Tinglikult võiks valitsemise probleemid jaotada lihtsateks, kompleksseteks ja nurjatuteks. Enamus igapäevastest valitsemisega seotud probleemidest on lihtsad ja loomult tehnilised. Võib öelda, et nende puhul on üksmeel nii probleemi tähenduse kui ka selle võimaliku lahenduse osas.

Lihtsate probleemide lahendamine eeldab spetsialisti. Need on probleemid, mis on selgelt piiritletud ning millel on ka piiritletud lahendus. Kõik rutiinsed täitevvõimu tegevused alates dokumentide ja pensionide väljastamisest kuni piirikontrolliga seotud rutiinsete aktideni on oma loomult lihtsad probleemid. Administratiivne juhtimine ja bürokraatlik organisatsioon on lihtsate probleemidega tegelemiseks väga efektiivne.

Komplekssed probleemid erinevad lihtsatest probleemidest peamiselt järgneva poolest: kuigi probleemist mõjutatud osapoolte seas valitseb üksmeel selles osas, milles probleem seisneb, on selle võimalike lahenduste osas suur erimeel. Osapoolte vahel võib valitseda nii konkurents kui ka näiteks väärtuskonflikt ja see võib olla tõsiseks takistuseks probleemi edukale lahendamisele. Sellegipoolest võib öelda, et komplekssed probleemid on oma loomult lahenduvad probleemid ning erinevus lihtsatest probleemidest on kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne.

Komplekssete probleemide lahendamine eeldab spetsialistide koostööd. Hariduspoliitiliste prioriteetide teostamine võiks olla näide komplekssest probleemist. Kuigi haridusuuringud on üsna ühemõtteliselt sätestanud, et kõige enam suurendab hariduse kvaliteeti, (kui seda mõõta õppija sisendi ja väljundi erinevuse, mitte pelgalt väljundi suuruse terminites), õpetajate haridusse sh täiendkoolitusse investeerimine, on näiteks Eesti valitsuspoliitika olnud selgelt ikkagi betooni investeerimise suunaga.

Ometi võib öelda, et nii betooni investeerijad kui ka haridusuurijad ning haridustöötajad, lapsevanemad jne on ühel meelel, et hariduse kvaliteet vajab tõstmist. Ollakse aga erimeelel, kuidas seda saavutada.

Nurjatud probleemid (wicked problems) erinevad nii lihtsatest kui ka komplekssetest probleemidest kvalitatiivselt just selle poolest, et ei probleemi tähenduse ega tema võimalike lahenduste osas pole probleemist mõjutatud osapoolte seas mingit üksmeelt. Siin ei saa põhimõtteliselt olla ka spetsialiste ning teaduslik ja range meetodipõhine lähenemine on nende käsitlemisel praktiliselt kasutu.

Klassikaliselt nimetatakse selliste probleemide reas kliima soojenemise peatamist, terrorismiga võitlemist, vaesuse leevendamist või jätkusuutliku sotsiaalpoliitika kavandamist ja teostamist vananevas ühiskonnas. Eriti aga just viimasel ajal võiks siia lisada ka Euroopa rändekriisi. Rääkimata sellest, et lähitulevikus pole ette näha ühtki rahuldavat lahendust sellele kriisile, pole meil õigupoolest juba ammu enam selge, milles kriis seisneb ja mis on selle põhjused. Ometi on selge, et probleemi ei saa ignoreerida; sellega tuleb tegeleda.

Nurjatuid probleeme iseloomustatakse sageli järgmiselt: nad on määratlematud; nende käsitlemise tingimused muutuvad keset protsessi; neid mõistetakse sageli alles ''tagantjärele'' ehk pärast ''lahenduse'' välja käimist; nende ''lahendamine'' toob enamasti kaasa uusi nurjatuid probleeme, kuid nende lahendamisest pole võimalik hoiduda; otsustajaid karistatakse eksimuse eest karmilt, kuid ometi on peaaegu kindel, et iga vastuvõetud otsus on lõppkokkuvõttes vale.

Poliitika- ja valitsemise, aga ka organisatsioonijuhtimise uurimustest lähtuvalt võib öelda, et kuigi nurjatud probleemid pole lahendatavad (solvable), on nad siiski valitsetavad (governable). Nurjatud probleemid nõuavad juhti, kes mitte ei paku vastuseid, vaid sunnib alluvaid küsima õigeid küsimusi. See on aga enamasti alluvate jaoks pettumus. Kuid nagu hetke üks nimekamaid juhtimisteoreetikuid Ronald Heifetz Harvardi ülikoolist on öelnud: juhi roll on inimestele pettumust valmistada sellises koguses, mida need veel taluda suudavad.

Nurjatute probleemide puhul on oluline mõista, et nii poliitikute kui ka valijate poolt kõrgesti hinnatud omadused nagu otsusekindlus, sihipärasus ja selgus ei pruugi olla abiks, vaid pigem kahjuks, kuna taustatingimused ja ka probleemi olemus on väga kiires ja pidevas muutumises. Niisiis, ärgem olgem nii paganama otsusekindlad ja selgesõnalised, kui me seisame silmitsi nurjatute probleemidega nagu rändekriis või rahvastiku vananemine.