Tartu Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Kirsti Akkermanni sõnul sureb ühe hiljutise uuringu järgi maailmas iga 52 minuti järel keegi söömisest põhjustatud komplikatsioonide tõttu. See näitab, et söömis- ja toitumishäired on üleilmselt suur probleem.

Kuigi sageli kasutavad inimesed mõisteid söömis- ja toitumishäire samatähenduslikena, siis seda need tegelikult ei ole. Söömishäirete keskmes on tugev hirm kehakaalu tõusu ees. Selle küüsis vaevlevad inimesed mõtlevad pidevalt oma välimusele ja kontrollivad muu hulgas oma kehakaalu. Söömishäirete alla liigituvad haigused nagu anoreksia, buliimia on aga ka liigsöömishäire. "Nüüd räägitakse ka öise söömise sündroomist, mis sarnaneb liigsöömishäirele," ütles professor Vikerraadio saates "Huvitaja". 

Anoreksia puhul on tegemist toitumise piiramisega sellises mahus, et inimese kehakaal on normaalsest oluliselt madalam. Ta ei saa enam toidust kätte piisavalt energiat ja sellega kaasneb märkimisväärne kaalulangus. Buliimia puhul on inimesel söömishood, kus ta kaotab kontrolli toidukoguste üle. Pärast seda tabab inimest sageli süü-, masendus- ja häbitunne, millele võib järgneda ka toidu tahtlik väljutamine.

Suur osa buliimiat või liigsöömishäiret põdevatest inimestest on Akkermanni sõnul normaalkaalus. "Normaalkaalu vahemik on päris lai. Sageli ei oska teised kahtlustadagi, et inimesel võib olla söömishäire," lausus ta.

Kui inimene on äärmuslikult kõhn, võib olla sellel mitmeid seletusi. "Anoreksiat põdevad inimesed on tõesti väga kõhnad ja nad ka näevad väga kurnatud välja. Kui sa ikkagi teed teadliku katse piirata oma söömist, siis sellega kaasneb kehalise jõudluse vähenemine, nõrkus ja palju kehalisi komplikatsioone," selgitas professor.

Samas ei saa  Akkermanni sõnul üheselt öelda, et kui keegi on väga kõhn, siis on tal ilmtingimata söömishäire. "Pigem ma ütleksin, et ei märgata söömishäirega normaalkaalus inimesi," lausus ta.

Toitumishäire on Akkermanni sõnul aga suhteliselt uus häire, mida esineb umbes kahel-kolmel protsendil inimestest. Selle puhul võib inimene karta hoopis toidu omadusi, mis seotud näiteks toidu sensoorsete omadustega. Ühe võimalusena puudub inimesel toidu vastu huvi. Ta unustab sootuks päeva jooksul süüa, kui talle seda meelde ei tuletata. Samamoodi võib tal olla hirm toidu kurku tõmbamise ees.

Akkermanni sõnul on toitumishäireid uuritud üsna vähe. Kaks aastat tagasi alustas ta Tartu Ülikoolis ja kognitiivse käitumisteraapia keskuses toitumisuuringuga. "Praegu me tegelikult ei tea mitte midagi toitumishäirete levimusest, sest ei Eestis ega väga paljudes teistes riikides pole seda infot," ütles ta.

Söömishäirete kohta on aga teadmisi veidi enam. "Me teame suhteliselt esindusliku valimi abil, et 15–25-aastaste naiste seas võib levimus olla isegi kaheksa protsendi ulatuses," lausus ta. Kui aga vaadata riiklikku statistikat, mis pärineb rahvastiku vaimse tervise uuringust, kus teadlastel õnnestus analüüsida ligi 6000 inimese andmeid, siis selle järgi põeb Eestis söömishäireid 0,2 protsenti Eesti inimestest. Samas selgus sellest samast uuringust, et igal neljandal inimesel esinevad kontrollimatud söömishood ning nad on oma söömise pärast väga mures.

"Siin on ilmselgelt väga suur lõhe seoses sellega, mida teame mujalt maailmast. See näitab ka, et söömishäirega inimesed ei jõua väga ravile. Nad ei saa diagnoosi ja seetõttu nende ravi kannatab. Midagi nendes registriandmetes ja selles, kui palume inimestel ise hinnata, ei lähe kokku," lausus Akkermann.

Tema sõnul tuleb mõelda, kuidas ikkagi söömishäireid põdevate inimesteni jõuda, seda nii esmatasandil kui ka eriarstiabis. Professor selgitas, et üldiselt kaasneb söömishäiretega päris suur stigma: sellest ei julgeta rääkida ning sageli kaasneb sellega häbitunne. Perearstile kurdavad patsiendid oma muret harva. Samuti on Eestis Akkermanni sõnul väga vähe vaimse tervise spetsialiste, kes tegeleks kitsamalt söömishäiretega.

Uuringud on näidanud, et keskmiselt läheb umbes viis aastat enne, kui inimene oma söömishäirega abi otsib. "Ja nüüd see pool, kui palju üldse mõistetakse söömise olemust, kui hästi suudetakse söömishäireid diagnoosida – see kõik hakkab määrama ravi kulgu," ütles ta. Väga suur osa ravist keskendub Akkermanni sõnul inimese motiveerimisele, et mõista, millest tuleb tema hirm söömise ja kehakaalu tõusu ees.

Meeles tasub pidada sedagi, et söömishäiretega kaasneb palju kehalisi muutusi. Mõned neist võivad olla potentsiaalselt väga ohtlikud ning mõjutada näiteks südametegevust ja seedeelundkonda. Mõnikord vajab inimene ka intensiivset ravi kontrollitud keskkonnas ehk haiglas. "Ma mäletan, et kui omal ajal veel söömishäirete keskuses töötasin, toodi meile varateismeeas tüdrukud ja paluti, et ütleksime neile, et nad peaksid nüüd sööma hakkama," tõi Akkermann näite sellest, kuidas lähedased sageli ei mõista söömishäire olemust.

"Ma saan ka perekonnast aru. Kui sa näed, et sinu teismeline laps keeldub toidust, tema meeleolu kannatab, ta loobub huviringidest ja võib-olla ei jõua enam kooli, siis see tekitab perekonnas vastakaid tundeid ja ka vanematel on raske hakkama saada. Aga öelda, et hakka sööma, ei ole lahendus," lausus ta.

Ohumärgid, mida lapsevanemad võiksid tähele panna, on see, kui prügikastist leiab toitu või kui laps jätab toidukordi vahele. Samuti tasub märgata seda, kui laps veedab palju aega peegli ees ja kontrollib oma keha. "Siis võiks selle teema jutuks võtta, aga mitte süüdistades, vaid püüdes aru saada, millest lapse mure tekib," soovitas professor.

Söömishäirete üks riskitegur on varajased puberteediea muutused. Samamoodi on teatud huviringid, kus pööratakse kehale palju tähelepanu, näiteks iluvõimlemises. "Kui viime läbi uuringuid üheksa-aastaste lastega, siis näeme, et neil ei ole peaaegu hirmu ega rahulolematust kehakaaluga. Need muutused hakkavad aga väga selgelt ilmnema 11.–12. eluaastal ja see läheb kokku varajaste puberteediea muutustega," rääkis ta toetudes teadusuuringutele.

Seega on Akkermanni sõnul väga oluline roll ennetusel, mida praegu tehakse koolis terviseõpetuse tundides. See aitaks ennetada muret, mis teismelisel tüdrukul või poisil võivad tekkida, et puberteedieaga koguneb rohkem rasva teatud kohtadele ja see on normaalne arenguline protsess, mis möödub. "Teatavasti tüdrukud kipuvad end teistega võrdlema. See võib aga olla haavatavatele tüdrukutele väga suur risk ja läbi selle võib kujuneda söömishäire, et ta hakkab oma toitumist piirama ja seeläbi kaob ka kontroll toidukoguste üle," ütles Akkermann.

Professori sõnul mängib kindlasti rolli see, kuidas ühiskonnas kehadest ja välimusest räägitakse ning mille läbi inimesed ennast väärtustavad. Ühiskonnas levib Akkermanni sõnul ühelt poolt saleduseideaal, kuigi järjest enam räägitakse ka sellest, et kehakaal ei ole esmatähtis.

"Samas on oluliseks muutunud lihaselisus ja fitness ehk rasvaprotsendi vähendamine. Ehk siis kui ühelt poolt antakse ühiskonnas sõnum, et inimene peab olema hästi vormis, aga teisalt on kogu aeg palju väga head toitu. Kui ennast parimate kavatsustega piirata, siis ühel hetkel kaob kontroll toidukoguste üle. "Me peaksime leidma inimeses muid asju, mida väärtustada peale kehakuju ja välimuse," ütles ta.

Akkermann rääkis, et ajal, mil tema koolis käis, ei arvestatud laste toitumise eripäradega, vaid anti toite, mida täiskasvanud ise tahtsid süüa. Sinna hulka kuulusid näiteks kiluvõileivad ja muud söögid, mis on lastele sageli sensoorselt vastumeelsed. Lapsi ei saa tema sõnul midagi sööma sundida, küll aga võib lastega rääkida nende hirmudest seoses ühe või teise toidugrupiga. Toitumishäirete ravi keskendubki peamiselt nendele hirmudele ja sellele, et õppida uuesti erinevaid toite sööma.

Mis puudutab laste ja noorte toitumist, siis omaette teema on koolis söömine. Koolivahetunnid ei võta praegu arvesse seda, et inimesed saaksid rahulikus tempos süüa nii, et nad ei pea ahmima. "Siin oleks kindlasti vaja muutust. Mitte nii, et kui toiduvahetund lõppeb, siis laps on saanud alles toidu taldrikule ja sisuliselt saab ta võtta paar ampsu ja peab juba järgmisse tundi minema. Eks see ole otsustamise küsimus. Nii nagu räägitakse, et lapsi on vaja saada rohkem liikuma, võiks mõelda ka laste tervisele ja seada sisse normaalne toitumisvahetund ja liikumispausid, sest füüsiline aktiivsus on väga oluline selleks, et ennetada söömishäireid," lausus professor.