1922. aastal olid 70 protsenti Eesti üldhariduskoolide õpetajatest alla 40-aastased ja ligikaudu 40 protsenti alla 30-aastased. Vähemalt 50-aastaseid õpetajad moodustasid samal aastal õpetajate koguarvust alla 15 protsendi. 2016. aastaks oli kasvanud nende osakaal aga enam kui kolm korda. Alla 30-aastased õpetajad moodustasid seevastu õpetajaskonnast vähem kui kümme protsenti. Alla 40-aastased oli kõigist üldhariduskoolide õpetajatest vaid veidi rohkem kui veerandi.

Mehed moodustasid 1922. aastal üldhariduskoolide õpetajatest 52,3 protsenti. 2016. aastaks oli langenud nende hulk aga alla 15 protsendi. Vanuserühmade vahel jagunesid mehed üsna võrdselt: igas kümneaastases vanuserühmas oli mehi 2,5–3,5 protsenti õpetajate üldarvust.

Kui soovida näha üldhariduskoolide õpetajate 2016. aasta soo-vanusjaotuses midagi positiivset, võib välja tuua, et vanuserühmas 20–29 oli mehi viiendik ja vanuserühmas 50–59 vaid veidi üle kümnendiku ehk nooremas vanuserühmas oli mehi suhteliselt rohkem.

See annab lootust, et üldhariduskoolide õpetajate sookoosseis tulevikus veidi tasakaalustub. 1922. aastal oli vanuserühmas 20–29 naisõpetajaid rohkem kui meesõpetajaid, mis on märk, et õpetajatöö femineerumine algas juba Eesti Vabariigi algaastatel.

Kuidas õpetajate soo-vanusjaotuses toimunud muutusi hinnata? Muutused on suured, kuid kas tegemist on positiivsete või negatiivsete muutustega, on raske hinnata. Puudub ühene vastus küsimusele, milline on õpetajate ideaalne soo-vanusjaotus. Võib siiski üsna kindlat väita, et aastal 1922 oli õpetajate sooline jaotus Eestis tasakaalustatum kui aastal 2016. Kus jookseb aga piir elukogemuse ja nooruse energia tasakaalu vahel, jääb pedagoogikateadlaste otsustada.