Uku Vainik on viimasel kümnendil suunanud teraviku inimeste ülekaalu ja psühholoogia vahelise seose uurimisele. 2015. aastal kaitstud doktoritöö pani nurgakivi praeguseks tema pea kümnendi kestnud teadlase teekonnale, kus ta on proovinud mõista, miks mõnel inimesel tekib ülekaal kergemini kui teisel ja mida selle vastu saaks ette võtta. 

Nüüd, tänu sügisel saadud Euroopa teadusnõukogu alustava teadlase grandile, võtab ta järgmisel viiel aastal pooleteise miljoni euro toel veelgi enam - täpsemini kolmes etapis - luubi alla kaalulangetuse käitumuslikud ja geneetilised seosed. Ent kuidas üldsegi jõudis Uku Vainik teaduseni ning miks valis ta psühholoogia? Või kuidas hindab ta Eesti teaduse hetkeseisu?

Psühholoogiani tänu inspireerivale ajalooõpetajale

"Me ei tohiks alahinnata juhuse rolli. Osad valikud elus toimuvadki juhuslikult. Ja kui tõesti valitu ei sobi, siis inimesed otsustavad ümber," usub Vainik. Ta pole kunagi olnud suur etteplaneerija, vaid vaadanud pigem jooksvalt, kuidas elu kulgeb. 

Nõnda on tema teele justkui muuseas sattunud ka teadlase amet. "Teadlase elukutse on selles mõttes tore, et saad valida ülesande ja sellega tegeleda. Umbes nagu startup'i loomine, ainult et edumõõdikud on vähe teised," toob ta näitlikustava paralleeli iduettevõtlusega. 

Siiski võib Vainik öelda, et psühholoogiaerialani jõudmisel mängis rolli Inglise Kolledži ajalooõpetaja Vello Kuldna. Nimelt soovitas seesama õpetaja minna õppima filosoofiat. Pakkumise suhtes umbusklik Vainik mõtles seevastu, et filosoofiakraadiga ta küll kuhugi ei jõua. Järgmiseks käiski õpetaja välja psühholoogia. "Mäletan, kuidas sõitsime koos vennaga Tartusse ülikooli pabereid sisse andma, kui ma tema käest veel kõhklevalt küsisin: "Kumba siis ikka õppima minna, kas filosoofiat või psühholoogiat?"," vaatab Vainik tagasi hetkele, mida vend siiani muigega meenutab. 

Tegelikkuses oli ta noore sisseastujana sisimas otsuse ammu langetanud. "Ma arvan, et inimestele meeldib ennast ja teisi paremini mõista. Inimene on sotsiaalne olend - me ei ela nagu saar, vaid elame koos teistega. Seepärast on kasulik aru saada, kuidas inimesed töötavad," arvab Vainik. Psühholoogia kasuks võis suuresti rääkida ka tõsiasi, et sama eriala oli õppinud tema ema. 

Erialavaliku osas annab Vainiku sõnul kinnitust ka üks tänaseks veel avaldamata uuring koostöös Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramuga. "Selgub, et kõige rahulolevam amet on psühholoog. Teisel kohal on professor, nii et ma pole sugugi vale valiku teinud," muigab Vainik, kes lisaks teadustööle on hetkel ka Tartu Ülikooli käitumisgeneetika kaasprofessor. Uuest aastast, täpsemini juunist, edutas Tartu Ülikooli senat ta professoriks.

Psühholoogia teaduslik pool kaalus üles praktilise

Uku Vainikule on õppimine kui protsess pidevalt meeldinud, sealhulgas erinevate andmete analüüsimine. Juba keskkooli ajal köitis teda matemaatika tunnis räägitud vastastikuse seose nähtus ehk korrelatsioon. 

"Meenub, kuidas matemaatikaõpetaja esitles õppeainete ja hinnete vahelist korrelatsiooni, et näidata, kuidas inimese käitumist saab analüüsida. Tuli välja seos ajaloo ja matemaatika vahel. Teoretiseerisin pinginaabriga, kuidas matemaatika sarnaselt ajaloole nõuab loogikat, mispärast tõdesime, et kahe õppeaine vahel nähtud korrelatsioon on loogiline," meenutab Vainik.

Matemaatikast sai osalt põhjus ka psühholoogias teaduslikuma tee valimisel. Nii oli tal hea võimalus rakendada keskkoolis tekkinud matemaatikahuvi, ehkki ülikooli astudes oli ta esialgu veendunud, et matemaatikaga psühholoogias suurt midagi ei tee. Samuti mängis teoreetilise poole kasuks soov inimeste psüühikamuresid koju mitte kaasa võtta. Peale selle oli kliinilisse suunda tollal meeletu konkurents.

"Selgub, et psühholoogias on matemaatikat väga vaja, sest inimeste käitumisefektid on tihti ähmased. Näiteks kunagi üks füüsik ütles, et klassikaline füüsika valdkond ei vajagi tugevat matemaatikat, sest efektid paistavad kohe välja. Käitumises on aga efektid väga ebamäärased, mistõttu peab nende leidmiseks kasutama erinevaid statistilisi meetodeid," möönab ta. 

Alustava teadlase grandiga ülekaalulisuse probleemi mõistma

"Kuna söömine on käitumine, siis tundus, et võiks psühholoogia abil leida selgitused selle kohta, miks inimesed toiduga liialdavad," lausub Vainik. Doktoritööst alates on ta erineval moel proovinud seostada käitumismustreid ja isiksusjooni inimeste ülekaaluga. Suureks üllatuseks on tema sõnul psühholoogiadoktori Kadri Arumäe avastus, et inimeste ülekaalulisuse suurus on mõjutanud nende isiksustestile vastamist. Nõnda koorus Arumäe doktoritöö pinnalt välja arusaam, et mitte psühholoogia ei defineeri kaalu, vaid vastupidi - kaal defineerib psühholoogia. 

"Selle tulemuse põhjalt mõistsin, et ainult hetke kaalunumbrile keskenduvad psühholoogia uuringud ei sobi hästi kaalumuutuse põhjuste mõistmiseks. Nii hakkasin vaatama kaalulangetuse kirjandust, kust selgus, et inimesed on väga erinevad. Ükskõik, kas anname ravimit, teeme maovähendusoperatsiooni või õpetame kaalu langetama, selgub siiski tõsiasi, et inimesed reageerivad erinevalt. Osadel läheb edukalt, teistel jällegi mitte," selgitab Vainik. Erinevuste valguses tekkiski tal soov mõista kaalulangetamise raskusi.

Selleks, et teemat süvitsi uurida, sai ta sel sügisel olulise tõuke: Euroopa Teadusnõukogu andis talle alustava teadlase grandi. Viis aastat kestval uurimusel on kolm osa. Esiteks otsida statistiliste masinate mudelitega tegureid, mis ennustaksid ette kaalulangetusraskusi. Teiseks kaardistada leitud seoste põhjuslikku olemust geneetika abil. Ja kolmandaks kontrollida, kas geneetika poolt välja pakutud mehhanisme saab ka katseliselt muuta. Uurimisrühma tuumikus on Uku Vainik, kaks doktoranti ja kaks järeldoktoranti. 

Konflikt teaduse ja päriselu vahel

"Minu doktoritöö üks juhendajatest Jüri Allik avaldab iga aasta teadustabeli. Sealt selgub, et Eestil läheb teaduses väga hästi," tõdeb Vainik. Ta peab oluliseks Eesti riigi otsust suunata teadusesse taas üks protsent SKT-st. Seepärast on Vainiku sõnul teadlastel oluline meeles pidada avaliku raha eest tegutsemist. "Tegemist on justkui meile ehk teadlastele antud mandaadiga," lisab ta. 

Konflikt teaduse ja päriselu vahel – eriti koroonaajal tekkinud vaktsineerimisvastasus – tuleneb teaduri sõnul usaldamatusest. "Palju sõltub sellest, kas me aktsepteerime seda, et keegi tuleb ja ütleb meile, kuidas tegutseda, või me tahame ise oma lahenduse välja mõelda. Mulle on jäänud mulje, et osad kõrge vaktsineeritusega ühiskondi olid harjunud sõjaväelise korraga, näiteks Portugal. Riik ütles, et tuleb teha ja tehti. Polnud vastu vaidlemist," toob Vainik näite. 

Eestis on justkui vastuvaidlemise kultuuri rohkem. "Mõnes mõttes on see hea, et inimesed vaidlevad vastu. Samas võiks vastuvaidlemine olla sisukas, mitte eesmärgiga vaielda vaidlemise pärast. Pigem ikka sooviga saada targemaks," arvab ta, uskudes, et sisuka vaidlemisega saame lõppkokkuvõttes parema lahenduse.

Samas on ta seda meelt, et teaduse tulemusi üldjuhul aktsepteeritakse, ehkki leidub omajagu inimesi, kes proovivad ujuda vastu peavoolu. Selleks, et lihtsalt teha asju teisiti. "Tihti püütakse selle vastuvoolu ujumisega püüda tähelepanu. Mõneti on see paratamatu olukord. Kusjuures meil tuleb varsti välja analüüs, kus vaatame vaktsineerimise seoseid isiksusega - väga selgelt on näha, et nii-öelda vastuvoolu ujujad ka vaktsineerivad väiksema tõenäosusega," tõdeb ta.  

Vainiku sõnul jõuame me vaevalt mehhaanilise ühiskonnani, kus keegi teadlane ütleb ja siis kõik teevad. "See oleks mõnes mõttes ka ohtlik. Ent nagu demokraatiale omane - seda iseloomustab ebaefektiivsus, sest kõiki asju peab vaidlema, kuid teistpidi on demokraatia 20. sajandi edulugu," märgib teadur. 

Vainik peab vaidlemist, sealhulgas ka väga lihtsate küsimiste küsimist, vajalikuks. "Nõnda peab teadlane võimalikult lihtsalt seletama, mida ta uurib ja milleks see miski on vajalik," lisab ta.

Vabal ajal DJ ja spordientusiast

"Ma arvan, et ma olen patoloogiline asjade uurija. DJ-ks olemine on väga sarnane teadustegevusele: otsid põnevat muusikat kokku ja lood peas süsteeme, kuidas oleks leitud lugusid kõige parem esitada," selgitab Uku Vainik, kelle DJ nimi on Uku Loco. Nimelt leidis ta Lõuna-Ameerikas olles tee kaasaegse maailmamuusikani. 

Ehkki praegu käib ta väikeste laste kõrvalt muusikat mängimas harvemini, leiab ta siiski aastas mõne õhtu ülesastumiseks. "Kui lastele meeldib kell seitse hommikul ärgata, siis kella neljani väljasolek ei ole eriti hea plaan," naerab Vainik. Samas tõdeb ta, et tema viimase aja nišš on eesti kaasaegse rahvamuusika tantsuks mängimine. "Elektroonilise pärimuse miksimine tuleb mul päris hästi välja," arvab ta. 

Vainikule meeldib peale DJ-ks olemise veel sportimine, alates murdmaasuusatamisest kuni lumelauaga sõitmiseni. Peale selle avastas Vainik mõnda aega tagasi, et ta suudab mingil määral viisi pidada, mispärast hakkas ta laulma meeskooris nimega Akadeemiline Emajõgi. "Tore võimalus, kuidas end muust välja lülitada ja olla toredate kamraadidega koos," sõnab Vainik. 

Kokkuvõttes arvab ta siiski, et tal tuleb teadus paremini välja kui muusika. "Kui on vaja valida, siis ma ilmselt valiks teaduse," lausub ta lõpetuseks.