"Kui maailma kontekstis vaadata, kuidas Eesti teadlased välja paistavad, on pilt enam-vähem samasugune nagu muudes maadeski, kus sarnast küsitlust on tehtud," ütleb uuringu üks autoreid, Tartu Ülikooli eetika teadur Mari-Liisa Parder. Eriti just väärkäitumiste ehk andmete võltsimise ja väljamõtlemise ning plagiaadi poolest jäävad Eesti teadlased muu maailmaga samasse suurusjärku.

Parderi ning Tartu Ülikooli kolleegide Kadri Simmi, Kadri Leesi ja Anu Tammelehe töörühm kaardistaski esmauuringus ära Eesti teadlaste väärkäitumised ja küsitavad praktikad. Anonüümses veebiküsitluses vastas 354 teadlast, kui problemseks nad erinevaid teguviise peavad, kas nad on näinud oma kolleege niimoodi käitumas või ise niimoodi käitunud.

"Kuna tegemist on enese raporteeritud käitumisega, siis meie käitumisest ja varasematest uuringutest on üldteada, et ega me alati ei taha öelda, kui oleme midagi väga halvasti teinud. Tõenäoliselt siin on natuke alaraporteerimist," möönab Parder. Kuna sama mure kimbutas ka näiteks üht töö eeskujuks olnud Norra uuringut, on leiud teaduri sõnul ikkagi rahvusvaheliselt võrreldavad.

Uuringut teadlase pilguga kõrvalt vaadanud Tartu Ülikooli molekulaarbioloogia professori Toivo Maimetsa sõnul näitas töö, et teaduseetika läheb Eesti teadlastele korda. Tema hinnangul ajas eetika muutub ja nagu näitas Pere Sihtkapitali juhtum, tuleb eetika muutustest ka rääkida: "Kahju on, et peame selliste drastiliste näidetega edasi edenema, aga veelkord: hea on, et ühiskond sellest räägib."

Mida mõõdad, seda saad

Laias laastus jagunevad uuritud käitumised kahte lehte: väärkäitumisteks ja küsitavateks praktikateks. Toivo Maimetsa sõnul on esimeste ehk VVP – andmete võltsimise, väljamõtlemise ja plagiaadiga – selge, et neid tuleb taunida. "Mure on just nii-öelda halli alaga, kus on küsitavad uurimispraktikad. Seal võib igal konkreetsel juhul natukene vaielda, on see nii või naa," arutleb ta. Uuringus pidid teadlased vastuseid andma mõlemate kohta.

Mari-Liisa Parderi sõnul tuleb uuringu kolmest põhiküsimusest ühe vastustesse suhtuda teatava skepsisega. Küsimust "Milline on teie suhtumine sellesse tegevusse?" mõistsid vastajad erinevalt: mõni kirjeldas tegevuse levimust oma valdkonnas, mõni andis hinnangu probleemi suurusele.

Küsimuste "Kas olete märganud, et kolleegid teie osakonnas/üksuses (instituudis, keskuses vmt) on midagi sellist teinud viimase viie aasta jooksul?" ja "Kas olete ise midagi sellist teinud viimase viie aasta jooksul?" vastused langesid seevastu laias laastus kokku. Kui enda käitumist kipuvad inimesed alaraporteerima, siis kolleegide kohta pigem ülehindama. "Ma arvan, et me peaksime tõde otsima nende kahe mõõdiku vahepealt," märgib teadur.

Kolleegide puhul joonistus välja neli rohkem raporteeritud käitumist. "Need on teadusraha mitteotstarbeline kasutamine, autorsuse kinkimine, publikatsioonide viilutamine ja teise teadlase töö takistamine," loetleb Parder.

Teadlased said oma valikuid vabade vastuste vormis kommenteerida. Teadusraha mitteotstarbeline kasutamine on nende vastuste põhjal Parderi sõnul tugevalt seotud teaduse rahastamise küsimusega. "Kui sul on hea inimene ja tema jaoks grandiraha parasjagu ei ole, kuidas sa talle siis palka maksad?" arutleb teadur. Nii tunnistasidki teadlased, et sageli kaetakse õppetöö kulusid teadustöö rahade arvelt ja harvem vastupidi.

Maimetsa sõnul on Eesti teaduse ülesehitus suhteliselt eripärane. "Eesti teaduse rahastamine on tohutult konkurentsem, võistlusel põhinevam, kui enamiku nende riikide teaduskorraldus, millega me tahame sarnaneda," osutab ta. Kui 1990. aastate lõpus õigustas tihe konkurents end professori sõnul hästi, siis nüüd maitseb Eesti teadus konkurentsipõhise rahastuse kibedamaid vilju.

"Kõigil meil teadlastel on projektipõhine elu. Ühel päeval saab projekt otsa, aga sul on mitu inimest, kelle karjäär sõltub sinust ja doktoritööde valmimine sõltub sinust. Siis sa pead pidevalt mõtlema, et kui sul tekib projektiga näiteks aastane vahe, kust sa siis saad ära rahastatud need inimesed," kirjeldab Maimets.

Autorsuse kinkimise sageda märkamise taga võib Parderi oletamisi olla teadlaste tõusnud teadlikkus: keda nähakse mingi teadustöö autorina. "Valdkonniti on autorsuse jagamise praktikad väga erinevad. Samuti pole ei maailmas ega Eestis veel väga põhjaliku kokkuleppet, keda peaks autoriks nimetama ja keda mitte," loetleb teadur murekohti, mis vajaks edasist arutelu.

Maimetsa hinnangul saavad teadlased ise küll selliste käitumiste põhjustest aru, ent see ei õigusta tehtut. Näiteks äsja mainitud autorsuse kinkimine korrumpeerib tema sõnul noori teadlasi. "Siin on kohad, kus me saaksime täna ise paremad olla," leiab ta.

Kolmanda kolleegide seas sageli märgatud käitumise ehk publikatsioonide viilutamise kohta ütlesid teadlased ise, et see on ülemaailmse teadusstruktuuri tulemus: teadusajakirjades on mahupiirangud ja mahukad tööd tuleb paratamatult juppideks jagada. "Kust läheb piir põhjendatud ja põhjendamata viilutamise vahel? Ma ütleksin, et seda ei ole ainult Eestis vaja läbi rääkida, vaid kogu maailmas," osutab Parder.

Maimetsa sõnul kehtib siinkohal reegel, et "mida mõõdad, seda saad": "Kui me ainult publikatsioone loeme, tekib kiusatus neid jupitada." Artikleid loendavate mõõdikute ülehindamine on tema sõnul probleem kogu maailma teaduskorralduses. "Maailmas töötatakse palju selle kallal, et leida sisupõhiseid akadeemilise edukuse hindamise kriteeriumeid. See ei ole üldse kerge. Kui see oleks kerge, oleks see ammu tehtud," tõdeb professor.

Veel mainisid teadlased sageli, et on näinud kolleege teise teadlase tööd takistamas. Parderi sõnul olid selle käitumise protsendid töörühmale üllatavad: "Eneseraporteerimise alusel, et "mina ise olen seda teinud", seda peaaegu üldse ei raporteeritud. Samas seda, et "minu kolleegid on midagi sellist tehtud", raporteeriti hästi palju." Millest sellised käärid protsentide vahel tulevad, vajaks tema sõnul edasist uurimist.

Sisuliselt on teise teadlase töö takistamise näol Parderi sõnul tegemist töökiusuga, aga ka ahistamise ja info endalehoidmisega. "Siin tegelikult saab iga teadlane midagi ära teha. Ta saab toetada töökeskkonda, kus sellised käitumised ei oleks tolereeritud," osutab teadur.

Küsimuse peale enda käitumise kohta nimetasid teadlased samuti enim, et on publikatsioone viilutanud, autorsust kinkinud ja kasutanud teadusraha mitteotstarbeliselt. "Need on ka kolm käitumist, mis on märgatavalt suurema protsendiga kui teised. Järelikult tajutakse neid natuke mitte nii keelatud käitumisena, või pigem praktikana, mida ei häbeneta," arutleb Parder.

Ebamugav, ent rahvusvaheline teema

Eesti Teadusagentuuri teaduseetika valdkonna juhi Marten Juuriku sõnul on samalaadseid uuringuid Euroopas varem tehtud Norras, Soomes, Leedus ja Hollandis. Neis tulid välja samad murekohad. "Peamised ohud teaduseetikale on kõikjal sarnased – need on eelkõige rahastamis- ja publitseerimissurve," toob Juurik välja.

Laias laastus andis küsitlus Mari-Liisa Parderi sõnul Eesti teadlaste väärkäitumistest ja küsitavatest praktikatest ausa sissevaate. Sagedasemaks osutunud küsitavad tegevused viitavad teaduri hinnangul Eesti teaduse struktuursele probleemile: "Siit ei peaks nüüd otsima, et meil on kusagil mingid kehvasti käituvad teadlased, keda üritame üles leida. Pigem kaardistame olukorda: vaatame, kas on mingisuguseid struktuurseid muresid, mis vajavad tähelepanu."

Juurikut üllatas pisut, et koguni 15 protsenti uuringus osalenud teadlasi vastas enda kohta, et on kasutanud teadusraha mittesihtotstarbeliselt. "Autorsuse kinkimise ja publikatsioonide viilutamise protsendid tundusid ka suured, aga need on omajagu hinnangulised teemad: mis ühele on kinkimine, on teisele väljateenitud autorsus," sõnab ta. Samas oli Juuriku hinnangul ootuspärane, et probleeme ikkagi esineb ja neid ollakse vamis tunnistama.

Tema sõnul viitavad kolm esile kerkinud probleemi ilmselt aja-, raha- ja avaldamissurevele. "Miks need protsendid nii kõrged olid just nende näidete osas, on keeruline öelda. Võib-olla on Eesti teadlased tavapärasest suurema surve all, võib-olla on nad tavapärasest tundlikumad seda tüüpi küsitavate praktikate suhtes," aruteb ta. Põhjuste mõistmiseks peaks tema sõnul teadlaste ja teadusasutustega rohkem rääkima: "Arusaadavalt on see aga väga ebamugav teema, millest ei soovita avalikult rääkida."

Eetika on hinnas

Teine osa uuringu küsimusi puudutas Eesti teadlaste teadlikkust ja suhtumist teaduseetikasse. Vastuste põhjal ütles 89 protsenti teadlasi, et peavad teaduseetikaga seotud teemasid oluliseks või väga oluliseks. Ebaoluliseks pidas teemat kaks protsenti teadlasi. Toivo Maimetsa hinnangul on see väga hea tulemus.

Mari-Liisa Parderi sõnul näitas ka üks 2020. aastal tehtud eetikataristu uuring, et Eestis on teadlikkus teaduseetikast oluliselt paranenud. "Väga palju taristuelemente on juurde tulnud. Meil on nüüd Eestis olemas hea teadustava kokkulepe, millega väga paljud asutused on liitunud – see on ikkagi päris suur protsent teadlasi," toob ta välja.

Hea teadustava võidukäik peegeldus ka uues uuringus, kus 43 protsenti vastanuid ütles, et nende asutusel on olemas kas teaduseetika või hea teadustava juhend ja ta on seda kasutanud. "Lisaks 28 protsenti ütleb, et "minu asutustel on olemas, aga ma ei ole kasutanud". See teeb kokku 71 protsenti, mis on täiesti kena ja hästi," sõnab teadur.

Suhteliselt sageli olid teadlased kokku puutunud ka eetikakomitee protseduuride ja eetikakomitee kooskõlastuse taotlemise juhenditega. Täpsemalt on neid enda sõnul kasutanud 38 protsenti teadlasi. "Sellega on ka päris hästi, sest eetikakomiteest käivad läbi inimuuringud. Arvesse tuleb võtta, et sellele uuringule vastasid kõik teadlased, mitte ainult inimuuringute tegijad," selgitab Parder. Lisaks ütles 36 protsenti teadlasi, et on kasutanud häid juhendamispraktikaid.

"Millega meil oleks vaja ehk rohkem tegeleda, on juhendid koostöö kokulepeteks ja küsitavatest praktikatest teavitamiseks," tõdeb teadur. Ehkki tänavu kevadel valmis juhend andmekaitseks teadustöös, on Parderi hinnangul tegu Eestis uue valdkonnaga, kus teadlased võivad edaspidi vajada rohkem koolitusi. Teavitamine on aga mõnes asutuses seotud vilepuhumisdirektiiviga. "Kui see direktiiv Eestis üle võetakse, siis sealt tuleb kaasa taristu, kuidas sellega tegeleda," lisab ta.

Eetika muutub ühiskonnaga käsikäes

Toivo Maimetsa hinnangul oli esmauuring sellisena vajalik. "Praeguste päevakajaliste sündmuste juures näeme sedagi, et tegelikult paljud meie teadlased ei tea, milles teaduseetika seisneb ja miks teda vaja on. Selles mõttes on see uuring olemasoleva olukorra kaardistamiseks väga hea," leiab ta.

Uuringu 354 vastajat ei ole Maimetsa hinnangul kuigi suur ega tingimata esinduslik valim. "Samas kuna tegemist on esmauuringu, mitte nii-öelda täismahus uuringuga, siis on see väga hea," arutleb ta. Temagi tõdeb töö põhjal, et Eesti teadlased ei erine muu maailma kolleegidest oma eetika-arusaamadelt oluliselt.

Marten Juurik märgib, et uuringu eesmärk ei ole võrrelda Eestit teiste riikidega. "Eesmärk on tuvastada meie teadussüsteemis esinevaid probleemkohti ja hinnata muutusi ajas, kui sarnast uuringut mitme aasta pärast korrata," täpsustab ta.

Juuriku sõnul võib Eesti seisu laias laastus väga suure üldistusega pidada kehvemaks Norra ja Soome, ent mitmes küsimuses paremaks Leedu omast: "Näiteks olid Leedu teadlased rohkem märganud nii teadustulemuste väljamõtlemist kui ka võltsimist. Võimalikku rikkumist märgates ei teinud midagi Eestis 21 protsenti vastanuist, Leedus 49 protsenti. Samas teaduseetika teemalistel koolitustel osalemise määr oli Eestis madalaim."

Nii Mari-Liisa Parderi kui ka Maimetsa sõnul muutub teaduseetika valdkond kogu maailmas ja Eestis väga kiiresti. "Tuleb kindlasti arvestada, et kõigega ei jõuagi kogu aeg kursis olla," osutab teadur. Maimets nõustub, et eetikaküsimused muutuvadki ajas. "Inimeste hoiakud muutuvad. Nende arusaamine väärtustest ja põhimõtetest, mida hea teadustava ja teaduseetika pakub, muutub. Need ongi viimase 15 aastaga muutunud," ütleb ta.

Samuti tuli Parderi ja Maimetsa sõnul tööst välja vahe nooremate ja vanemate teadlaste vahel. Parderi sõnul on doktorandid ja alustavad teadlased saanud rohkem koolitusi. "Vanem teadlaskond ütleb, et on vähem koolitusi saanud. Nad toovad murekohtadena välja, et isegi kui sooviks, ei ole neil aega ega võimalust koolitusel osaleda," sedastab ta.

Teaduri sõnul on sestap vaja lahendust, kuidas teha uusima eetikainfo kättesaamine teadlastele võimalikult lihtsaks. "Kui tulevad muudatused või rakenduvad uued protseduurid – mis formaadis see peab teadlasteni jõudma? On see mingisugune koolitusformaat? Kui jah, siis milline?" loetleb ta edasisi arutelukohti.

Maimets näeb samuti, kuidas nooremad teadlased teadvustavad ja väärtustavad võrreldes vanemate teadlastega eetikaküsimusi rohkem. "Kui meil aeg-ajalt esineb nii-öelda Ida-Euroopa mõtlemisviisi, siis noored teadlased, kelle silmaring ja haridusvõimalused on palju laiemad, on selles mõttes palju tublimad," märgib ta.

See seletab Maimetsa jaoks lahti, miks paisus kära Pere Sihtkapitali juhtumi ümber nii suureks. "Teadlased ei suutnud enam vait olla nimelt sellepärast, et seal oli selgelt põlvkondlik konflikt sees," sõnab professor. Juurik ja Parder aga juhtumi põhjal Eest teaduseetika taristu kohta järeldusi ei teeks. "Pere Sihtkapitali juhtum on väga mitmetahuline ja vajaks põhjalikumat käsitlust," märgib Juurik.

Kuna konkreetne uuring tehti väljaspool teadusasutust, on Eesti Teadusagentuuril Juuriku sõnul raske juhtunust midagi ülikoolide teaduseetika taseme kohta öelda. "Seda on küll keeruline kontrollida, kuid pigem võiks arvata, et kui pere- või sündimusuuringu viiks läbi ülikooli teadusrühm, järgides hea teadustava põhimõtteid, oma asutuse ning valdkonna tavasid, siis poleks mitmed Pere Sihtkapitali uuringuga seotud probleemid realiseerunud," osutab ta.

Milliseid samme kavatseb Eesti Teadusagentuur uuringu valguses astuda? Kui tulevikus jõustub uuendatud teadus- ja arendustegevuse seadus, lisandub asutusele Juuriku sõnul mitu teaduseetikaga seotud ülesannet. Näiteks moodustatakse sel juhul riiklik komisjon võimalike väärkäitumiste juhtumite hindamiseks. Samuti pannakse selgesõnalisemalt paika, mida lugeda väärkäitumiseks, küsitavaks praktikaks ja rikkumiseks.

"Seni saame olla abiks teadusasutustele, kui nad soovivad oma teaduseetika taristut täiendama hakata, kuid mida ja kuidas konkreetses asutuses on mõistlik teha, on ikkagi iga asutuse enda otsustada," ütleb Juurik.

Eesti teadusagentuur tutvustab teaduseetika uuringu tulemusi avalikul seminaril. Seminaril osalemiseks saab enda huvi märkida siin. Uuringut rahastas SA Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi (RITA) raames.