Altar ja klassituba: kuidas vaba, kuid vaene talupoeg kooli jõuab ({{commentsTotal}})

Leisi kihelkonna kool 1890. aastal.
Leisi kihelkonna kool 1890. aastal. Autor/allikas: Arhiiv

Sinne artikkel on populaarteaduslik eellugu mahukale teadustööle, mis kannab pealkirja “Altar ja klassituba: õigeusu koolid Balti provintsides 1870–1914”.

Uuringu autor on Tartu ülikooli kirikuloo vanemteadur Irina Paert, kelle teadustöö paneb ajalooallikate põhjal kokku pildi sellest, kuidas ligi 200 aasta eest hakati siinmail teadmisi omandama õigeusu koolides, millised olid koolid, millised õpetajad ja õpilased. On huvitav, et nii mõnigi asi pole tänapäevalgi sugugi teist moodi.

Talupoeg jõuab kooli

On aasta 1819. Talupojad vabanevad pärisorjusest. See annab neile küll isikuvabaduse, kuid majanduslikult ja sotsiaalselt sõltuvad ja jätkuvalt mõisnikust. 1840. aastal tabab Euroopat ikaldus ja ühes sellega näljahäda. Tõsi, talupoeg on nüüd küll vaba, kuid vaene ja rentnik ning teda tabab kriis kõige valusamalt.

Kuna talupoeg polnud enam mõisniku pärisori, ei tunne ta end ka talurahva eest vastutavana. Vaesunud talurahvas kaotab lootuse kohalikult aadlilt abi saada.

Siis aga hakkab levima kuuldus, et Vene tsaar annab õigeusu vastuvõtnutele kaua ihaldatud maad ning need, kes tulevad õigeusku, pääsevad ka luteri kirikule kümnise maksmisest.

Nii algabki talurahva omal algatusel usuvahetusliikumine, mis omal moel väljendab sotsiaalset protesti.

Samal ajal aga mõistab keiser, et kuidas see talurahvas õigeusust üldse aru saab, kui keegi talle õpetust ei jaga. 1846. aasta 26. jaanuaril annab keiser Nikolai I korralduse, millega tuleb Liivimaa kubermangus igas vasttekkinud õigeusukoguduses asutada kihelkonnakool. Juba sama aasta juunis tuleb käsk hakata tõlkima eesti ja läti keelde jumalateenistusraamatuid.

Õigeusklike maaharitlaste käänuline tee

Irina Paerti projektis töötav doktorant Toomas Schvak on uurinud seda, kuidas 19. sajandi lõpul tekkisid õigeuskliku hariduse toel talupoegadest haritlaskond. Selgub, et see on olnud üks käänuline tee, mida on saatnud võitlused luterliku kiriku ja rahvusliku liikumisega.

Eesti õigeusu haritlaskond kujuneb madalama haridusega maaintelligentsist, peamiselt maakoguduste preestritest ja köstritest-koolmeistritest. Nad olid peamiselt kultuuri levitajad, ehkki veel mitte selle loojad. Päris intelligentsiks neid pidada ei saanudki, sest haridus oli neil enamasti napp luterliku külakooli oma ning õpetada oskasid nad natuke kirjaoskust ja usutõdesid.   

 Toomas Schvak jagab 19. sajandi õigeuslikud maaharitlased kolme põlvkonda.

1. põlvkond

Esimesteks õigeusklikeks maaharitlasteks võib pidada 1830.–1840. aastatel sündinuid, kes kasvasid algselt luterlikes peredes, kuid kelle vanemad ilmselt usuvahetuse käigus hakkasid saama õigeuslikku kasvatust. Nende haritlaste hulgast leiab peamiselt hilisemad vaimulikud, kuna tee ilmalikesse ülikoolidesse oli neile veel suletud. Ometi olid nemad need talupoegade lapsed, kes suuresti tänu õigeusukoolide odavusele ja haridusele ligipääsu tõttu, said minna õppima Riia vaimulikku kooli ja seminari, kus maarahvas sai samuti õppida tasuta.

2. põlvkond

Teine põlvkond õigeuslikke maaharitlasi sündis 1840. aastate keskpaigast kuni 1850. aastate keskpaigani. Nemad sündisid juba õigeusklikesse peredesse ning said hariduse õigeusu koolides. Nende töö- ja loomeperiood algas enne 1880. aastate venestamispoliitikat. Erinevalte eelmisest põlvkonnast on neil rohkem võimalusi, näiteks võimalus jätkata õpinguid ilmalikes ülikoolides. Selle põlvkonna aktiivsesse töö- ja loomeperioodi jääb eesti rahvusliku ärkamise periood, kus loodi näiteks Eesti Üliõpilaste Selts (EÜS, 1870), mis oli rahvuslikult meelestatud kõrgharitlaskonna üheks peamiseks taimelavaks. Viimane fakt on märgiline, kuna õigeusklikke EÜSi ridadesse ei võetud. Nii jäid selle ukse taha näiteks ka tulevane Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts, samuti õigeusliku kooliharidusega. EÜSi ei võetud samal põhjusel ka jurist Jaan Poskat, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi esimene välisminister.

3. põlvkond

Nemad sündisid 1850.–1860. aastatel ning nende aktiivset töö- ja loomeperioodi iseloomustas Alexander III venestamispoliitika, mis algas 1885. aastal. Selle põlvkonna õigeusklike haritlaste hulgast leiab hulgaliselt neid, kelle haridustee kulges õigeusklikust alusharidusest edasi mitte vaimulikku seminari, vaid ilmalikku ülikooli Tartus või Peterburis.

Valus küsimus: õigeusk ja venestamine?

Nii Toomas Schvak kui Irina Paert toovad välja, et õigeusu haritlaskonna erinevate põlvkondade hulgas oli hulgaliselt neid talupoegade lapsi, kellele luterlik kooliharidus polnud oma hinna tõttu kättesaamatu, kuid kes õigeusukoolides siiski selle said. Kuid on veel teinegi aspekt.

19. sajandi viimasel veerandil on aga rahvuslikult meelestatud lapsevanemaid, kelle otsus panna võsuke õigeusu kooli on teadlik valik. Õigeusus nähti võimalust vastanduda saksa kultuurile ning edendada sellisel moel rahvuslust.

Kindlasti oli õigeusukoolide kasvandike hulgas neid, kelle hilisema rolli üle venestamisele kaasa aitamises on arutatud mitut moodi. Kuid on näiteid, kus õigeusu taustaga on võrsunud tugevaid eesti keele ja kultuuri arendajaid. Siinkohal on paslik näide Jaan Jõgever, kes 1883. aastal lõpetas Tartu ülikooli, töötas seejärel Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis vene keele õpetajana ja sai 1889. aastal Tallinna ja Rakvere ringkonna rahvakoolide inspektoriks.

Tegelikult on Eesti haritlaskonna ja rahvusliku ärkamise ajaloos õigeusklike roll põhjalikult läbi uurimata. Irina Paerti ja tema kolleegide viimase kolme aasta vältel tehtud uuring on seni ilmselt üks terviklikumaid sellealaseid teadustöid.

Irina Paerti teaduslikku uurimistööd “Altar ja klassituba: õigeusu koolid Balti provintsides 1870-1914” on rahastanud Eesti Teadusagentuur personaalse uurimistoetusega, teisisõnu on see töö valminud maksumaksja toel.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: