Ilmselt pole kellelegi viimastel aastatel avaldatud raportite valguses üllatuseks, et üldiselt võib Eesti haridussüsteemi pidada hästi toimivaks. Võimalus koolieelse hariduse saamiseks on suuremal osal lastel. Põhihariduse omandavad pea kõik ja põhikooli õpilased võib sooritusvõime poolest arvata Euroopa parimate sekka. Positiivsena saab veel välja tuua, et sotsiaalmajanduslik taust mõjutab 15-aastaste noorte õpitulemusi vähem kui enamikes riikides. Pikemalt lahkas ERR Novaator teemat jaanuari lõpus. Olukorda võib ilmestada PISA 2012. aasta testi tulemusi kujutava graafikuga.

Värskes raportis tuuakse välja, et erinevused erinevates Eesti koolides õppivate noorte sooritusvõimes on võrreldes OECD keskmisega suhteliselt väikesed. Näiteks matemaatilises kirjaoskuses võis OECD-s keskmiselt näha kuni 36,9-protsendilist vahet, Eestis kõikus see vaid 13,3 protsendi ulatuses. Sellegipoolest ei saa öelda, et lõhed puuduksid üldse. Linnas õppivate laste tulemus matemaatikas väikelinna õpilaste tulemustest isegi pärast sotsiaalmajanduslike teguritega arvestamist 2012. aasta PISA testis kaheksa punkti võrra kõrgem.

Unustada ei saa vene õppekeelega koole, millele koondus tähelepanu pärast viimase PISA testi tulemuste avaldamist. Olukord on võrreldes 2006. aastaga paranenud, kuid siiski murettekitav.

Raportis nenditakse, et venekeelse õppekeelega õpilased ei saa hetkel piisavalt toetust. Näiteks ei saavuta kolmandik venekeelse õppekeelega noortest 9. klassiks isegi B1 eesti keele taset. Kakskeelsed keskkoolid ja kehv eesti keele õpe põhikoolis soodustab aga rahvuspõhiselt tehtavaid valikuid. Näiteks on kasvanud vene keelt kõnelevad noored hakanud sagedamini jätkama põhikooli lõpetamisel haridusteed kutsekoolis, kuna seal on õppekeeleks sagedamini vene keel.

Probleem kutsekoolidega
Teiseks olulise valupunktina tuuakse välja kõrge väljalangevus kutsekoolidest ja kutsehariduse kehv maine. Kui OECD riikides keskmiselt asub kutset omandama 46 protsenti lõpetajatest, siis Eestis on vastav näitaja 2014. aasta andmete kohaselt vaid 34 protsenti. Arvestades, et märkimisväärne osa keskkoolilõpetajatest ei asu õppima ka ülikoolis, pole enam kui 30 protsendil 25–34aastastest noortest täiskasvanutest ei kutset ega professionaalset väljaõpet. Teisisõnu on kehvemad nende väljavaated tööturule sisenemiseks.

Protsentuaalselt lõpetab kutsekooli nominaalajaga 60 protsenti noorukitest, mida on OECD keskmisest nelja protsendi võrra vähem. Kahe aasta jooksul pärast nominaalaja lõppu suudab seda Eestis teha veel kuus protsenti õpilastest, mida on siiski 13 protsendi võrra vähem kui OECD riikides keskmiselt. Seega saab kutsekooli diplomi vaid kaks kolmandikku sellesse astujatest.

Peamiste põhjustena nähakse puuduliku karjäärinõustamise tehtud vale erialavalikut, kehva ettevalmistust ja kutsehariduse mainet, õpiraskuste liiga hilja märkamine, traditsioonilised õpimeetodid ja koolikiusamine.

Eriliseks probleemiks on Eestis tööpõhise õppe kitsas levik ja praktikavõimaluste puudumine, mis tuleneb kutsehariduse ja tööandjate nõrgast seotusest.

Näiteks 2015. aasta andmete kohaselt läbis praktika vaid kaks protsenti kutseõppuritest. Samas on tööpõhist õpet seostatud paremate oskustega. Raportis mainitakse küll, et riik on võtnud nõuks olukorda parandada, kuid väljakutsed on märkimisväärsed.

Erakoolid teise mätta otsast
Ülevaates ei pääse ka Eestis viimasel ajal rohkelt kirgi kütnud erakoolide temaatikast. Näiteks tuuakse seal välja, et praegune rahastussüsteem soosib uute erakoolide teket, mistõttu on muutunud koolid ja klassid keskmiselt väiksemaks.

2014. aasta andmete kohaselt on Eesti tõusnud OECD-alas erakoolide klasside väiksuse poolest põhikooli astmes esimeseks ja algkooli astmes teiseks. Ühe õpilase kohta tehtavad kulutused on kasvanud. Samal ajal pole õpilaste õppeedukus selle arvelt paranenud.

Nii rõhutatakse raportis, et praegusel kujul erakoolide rahastamine tekitab tõsiseid võrdsusega seonduvaid probleeme, võttes arvesse, et erakoolid saavad küsida vanematelt ka õppemaksu, mil omavalitsuste poolt eraldatav pearaha peab olema võrdne munitsipaalkoolide omaga. Lihtsaimaks lahenduseks oleks ülevaate autorite hinnangul vastav nõue kaotada

Samuti tuleks tihendada koolituslubade kontrolli tagamaks, et uued teenused ja teenusepakkujad ei muutuks maksumaksjale ootamatult koormaks ja muuta koolituslubade väljaandmise süsteemi tervikuna läbipaistvamaks. Praegune teadus- ja haridusminister Jürgen Ligi on nimetanud praegust erakooliseadust üheks mustemaks seaduseks, mida riigikogu on aegade jooksul vastu võtnud ja toonud välja, et erakoolide haridustoetus on pidevalt kasvanud.

Üldised rahastamise küsimused
Mööda ei saa vaadata ka tõdemusest, et õpilaste koguarv on viimase paarikümne aastaga oluliselt vähenenud. Kui 1998. aastal leidus ühe täiskohaga õpetaja kohta 19 õpilast, siis aastal 2013 vaid 12. Kuigi ajutiselt kasvab nii eelkooliealiste kui ka algkoolis käivate laste arv, jätkub tulevikus õpilaste arvu kahanemine.

Sellega käsikäes väheneb koolivõrgu efektiivsus Aastatel 2005-2012 suurenesid kogukulutused haridusele vaatamata õpilaste arvu vähenemisele viis protsendi võrra. Kulutused kasvasid ühe õpilase kohta 31 protsenti.

Võrdlus teiste OECD riikidega viitab, et õpetajate koguarv on hetkel liiga suur ja ressursse saaks kasutada tõhusamalt.

Nii on koolivõrgureform hädavajalik. Paraku on praktika näidanud, et kuigi kõik huvipooled tunnistavad koolivõrgu korrastamise vajadust, saadab riik vastandlikke signaale. Tekkinud vaakumi tingimustes leidub seega endiselt väiksemaid koole, mille klassikomplektid pole täielikult täidetud. Vastutust ei taha nende sulgemise eest võtta ei kohalik omavalitsus ega riik.Olukord pole Eesti unikaalne, vaid seda võib näha ka mujal Ida- ja Kesk-Euroopas.

Muu hulgas nenditakse, et paljude kohalike omavalitsuste võimekus koole hallata on suhteliselt väike. Uute riigigümnaasiumite rajamisel või vanade hoonete selleks tarbeks renoveerimisel tuleks olla aga äärmiselt ettevaatlik, kuni pole täielikult selge, millised omavalitsused suudavad ise gümnaasiume üleval pidada.

Õpetajad
Õpetajate palgatõusu osas manitsetakse Eestit koolivõrgu korrastumiseni mõõdukusele. Samas tunnustatakse riiki viimasel kümnendil nähtud palgatõusu eest, mis on olnud aastatel 2005–2012 OECD ala riikidest kõige kiirem. Reaalpalga kasv aitab parandada ka õpetajaameti mainet.

Palgast üksinda aga ei piisa ja tarvis on ka teisi motivatsiooniallikaid. Aastal 2013 ilmunud TALIS'e uuringu kohaselt tundis vaid 13,7 protsenti põhikooliõpetajatest, et ühiskonnas väärtustatakse õpetajaametit. Näitaja oli uuringusse haaratud 34 riigi keskmisest enam kui kaks korda madalam. Eesti platseerus selle alusel tagantpoolt kümnendale kohale. Sarnaselt uskus vaid 69,3 protsenti põhikooliõpetajatest, et õpetajaameti eelised kaaluvad üles selle puudused. Kõigele vaatamata oli oma praeguse tööga rahul 90 protsenti õpetajatest.

Õpetamise juures peavad enam kui 50 protsenti direktoritest üheks peaprobleemiks õppematerjalide nappust ja nende kvaliteeti, OECD riikides keskmiselt jääb näitaja alla 30 protsendi. Umbes sama palju tuntakse puudust kompetentsete ja erialase ettevalmistusega õpetajatest

Veelgi teravamalt tajuvad aga koolijuhid, et hetkel napib erivajadustega lastega tegeleda oskavaid pedagooge.

Puudujääke tunnevad ka õpetajad ise – TALIS'e uuringus pidasid põhikooliõpetajad vastavate oskuste omandamist professionaalse arengu mõttes üheks oma põhivajaduseks. Viimane viitab õpetajahariduses olevatele lünkadele

Samal ajal näeb haridus- ja teadusministeeriumi praegune poliitika ette liikumist tuleviku suunas, kus pandaks erivajadusega õpilased õppima tavaklassidesse. OECD hinnangul nõuab see vältimatult lisaraha, et palgata kõrgelt kvalifitseeritud abiõpetajaid.

Loe ülevaadet täismahus.