Intervjuu OECD raportööriga: pakume Eesti haridusdebatti vaid sisendit ({{commentsTotal}})

Kooliõpilased.
Kooliõpilased. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Kolmapäeval avaldatud Eesti koolivõrku käsitleva OECD analüüsi põhiautor Paulo Santiago leiab ERR Novaatorile antud intervjuus, et kuigi eestlased võivad olla oma haridussüsteemi üle õnnelikud ja uhked, on koolivõrgu koondamine õpilaste arvu vähenemist arvestades vältimatu.

Kui nüüd aus olla, siis raporti avaldamise järel netikommentaariumi avades võis enamiku arvamustest võtta kokku lausejupiga ''järjekordne näide sellest, kuidas suur organisatsioon, mis kohalikest oludest midagi ei tea, sekkub ühe riigi siseasjadesse''. Kuidas sellele reageerite ja mis roll OECD-l hariduse vallas on?
Meie eesmärk on pakkuda sisendit siseriiklikule hariduspoliitika üle toimuvale debatile. Te ei pea võtma seda puhta tõena, kuidas Eesti oma poliitikaid kujundama peab. Pakume pigem rahvusvahelist vaatenurka konkreetsetele riigi haridusküsimustele. See on osa laiemast projektist, mis võimaldab võrrelda erinevate riikide hariduspoliitikaid ja õppida parimatest praktikatest. Samal ajal kohtume erinevate huvirühmade esindajatega, et panna rahvusvahelisel tasandil kogutud teadmised ja tehtud analüüsid kohalikku konteksti. Me oleme sõltumatud ja meil puuduvad oma erahuvid.

Mõistan, et raporti avaldamine langes Eestis kokku tuliste aruteludega peamiselt erakoolide tuleviku üle. Nii tuleb rõhutada, et külastasime Eestit juba 2014. aasta lõpus. Analüüsi valmimine võttis aasta. Praegune haridusminister polnud toona veel ametis ja erakoolide rahastamise küsimus veel teema. Nende mainimine on kokkusattumus. Seda on kerge näidata. Avaldasime kahe kuu eest Slovakkia kohta sarnase analüüsi ja neil on nendega sama probleem. Andsime neile samasugused soovitused kui teile. Teisisõnu, analüüs ei valminud viimase kuu jooksul.

Mainisite juba möödaminnes ja ka raporti endas, et Ida- ja Kesk-Euroopat vaevavad rahvaarvu vähenemise tõttu sarnased probleemid. Ent kuna me kõik tahame ainulaadsed olla, kuidas Eesti laiemasse konteksti paigutub?
Küsimus, kuidas olemasolevaid ressursse õpilaste arvu vähenemise valguses tõhusamalt kasutada, on üleval paljudes Eestit ümbritsevates riikides. Näiteks Leedu ja Slovakkiaga saab tõmmata mitmeid paralleele: koolide haldamisega tegelevad peamiselt kohalikud omavalitsused ja koolivõrgu korrastamine edukus sõltub suuresti nende suurusest.

Kuid nagu me analüüsis välja toome, Eesti süsteem on väga hea.

Näitajate, mis meie käsutuses olid – eriti PISA tulemuste põhjal – on see vähemalt 15-aastaste jaoks üks kõige paremaid Euroopas. Vaatamata sellele, et hariduse rahastamine on vaid keskpärane.

Nii et laiemas plaanis tuleb seda tunnustada. Võid nüüd küsida, kuidas seda selgitada. See pole väga lihtne. Üks potentsiaalne tegur võib olla kultuuriline – pered peavad haridust üldiselt väga tähtsaks. Teine võimalik selgitus on, et õpetajad on vaatamata nende madalale palgale tasemel. Igal juhul on Eesti süsteem Ida-Euroopas äärmiselt tõhus.

Tulles konkreetsete ühiskonnas vastakaid arvamusi tekitavate probleemide juurde, osutate, et vene keelt kõnelevad õpilased ei saa piisavalt palju toetust. Kuid kui kuradi advokaati mängida, siis näiteks võrreldes 2006. aastaga on nende PISA tulemused paranenud. Kas see pole märk, et probleem lahendab end ajaga ise?
Need on kaks erinevat asja, kuigi on tõsi, et PISA tulemuste põhjal on vahe eesti- ja venekeelsete koolide ja õpilaste vahel vähenemas. Ent see on siiski olemas – eesti keelt kõnelevad õpilased on paremas seisus. Kui me vaatame teisi näitajaid peale PISA tulemuste, näeme, et võrreldes eesti keelt kõnelevate õpilastega jätkab väiksem osa vene keelt kõnelevaid noori õpinguid kõrgemal tasemel, mil kutseharidusse suundub pärast põhikooli lõpetamist jälle suurem osa.

Näeme teatavat selektsiooni, mis tuleneb meie käsutuses olevate andmete põhjal kehvast eesti keele oskusest. Vene keelt kõnelevate õpilaste potentsiaali realiseerimist ohustab mitte võimete puudumine, vaid keeleoskus.

Meie hinnagul viitab see, et eesti keele õppimist venekeelsetes koolides ei toetata hetkel piisavalt.

Tegu on ajalooliselt ja poliitiliselt raske küsimusega. Mis juhtub, kui me sellele tähelepanu ei pööra?
Mõistame, et tegu on mõnes mõttes poliitilise küsimusega. Kuid hariduse ja võrdsete võimaluste kontekstis tuleb eesti keele õpetamisse rohkem panustada. Ükski õpilane ei tohiks olla ebavõrdses seisus keelega seonduvate küsimuste tõttu. Nagu iga teise võrdsust puudutava küsimusega on peamiseks ohuks, et te ei kasuta nende potentsiaali ära. Teine asi on muidugi sotsiaalne sidusus ja üldine integratsioon.

Pilku püüdis ka see, et manitsete õpetajate palgatõusu osas mõõdukusele, kuni koolivõrk pole veel korrastunud. Millest selline soovitus?
Järgmise paari aasta jooksul avaldatakse riigieelarvele survet mitmest küljest, sh nõuab lisaraha koolivõrgu koomale tõmbamine, vaja on investeerida koolieelsesse haridusse, samuti hakkasite pakkuma tasuta kõrgharidust. Seejuures on koolivõrgu konsolideerimine hetkel prioriteet.

Nii et kui üritada mingeid kompromisse leida, ei pruugi olla kõigi uute vahendite õpetajate palgatõusuks kulutamine mõistlik. Mõistame, et õpetajate palgad on endiselt madalad, eriti koolieelses hariduses, kuid valitsus on püüdnud asja parandada. Eestis on tõusnud viimase viie kuni kuue aasta jooksul palgad kiiremini kui üheski teises OECD riigis. See peaks jätkuma, aga teiste prioriteetidega arvestades.

Kui kaugele koolivõrgu korrastamisega minna saab või mis on raporti ning Teie enda kogemuse põhjal optimaalne piir või eesmärk?
Optimaalset taset on raske määratleda – seda pole olemas. Kuid on tõsi, et Eestit rahvusvahelisel tasandil teistega võrreldes on riigis suhteliselt palju väikeseid väikeste klassidega koole.

Koolide liitmiseks on selgelt ruumi, kuid osaliselt on asi kinni koolide juhtimises. See on väga killustunud. Neid haldavad peamiselt väikesed omavalitsused, mis raskendab koolide omavahelist koostööd.

Teinekord on raskendatud juba õpetajate ja võimlate jagamine. Omavalitsuste koostööd ei stimuleerita ja neil puudub motivatsioon koolide ühendamist isegi kaaluda. Seega annab juba palju ära teha sellega, et koolijuhid teeksid ühiselt plaane ja koordineeriks oma tegevust.

Kui muidugi numbreid vaadata, on Eestil käia veel pikk tee. Klassid on teiste OECD riikidega võrreldes kõige väiksemad nii alg- kui ka põhikooli astmes. Eriti arvestades demograafiliste prognoosidega, mis pole väga head. Peame arvestame sellega, et õpilaste arv väheneb ka järgmise 20–30 jooksul.

Oleme viimastel aastatel näinud, kuidas munitsipaalkooli sulgemisel asub samas piirkonnas tegutsema mõni erakool, mis töötab selgelt vastu koolivõrgu korrastamisele. Kas me toetame erakoole võrreldes ülejäänud Euroopaga tõesti ebaproportsionaalselt palju?
Erakoolidega seondub kaks küsimust. Me palume avaliku sektori koolidel end kokku tõmmata, kuid samal ajal lubame alustada erakoolidel tegevust väikeste klassidega ja toetame neid samas mahus kui munitsipaalkoole. Ressursside kasutamise mõttes pole see selgelt eriti tõhus.

Samas lubame erakoole täies mahus toetades erinevalt munitsipaalkoolidest neil ka õppemaksu küsida. Erakoolides käivatele õpilaste harimiseks kulutatakse rohkem vahendeid. Täiendava tasu tõttu saavad hüvesid nautida aga eeskätt jõukamate perekondade lapsed. See tekitab ebavõrdsust, kuid see ei tohiks nii olla.

Erakoolidel on turul eelis. Riigi poolt makstavaid toetusi võiks vähendada proportsionaalset sellega, kui suurt õppemaksu erakoolid küsivad, et ühe õpilase koolitamisele kuluks sama palju raha. Ükskõik, kus koolis ta ka käib.

Erakoolid on viimasel ajal rõhutanud, et nende eesmärk pole kasumit teenida ja neist märkimisväärne osa on registreeritud mittetulundusühingutena. Kui palju me sellega arvestame peaksime?
Asi pole selles, kas nad teenivad kasumit või mitte. Probleem on selles, et nad pakuvad sama avaliku sektori raha eest õpilastele paremaid õpitingimusi, ent neil on samal ajal ka endal rohkem ressursse. Kõiki õpilasi tuleb võrdselt kohelda!

OECD on andnud soovituse, et erivajadustega õpilased peaksid omandama sagedamini hariduse tavaklassides. Eesti haridusministeerium on viidanud, et selles suunas ka liigutakse. Kuidas seda kõige valutumalt teha ja milliseid vigu vältida? Küsimus pole ju ainult rahas?
Tuleb nentida, et erivajadustega laste integreerimine üldisesse koolivõrku ja tavaklassidesse on kulgenud aeglaselt. Peamiseks takistavaks teguriks näib olevat sobiva ettevalmistuse puudumine. Osaliselt on see ressursside taga, kuid selle juures tuleb meeles pidada mitut aspekti.

Esiteks peab kasvama pearaha, et palgata saaks abiõpetajaid, kes erivajadustega laste vajadusi rahuldada suudavad. Kuid lisaraha tuleb kasutada sihtotstarbeliselt ja riigil peab olema võimalus kontrollida, et seda ka tehakse.

Hetkel kasutatava rahastusmudeli raames eraldatakse erivajadustega lastele küll natuke rohkem raha, kuid see pole mitte ainult lisaõpetajate või tugiisikute palkamiseks piisav, vaid puudub ka võimalus kontrollida, mis sellega täpselt juhtub.

Teiseks peab praeguste erikoolide rolli ümber defineerima. Muidugi peaks need tegelema endiselt tõsisema puudega lastega, keda tuleb erikoolis harida, kuid samas peaksid need hakkama pakkuma tuge tavakoolidele, et aidata nii sealseid õpetajaid kui ka erivajadustega õpilasi.

Viimaks peaks erivajadustega lastega põhimõtteliselt tegeleda suutma iga õpetaja. See peab olema sees juba õpetajahariduses ja selles vallas tuleks pakkuda rohkem võimalusi end erialaselt täiendada. Näiteks peaks koolitusprogrammides õpetama viise individuaalsemaks lähenemiseks. Kuid seejuures peab olema koolis kindlasti tugisüsteem, et õpetajaid vajadusel aidata.

Analüüsile järgnenud meediakajastuses võis märgata, et koolieelse haridusega seonduvatest probleemidest libiseti üle. Mida nende eiramine kaasa toob?
Teema juures on positiivne, et üldiselt on (Eestis) sellele ligipääs küllaltki hea, kuigi leidub omavalitsusi, mis nõudlust täielikult rahuldada ei suuda. Kuid oleme mõistnud, et selle kvaliteet on kõikuv. Lasteaiaõpetajate palgad on madalad ja pole selge, kas vabu kohti täidavad pedagoogid on tasemel. Paraku pole meil selle kohta andmeid. Samuti ei pruugi taristu kvaliteet olla alati kõige parem, kuna omavalitsuste vahendid on piiratud.

Samal ajal näitavad uuringud, et haridusse tehtavad avaliku sektori investeeringud on eriti tõhusad just madalamates haridusastmetes. Need aitavad inimeste tuleviku arengu kontekstis kasvatada sotsiaalset sidusust ja vähendada ebavõrdsust kõige rohkem. Seega peaks riik meie hinnangul selle rahastamise eest vastutuse võtma. Omavalitsused võivad küll süsteemi edasi hallata, kuid haridusgrantide alusel, nagu on see hetkel korraldatud põhiharidusega.

---

On tähtis öelda, et üldiselt peaks olema Eesti oma haridussüsteemi üle väga õnnelik ja uhke. Teie tulemused on sellesse panustavaid vahendeid arvestades väga head, kuid arvestama peab tuleviku arengute ja prioriteetidega, mida on koolihariduse rahastamise küsimustes päris mitmeid

Intervjuud on tihendatud ja selguse huvides toimetatud.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: