle kaudu on eesmärk võimestada erinevaid nägemusi nii ühiskonnast kui ajaloost, mis tegelikult on 20. sajandi ja ka varasemas mõtteloos olemas olnud, kui jäänud progressimüüdi varju.

Kui tuua üks näide, siis progressikeskses maailmapildis on arenenumad, edasijõudnumad ja justkui tsiviliseeritumad rahvad. Ja Eestit, kahjuks, peetakse pigem selleks igaveseks järelejõudjaks.

Üks meie eesmärk on tuua välja erinevaid ja kohati ka unustatud ajalookogemusi ja lugusid. Eestil Ida-Euroopa maana on kindlasti oma lugu ja kogemus, mis üldisesse euroopalikku ajaloonarratiivi ei mahu. Näiteks meie kommunismikogemus – me tahame, et seda võetaks sama tõsiselt nagu Lääne-Euroopa natsismikogemust.

Aga see on jäänud justkui kõrvaliseks või vähetähtsaks Euroopa ajaloo osaks ja kommunismi jõhkrusi eurooplane üldiselt seostab sellega, et Ida-Euroopa ongi alati olnud mahajäänum ja barbaarsem koht.

Selleks, et meie ajalookogemust sama tõsiselt võetaks, peame võimaldama erinevatel narratiividel kihiti olla kõnekad ja tõsiseltvõetavad.

Räägime veidi ajaloost. Maailmasõdade vaheline aeg ja progressimüüt selles ajas. Mida me seal näeme?

Oma uurimistöös keskendume mitte progressiivsetele mõtlejatele, vaid progressimüüdi kriitikutele. Nende kriitikute jaoks oli groteskne, et pärast Esimest maailmasõda sai veel rääkida inimkonna üldisest progressist. Nende jaoks oli mõistetamatu eelnenud arusaam, et inimese võimetel ei ole piire ning et ajalool on mõte ja loogika ning kõik, mis juhtub, on lõppkokkuvõttes hea.

Need kriitikud otsisid alternatiivseid, teistsuguseid arusaamu ühiskonnast ja ajaloost. Nende jaoks tuli uuesti ümber mõelda inimese suhe loodusega, inimese suhe teise inimesega ja ühe rahva suhe teise rahvaga.

Progressi kui narratiivi või ootuse tõid poliitilisse diskursusesse tagasi ikkagi Hitleri Saksamaa ja kommunism Euroopas.

Pärast Teist maailmasõda muutus see oluliseks 1950. aastatel, mil arvati, et loodusteadused on suutnud luua võimsa tehnoloogia ja on suures osas lahendanud inimese materiaalsed probleemid. Järelikult võiksid ka ühiskonnateadused omakorda sedavõrd areneda, et luua mudeleid ja valemeid, mille järgi saaks inimkäitumist vastavalt suunata. 

Nii ei oleks meil enam üldse ühiskondlikke probleeme või sõdasid. Aga ka Albert Einstein on öelnud, et poliitika on tegelikult keerulisem kui füüsika.

Kas ühiskondlikult või sotsiaalteaduslikult on üldse võimalik progressimüüti rakendada? Kas sellest saab tuua mõne näite?

Progressimüüdis ei ole ainult valed. On pooltõed, tõed ja ohtlikumad pooltõed. Loomulikult oleks väga hea, kui teadus inimühiskonna arengule kaasa aitaks. Aga progressimüüdi eripära ongi see, et erinevad arengud nagu majandusareng, ühiskondlik areng ja teaduse areng – nende seost näidatakse iseenesest mõistetava ja automaatsena. Aga see ei pruugi üldsegi ja alati nii olla. Kui tuua näide, siis minul on alati piinlik, et Eestis räägitakse, kui edukas on olnud Singapur ja püütakse Eestile tuua eeskujuks.

Tegelikult on Singapur ikkagi pehme autokraatia ja kodanikuvabadused on seal äärmiselt piiratud. Meil on olemas väga karm kogemus sellest, mida tähendab vabaduse kaotus. Me ei peaks majandusarengu nimel grammigi oma vabadusest ära andma. Selles suhtes võiksime olla ettevaatlikud.

See, mida ühiskondlik areng tähendab, on väga mitmeti mõistetav. Millised kriteeriumid me selle mõõtmiseks seame, oleneb suuresti meie väärtushinnangutest. Need väärtushinnangud ja see, mida me ühiskonna arengu all silmas peame, on küsimus, mida peame avatult ühiskondlikult selgeks rääkima. See ei ole nii, et on majandusarengu mudel ja see justkui ongi kõigi poolt kokku lepitud arengueesmärk.

Kui nüüd rääkida sellest, milline on teaduse ja progressi suhe ning kas siin võib olla mingisuguseid ohte, siis liiga vara on ära unustada, et 20. sajandil oli väga kaalukas teadusharu nagu eugeenika. Seda seostatakse sageli küll Hitleri Saksamaaga, aga tegelikult oli levinud üle Euroopa. Näiteks Rootsis tegeleti sellega veel 1970. aastatel.

Teaduse areng on teinud võimalikuks ka tuumapommi leiutamise ja kasutamise. Teadus iseesest ei ole mingi võluvõti ühiskonna probleemide lahendamiseks, vaid saab olla täpselt sama hea kui on ühiskond ja selles tegutsejate eesmärgid.

Tuleme korraks Euroopa – Lääne- ja Ida-Euroopa mõtteloo juurde. Mis roll on siin progressimüüdil?

Kui räägitakse Euroopa mõtteloost, siis enamasti Briti, Saksa ja Prantsuse mõtteloost, heal juhul Itaalia või Hispaania mõtteloost. Ida-Euroopa on sageli pildist väljas. Meie töörühma üks eesmärk ongi Ida-Euroopa pildile tuua.

Me käsitleme Ida-Euroopast paljusid värvikaid intellektuaale ja poliitilisi mõtlejaid ning teadlasi, kes ajast, ajaloost ja ühiskonna arenemisest teist moodi mõtlesid. Kindlasti ei taha me esitada mingit ühtset Euroopa mõtte ajalugu ja vaevalt seda olemaski on.

Oluline on Ida-Euroopa mõtlejad pildile tuua ja asetada nad dialoogi Lääne-Euroopa mõtlejatega.

Kui mingit võimalikku erinevust üldse välja tuua, siis Lääne-Euroopa ühiskondade jaoks oli Esimese maailmasõja lõpu järel märksõnaks kriis. Ida-Euroopas samas paljud riigid iseseisvusid ja see tekitas suuremat optimismi. Loomulikult muretseti Lääne tsivilisatsiooni pärast, aga samas nähti ka võimalust, et uued ajalood saaksid tekkida ja esile kerkida. Need on lood, mis varem olid unustatud ja varjatud.

Mis on see, millesse võiksime tänapäeva progressimüüdi osas positiivse kriitikaga suhtuda?

Meie üks eesmärk on küsida, kas, miks ja kuidas saaksime Lääne ühiskondades domineeriva, aga juba mureneva progressimüüdi üleselt või väliselt mõelda. Millised võiksid olla need teistsugused positiivsed ühiskondlikud visioonid või tähenduste raamistikud.

Probleemne on see, et ühest küljest on progressiusk meie poliitilise maailmapildi lahutamatu osa. Me ei saakski ju rääkida ühiskondlikest eesmärkidest uskumata, et kõik peab lõppkokkuvõttes paremaks minema. Aga teisest küljest on hiljutine kogemus, näiteks kliimamuutused, Brexit või Trump – kõikehõlmavast progressist rääkida ei saa. Pigem on ootus, et kõik lõputult peab paremaks minema ja sellele vastandav kogemus, et kellegi süül siiski ei lähe kõik paremaks, võimestanud populismi.

Mida nüüd positiivses mõttes edasi teha? Võib-olla tuleks teatud keerulistele valikutele ausamalt silma vaadata ja mitte loota, et küll kuidagi ikka saab.

Ma rääkisin samast teemast loodusteadlaste, täpsemalt bioloogidega, kes tegelevad sellega, et taimed peaksid kliimamuuutustele vastu ja rahvastikukasvu juures annaksid meile piisavalt toitu.

Nemad ütlesid ka, et teadlastena nad teavad, et looduse ressursid ei ole lõputud, ka teaduse ressursid ei ole lõputud. Aga ühiskonnale on seda väga raske kommunikeerida, sest ühiskond ei taha mõista ja poliitikud ei taha mõista selle üldise progressimüüdi raamistikus, et teatud keerulised vaidlused tuleb maha pidada ja langetada keerulised otsused.

Projektist:

Liisi Keeduse juhitavas projektis asub tööle kolm järeldoktoranti ja kaks doktoranti. Koostööd tehakse nii Eesti tippteadlaste kui muuseumidega. “Kellel on huvi progressiteema vastu või Euroopa 20. sajandi mõtteloo vastu, oleks meil väga hea meel, kui te meile oma huvist teada annaksite, sest meil on plaanis koostööd teha ka laiema publikuga.”