"Kuigi pigem arvatakse, et inimesed lähevad paksuks, sest nad on laisad, siis meie seda seost ei leidnud. Leidsime vastupidise seose: inimesed võtavad esmalt juurde ja siis hakkavad ütlema, et nad on laisemad kui enne," ütleb värske psühholoogiadoktor Kadri Arumäe.

Laiskus on vaid üks näide isiksuseomadustest, mida Arumäe oma doktoritöös vaatles. Isiksuseomadusi hindas ta suure viisiku skaalal, kus eristatakse avatust kogemusele, meelekindlust, ekstravertsust, leplikkust ja neurootilisust. Kõigi nende joonte sisse mahub omakorda kitsamaid alajooni. "Kui üks omadus suurest viisikust on ekstravertsus, siis ekstravertsuse all on näiteks jutukus, kehtestavus, elamustejanu ja mitu muud omadust," toob Arumäe näite.

Täpsemalt oli tema eesmärk kontrollida, kas kehakaalu ja isiksuseomaduste vahel kehtib põhjuslik seos. Samuti soovis Arumäe kirjeldada täpsemalt kehakaalu ja isiksuseomaduste seoseid. Endalegi mõnevõrra üllatavalt ei leidnud ta kinnitust arvamusele, et isiksus kehakaalu mõjutab.

Kuidas küla koerale...

"Minu artiklid, mis sisaldasid kolme põhjuslikku analüüsi, näitasid, et kehakaalul on mõju isiksusele," toob Kadri Arumäe välja. Vastupidises suunas seostele leidis ta kinnitust üsna vähe. Samas ei saa selle põhjal Arumäe sõnul tõsikindlalt väita, et neid seoseid kindlasti olemas ei ole. "On erinevatel metodoloogilistel põhjustel võimalik, et me lihtsalt ei tuvastanud neid," tõdeb ta.

Kehakaalu võimalik mõju isiksuseomadustele tuli tema sõnul välja selgemini. "Konkreetsetest isiksuseomadustest rääkides leidsime, et tõusev kehakaal ennustab langevat meelekindlust ja leplikkust," toob värske doktor näiteid. Samuti ennustas suurem kehakaal kasvavat laiskust ja jutukust ning langevat energiahulka.

Miks kõrgem kehakaal niimoodi mõjub, võib Arumäe sõnul veel vaid oletada. "Lihtne ja loogiline seletus oleks, et ühiskonnas tajutakse erineva kehakaaluga inimesi erinevalt. Näiteks rasvunud inimeste diskrimineerimine on suur probleem, mis on erinevates eluvaldkondades väga levinud," sõnab ta. 

Nii hariduses kui ka tööle värbamisel võidakse ülekaalulist inimest Arumäe sõnul tajuda laisemana, või siis ei usuta sellise inimese võimekusse. "Tegelikult leidub eelarvamusi ka tervishoiusüsteemis: uuringud näitavad, et arstid arvavad tihti, et kõrgema kaaluga inimesed on ise oma ülekaalus süüdi," osutab ta veel. Kaalustigma tõttu on tüsedamatel inimestel kahjuks sageli raskem ka sama kvaliteetset arstiabi saada.

Arumäe oletab, et kui inimene tajub ümberkaudsete taunivat suhtumist, võib ta omakorda hakata teistesse inimestesse halvemini suhtuma. Seoses leplikkuse iseloomujoonega võib inimene olla siis teistega suheldes vähem kannatlik. "Oma tulemustest ma sellist põhjuslikku mehhanismi välja lugeda ei saa, sest midagi sellist ma ei testinud. Samas see tõesti on üks hüpotees, mille oma tulemuse põhjal püstitaksin," täpsustab värske doktor.

Miks kaalus juurde võtnud inimene jutukamaks muutub, Arumäe doktoritöö tulemustest ei selgu. Ta oletab, et seegi võib olla diskrimineerimise ja teistmoodi suhtumise tulemus. "Kui kõrgema kaaluga inimest peetakse näiteks laisemaks, siis võib-olla on tal vaja rohkem ennast teiste silmis tõestada," arutleb Arumäe.

Ta möönab sedagi, et kasutas oma analüüsil kahe väga erineva uuringu andmeid. Seos suurema kehakaalu ja suurema laiskuse vahel võib ühest küljest olla minapildi küsimus. "Iga inimene on ilmselt selle stereotüübiga kokku puutunud, et paksuks lähevad need, kes on laisad," osutab Arumäe. Teisalt oli ühes uuringus küsitletute valim tema sõnul vanemaealine: "Võib ka olla, et nende tõusev kaal on seotud erinevate tervisemuredega ja neil ongi raskem nende tervisehädadega oma elu elada ja oma tavaliste kohustustega hakkama saada. Sellepärast nad ka tajuvad iseennast laisemana."

Lihtsalt keskmiselt teistmoodi

Kadri Arumäe alustas doktoritööd kavatsusega uurida põhjuslikkust kehakaalu ja iseloomujoonte vahel. Nii keskenduski ta osaliselt sellele, et vaatas täpsemalt üle senistes korrelatiivsetes uuringutes ilmnenud seosed. "Iseenesest on ka seoste täpsustamisel oma väärtus," märgib ta. 

Näiteks selgub täpsustusest, milliste katsumustega peavad suurema kehakaaluga inimesed silmitsi seisma. Samuti saab selgemaks, millised võiksid olla nende inimeste tugevamad küljed. "Näiteks tuvastasin ühes korrelatiivses uuringus, et kõrgema kaaluga inimesed on altruistlikumad. Teine uuring näitas samamoodi, et nad on osavõtlikumad," loetleb ta. Mõlemad omadused on nii-öelda psühholoogilised ressursid, mis võivad aidata inimesel teistega häid suhteid hoida.

Teisalt sai Arumäe oma töös kinnitust varasemate uuringute leiule, et suurema kehakaaluga inimesed ärrituvad kergemini. "Võib-olla seda on ka arstidel huvitav teada, milline kaldub statistiliselt olema keskmise ülekaalulise inimese elu. Võib-olla on neil ärrituseallikaid elus rohkem," kirjeldab ta veel üht oma töö võimalikku panust.

Samuti rõhutab ta, et ilmnenud seosed on nõrgad: "Kindlasti ei käi need kõikide inimeste kohta." Sestap pole ülekaaluline inimene tingimata ühtaegu keskmisest rohkem altruistlik ja ärrituv. Pigem näitab see Arumäe sõnul statistiliselt, kuidas ühed vastajad vastasid rohkem nii ja teised naa. "Seetõttu ei tohiks inimese kehakaalu põhjal teha järeldusi tema isiksuse kohta," ütleb värske doktor.

Tema sõnul tugineb ülekaalulisuse ja rasvumise häbimärgistamine niisiis valearvamustel. "Mulle meeldiks mõelda, et minu tulemused aitavad neid eelarvamusi vähemaks võtta. Võib-olla on kellelgi  näiteks hea teada, et näiteks laiskus on pigem kaalutõusu tagajärg," märgib ta. Ülekaalul on põhjuseid palju: geneetilised ja keskkondlikud tegurid, tegurite koosmõju, samuti näiteks erinevad ravimid. "Siin ei peaks tingimata nägema kohe seost isiksusega. Statistilised korrelatsioonid on olemas, aga inimeste vahel need seosed erinevad suuresti," ütleb Arumäe.

Kadri Arumäe kaitses psühholoogia erialal doktoritööd "Personality traits and body weight: from accurate descriptions to tests of causation" ("Isiksusejooned ja kehakaal: täpsetest kirjeldustest põhjuslike seoste testimiseni") 30. augustil Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid kaasprofessor Uku Vainik ja professor Rene Mõttus Tartu Ülikoolist. Tööle oponeeris Yannick Stephan Montpellier' Ülikoolist.